“Vihane mäger” ja staabikaitsjad

Samal ajal kui Tankipurustajad möllasid metsades jalaväena pidid staabikaitsjad ise hakkama saama õppusel “Vihane mäger” pealetungivate briti soomukitega. Sel korral jäime kokkuvõttes teiseks, kuid jätsime endast maha kõvasti soomustükke ning võtsime kaasa hulga kogemusi tulevikus soomusvõimega paremini hakkama saada.

Tuleb läbi, kuramus…

Soomuk ja tema tõrjuja – kuna tegemist on siiski ainult õppusega, siis leppisid vaenupooled peale lahingut ikkagi viisakalt ära.

 

Tankipurustajad sedakorda jalaväena rünnakul

„Life is a box of chocolate – /—/“, ütles Forrest Gump. Ega`s sõdiminegi pole erand. Kuigi liikusime reede õhtul Viru pataljoni õppusele meile omaselt soomusvastaselt raskerelvastatuna, tabas meid kohapeal üllatus – pidime edenema jalaväeüksusena ühel rünnaku kõrvalsuunal ja puhastama selle vastasest, kes umbes 15 km pikkusel teekonnal hulgaliselt varitsusi oli kavandanud.

Tankipurustajad said ülesandeks liikuda oma rünnakusuunal sama kaugele ja võimalikult samas tempos nagu tegi seda põhisuunal terve mehhaniseeritud kompanii. Pean tunnistama, et esialgu mõtlesin sellist käsku saades, et tegemist on omapärase pärastkesköise huumoriga – meie üksuse suurus jäi niigi alla meie vastas varitsusi korraldavale vastasele (ometi peaks raamatute järgi ründajal olema mitmekordne ülekaal), meie suur (ja pehme!) masinapark tähendas aga ka seda, et pea iga kolmas koosseisust oli rünnaku ajal sunnitud tegelema vaid masinate järeletõmbamisega. Seega saime endale täiesti uudse ülesande, nii taktikalises kui ka logistilises mõttes. Mis parata – tuli tegutseda.

Loomulikult andsime endale aru, et mehhaniseeritud kompaniiga sama tempot me hoida ei suuda. Oma ainsateks tugevusteks hindasime vastase tuvastamisvõimekuse (termokaamerad) ja kaudtuletoetuse (seda anti tõesti hästi, kiiresti ja efektiivselt). Ja tõepoolest, mõnda aega see õnnestuski – avastatud varitsusele kaudtuli ja vastane hävitati või tõmbus tagasi ning saime taas edasi liikuda. Hullemaks läks asi siis, kui teele tekkisid miiniväljad (meil puudus pioneerivõimekus, aga masinad oli vaja edasi saada) ja kui varitsuses oleva üksuse suurus hakkas kasvama ning selle ründamiseks oli vaja suuremat ressurssi.

Õnneks mõisteti meie muret ka kõrgemal pool ning viimaks saabus ka meile täiendavat jalaväe ja soomustuge, millega koos läks edenemine hoopis jõudsamalt, kuigi mitte libedalt. Vastaspooled olid võrdväärsed ja rasket madistamist jagus kõigile kuni pühapäevani pärastlõunani, mil meie omalt poolt kiivrit kergitasime ja ütlesime, et lähme nüüd „tagalasse reorgile“.

Aga see selleks. Et siinkirjutaja on siiski ennekõike Tankipurustaja (ma jätkuvalt ei nõustu kellegagi, kes ütleb, et ka tankitõrjuja on ennekõike jalaväelane – ei ole!), siis paar märkust just TT vallast:

  1. Keskpolügoonil on vähe alasid, kus Odaga üldse midagi teha saab. 95% meie rünnakukoridorist oli kinnine maastik, kus isegi termokaamera osutus kasutuks, sest vahemaad vastasega olid minimaalsed. Seega meie peamine võimekus jäi sedakorda kasutamata.
  2. Juhtus, et nägime vastase soomust enda ees vähem kui 100 m kaugusel, aga Oda jaoks oli ta tabamatu. Me ainult oigasime, et meil pole peale Odade kaasas MITTE ÜHTEGI muud TT vahendit, sest neid meil enam lihtsalt ei ole. Te ei kujuta ette, milline oli kogenud Kustimees Sveni nägu, kui ta vaatas, kuidas vastase soomuk karistamatult tema vaateväljas siiberdab – ta oleks valmis olnud vaat et hammastega soomust närima. Tahan oma tuletoetusjagu tagasi!

Eraldi soovin ära märkida, et Viru pataljoni juhtkonna kõrge hinnangu teenis välja Tankipurustajate sidemees, kelle korrektsed ettekanded andsid LAK-le kestvalt täpse arusaama sellest, mis meie rünnakukoridoris toimus. Pole ka imestada – sidemehed on meil head nagunii, kuid korrektsed ettekanded said võimalikuks ka seetõttu, et saime Viru pataljonist sedakorda sidepidamiseks Harrise jaama, mistõttu saime teistega kontakti tavapärasest oluliselt paremini.

Vat sellised lood sedakorda.

Tankipurustajatega liitumise huvi korral kirjuta raigo@adepte.ee.

Tankipurustajate ninamees

Nõmme noorte tegemised

Kindlasti ei ole Plangu 4s enam kellelegi üllatuseks, et seal jooksevad ringi väikesed asjalikud inimesed. Tallinna maleva noorkotkad ja ringkonna kodutütred. Iga teisipäeva õhtul ja sageli nädalavahetustel. On selge, et meie noorte jaoks on see koht teine kodu. Aga mida me seal siis koguaeg teeme?

Teisipäeviti on meil koondused, kus kõik 7-18aastased noored õpivad midagi uut. Tegelikkuses pole see ainult õppimise koht. Luuakse sõprussidemeid kogu eluks. Ja selliseid sõpru on meil kõigil vaja!

Need noored, kes koos käivad on südamlikud, südid, vastpidavad, sõbralikud, hoolivad, hoidvad, tähelepanlikud, jne jne jne. Eraldi tooks välja, et nad on alati naeruduised ja valmis õppima.

Sellel nädalavahetusel tulid noori võistlusteks ette valmistama kogenud kaitseliitlased. Üks on neist isegi, kunagi 15 aastat tagasi noorkotkas olnud. Esimene asi mis nii meeste kui noorte jutust selgus oli see, et ega keegi ei ole neile varem sellist väljaõpet korraldanud. Kuigi viimased, nüüd pea pool aastat oleme sellega aktiivsemalt tegelenud. Vahepealse ajaga on muutunud vaid see, et meie noorte varustus on oluliselt paremaks muutunud. Meil on oma rohelised laagrivormid ning kohustusliku varustuse elemendid on ajaga muutunud kompaktsemaks.

Tänu appi tulnud meestele õnnestus noortel üles panna nende jaoks täiesti uut tüüpi telki. Mis oli kogemus omaette. Ja väga väärt kogemus. Lisaks tegime muid erinevaid meeskonnatöö harjutusi, kuulsime olulist loengut toitumise kohta ning selle kohta mida ja kuidas pakkida ning selga panna. Tuleb välja, et me polegi päris kõike siiani valesti teinud. Pigem saime mõne nutika nipi juurde. Eriti oluliseks pean võistluste eelset söömise soovitusi.

Kuna kaasatud olid ka noored, kes alles unistavad võistlustele minemisest, siis oli selgelt näha erinevus, kogenud ja uute noorte vahel. Mis ei tähenda seda, et instruktorid oleksid nende taibukusest vähem üllatunud olnud. Kõik lihtsalt ei suju veel nii nagu peaks ning õppida on veel palju. Samuti nagu on õppida juurde nendel noortel, kes patrullvõistlustel juba sadu kilomeetreid maha kõndinud on.

Ega me ainult ei võistle ja peale koonduste on meil veel laagrid ja õppepäevad ja meie oma spordisari. Lisaks oleme alati väljas kui kaitseliidu üksused või naiskodukaitse meid appi kutsub. Meie kodutütred osalevad juba NKK BVÕdel. Samuti käisid noored läbi kõndimas SOKi läpurännaku rada. Täsivarustuses. Said hakkama! Selles pole ju üldse kahtlustki.

Veebruari kuus sai külastatud kahte lasteaeda, kes pöördusid just kaitseliidu poole, et nende vabariigi aastapäeva üritusi meeldejäävamaks teha. Lasteaia Rabarüblik ja Vikerkaar juhatajad, õpetajad ja lapsed võtsid meie noored väga hästi vastu ning tänu Nõmme malevkonna kaitseliitlasele saime neile näidata metsavarustust. Loomulikult rääkisid meie noored oma tegevusest ja sellest kui tore metsas on.

Mõlema lasteaia poolt tuli tagasisidena vaid kiidusõnu meie noorte suunas. Reaalsus on see, et kõik kes meie noortega kokku puutuvad saavad positiivse elamuse osaliseks.

Selle aasta esimesel võistlusel, Valgamaal toimunud Väledal Jänesel olid Nõmme Kt ja Squad rühma tüdrukud kõige paremad! Vanemas vanusegrupis toodi koju esikoht. See võistlus on kindlasti eriline selles osas, et seal on vanusegruppide arvestused ning rajal on kõik võrdsed, nii poisid kui tüdrukud. Ja meie oma pealinna piigad olid kõige paremad! Palju õnne!!!

Kutsuge meid endale appi ja tulge meile appi! Me oleme huvitatud kõigest põnevast mis ümberringi toimumas on. Kindlasti pole olemas sellist asja millega me hakkama ei saaks ja kui veel ei oska, siis õppimise rõõm on suurim rõõm.

Kaunist kevadet!

 

 

Maria
Noorte kotkaste Nõmme rühma pealik
Kodutütarde Squad rühma rühmavanem

EV100 pidustused jätkuvad – nõmmekad jälle paraadil, seekord lastega

Peale proua Presidendi tervitamist Vabaduse väljakul, jätkasid Kaitseliidu Tallinna maleva Nõmme malevkonna ning Naiskodukaitse Tallinna ringkonna tublid mehed ja naised Eesti 100. sünnipäevapidu juba traditsiooniliselt Kadaka lasteaias. Seda ikka meie laste ja meie tuleviku isamaalise kasvatamise nimel.

Pidupäeva puhul heisati lipp, lauldi hümni ja süüdati peotuli. Eestit ja kohaletulnuid tervitasid lasteaia direktor Marianne Liiv, viimast aastat lasteaias käiv Kennerth Noni, Kaitseliidu Tallinna maleva Nõmme malevkonna  staabikaitserühma rühmavanem rühmaülema ülesannetes Martin Karmin ja  Naiskodukaitse Tallinna ringkonna esinaine Berit Cavegn. Marianne Liiv andis Nõmme malevkonnale üle tänukirja pikaajalise sisuka koostöö eest laste isamaalisel kasvatamisel.

Rivistusele järgnes peoliste paraad. Kokkuvõtvat videot vaata allpool.

Siiliks valmistudes: 100% lahinguteenindust Keila külje all

Tagalarühmale sai esimest korda osaks õppus, millest oli eemaldatud kogu ülejäänud „müra“. Alles jäi puhas essents lahinguteeninduse drillidest, mis teoorias kostuvad nõnda lihtsalt, praktikas pakuvad aga rohkelt võimalusi eksimiseks.

Tagalarühma  kolme päeva mahutatud õppus keskendus esimest korda ainult tagalateeninduse korraldamisele. Esimesse päeva sai teooriat nii et selg märg. Järgmised päevad pakkusid juba lühemaid teooriakatkeid, aga kohe nende otsa lükiti praktiline harjutus, et äsja kuuldu tegelikkuses läbi proovida. Oli siis ülesandeks dokumentatsiooni täitmine või ladude sisse seadmine, ikka õnnestus siia-sinna vigu teha. Päris kindlasti sai selgemaks, kuidas kogu lahinguteeninduse-nimeline kupatus püsti panna, omade hüvanguks töös hoida ning vastasele tühjad pihud jätta.

ADR ja teised uued sõnad

Reede õhtul niheles tagalarühm õppeklassis ja püüdis end teooriast läbi närida.  Koormad! Diagonaalkinnitus ja vedrukinnitus. Pikitelg ja raskuskese. Lisaks ohtlike veoste klasse, ÜRO-tunnuskoode ja paljude teisi rohkem või vähem uinutavaid teemasid. Tõsi, rühma autojuhid said suve keskel kahe ja poole päeva pikkuse koolituse just sellel samal ohtlike kaupade teemal. Seejärel tuli nädalake iseseisvat õpet, et ADR-eksam läbi teha. Tehtigi. Nüüd avastasime esiteks, kui palju on õnnestunud unustada. Ja teiseks, et seda mahtu pole lihtsalt võimalik kolme tunniga selgeks saada. Õnneks on alati võtta väikesed spikrid, mis hoiatavad, et bensiini ei sobi ühte lattu panna tatrapudruga ja oksüdeeruvaid aineid püssirohuga.

Laod ja koormad

Laupäeva hommikul oli rühm juba Keila külje alla unustatud sõjaväebaasi varemetes. Õhtul kuuldu värskelt meeles, läks koormate moodustamine robinal lahti. Neile, kelle igapäevatöö nõuab vähemalt vahel autodele asjade laadimist, läks lihtsamalt. Meie seas on aga neidki, kes põrnitsesid koormarihma küljes tolknevat pingutit nagu notsu hõbelusikat – kuidas see sunnik rihma külge käib?, kuidas ta sealt lahti tuleb? Lõpuks sai kinni ja tuli lahti ka.

Päeva edenedes läks lõbusamaks. Rühmal oli kaasas virnade viisi erisorti kaste ja neist said nüüd laod. Kaitseväest appi tulnud instruktorid esitasid saatelehti ja said nende vastu kaupa, aga kogu protsess pidi lõpuks tooma õnnistatud tasakaalu lattu jäänud ja laost lahkunud kaupade vahel. Natuke pusimist, natuke nõutust, ning hakkas juba minema. Mõned otsused tuli käigult teha, sest instruktorid sokutasid saatelehtedesse nõudmisi, mida täht-tähelt täita ei saanud.

„Mis mõttes jäävad mul 15 meest söögita?“ uuris instruktor kohmetunud rühmalt. Ja selle otsa: “Kui teil pole neid portse, mis telliti, siis annate lihtsalt teist ratsiooni. Tühja kõhuga ei tohi võitlejaid jätta! Jäägu granaate puudu, aga võitlejatel peavad kõhud täis olema!“ Muidugi, iga võitleja teab, et tühi kõht laseb motivatsioonist ohtralt aadrit.

Kohe seejärel tuligi motivatsiooni tõstev lõuna rühma seni võõraks jäänud liikme – Hollandi päritolu välikatla kõrval. Tegelikult ei tohiks seda iludust välikatlaks narrida. Kroomterasest detaile siit-sealt vastu säramas, ülitäpselt sobituvad sõlmed ja töötasapinnad. Selle imeriista kõrvale sobivad sako ja kravatt, mitte killuvest ja kummikud. Makaroniroog maitses aga tegelikult täpselt samuti nagu ustavast Rootsi katlast tulnu.

Saabumine ja püsimine

Tugialale saabumine, sellal kui tugiala veel pole, nõuab korrektselt järjestatud tegevusi nagu presidendi vastuvõtt ja natuke rohkem. Pühapäeval asusimegi nende tegevuste juurde. Jagasime rühma põhikolonniks ja LEGiks ning läks lahti.

Põhikolonn konutas kilomeetri kaugusel metsateel ja ega instruktorid sedagi uurimata jätnud. Kas põhikolonni võitlejad julgestavad või peavad pikniku? Tagalarühm on distsiplineeritud üksus ning muidugi julgestas. LEG tuiskas sellal juba mööda tulevast tugiala, et jagada: siia köök, siia moonaladu ja nii edasi. Saabus põhikolonn ja tugiala sai justkui tugiala moodi. Aga ei, terased instruktorid leidsid vea siit, hooletuse teisalt ja kogu toimunu sai tahvli ees veelkord läbi võetud.

Uus saabumine! LEG paigutas ladusid ümber, julgestuspostid said teisale. Rajad, mis rühma- ja jaoülemad olid sulalumme tallanud paistsid justkui oleks õppusel vähemalt kompanii. Põhikolonn saabus ja seadis end ettenähtud kohtadesse. Kõik kulges ladusamalt, kui arvestamata jätta mõni harv äpardus.  Üks julgestuspost pidi end kuue-seitsme meetri kõrguse angaari laele seadma.  Angaari külgedel oli mõniteist sentimeetrit pudedat lund ja „julgestuspostil“ jalas tublid kummikud. Esimene katse angaari laele tõusta lõppes umbes kahe meetri kõrgusel. Teine katse sai edukam – see lõppes kolme meetri peal. Sealt algas libisemine ja uued põlvekaitsmed andsid sellele eriti lustliku hoo. Liug sai vägev, kuid post jäi seekord mehitamata. Tugiala sai siiski korrektselt paika ja pikema õppuse puhul võinuks sellest punktist alata põhirutiin – me olime õppuse ülesande täitnud ja vähemalt tubli „nelja“ vääriliselt.

Jäljed reetsid, et laupäeva ja pühapäeva vahel oli üksik kährikuisand käinud meie tugiala uudistamas. Pühapäeva hommikul kostus aga mõnikümmend sekundit rohevindi kevadlaulu – tähendab, et kevad on saabumas. Kevad – tähendab, et Siil on juba värava taga.

tankipurustajad

Tankipurustajate „lumesõda“

Tali on lõppemas, sula käes ning viimane aeg üheks korralikuks lumesõjaks.

Tankipurustajatel oli tiheda graafikuga nädalavahetus: kuulasime eksperdist kamraadi praktilist loengut sideasjandusest lahinguväljal, korraldasime taktikaharjutusi (varitsused vastase rasketehnikale) ning lihvisime laskeoskust simulaatoril. Taktikaharjutuste lisaelementideks olid CASEVAC-i harjutamine (st haavatu evakueerimine) üksuse meedikute kontrolli all ja korrektne siderežiim. Arvestades Oda meeskondade väiksust, ei ole haavatuga toimetulemine sugugi kergete killast; eriti, et nüüdseks on Tankipurustajad ka täiel määral isikliku varustusega tagatud, mis annab igale võitlejale isegi elementaarses lahingvarustuses mitukümmend lisakilo „eluskaalus“, rääkimata lisanduvast relvastusest. Olin ülemana rõõmsalt üllatunud, kui lihtsalt, seda kõike arvesse võttes, kõik meeskonnad ülesandega toime tulid.

Ega muud, kui meenutan Karl-Martin Sinijärve ilusat ütlust ajast, kui ta veel saadet OP juhtis: viimane aeg on teha üks väike lumememm ja panna see sügavkülmikusse; siis hea Jaanipäeval võtta. Tankipurustajale soovitan memme asemel teha väikese lumest tanki, et see siis Jaanipäeval pidulikult tulle visata.

Tankipurustajatega liitumise huvi korral kirjuta raigo@adepte.ee.

Tankipurustajate ninamees

Tagalarühma aasta algus: talv ja ilutulestik

Tagalarühma 2018. aasta on alanud sama tegusalt kui eelmine lõppes. 2017. aasta viimane kvartal keskendus linnalahingule – lisaks Põhjatähel osalemisele õppisime ja harjutasime linnalahingu drille ning osalesime staabi- ja tagalakompanii linnalahingus Keila-Joal, kus kompanii rühmad said omavahel mõõtu võtta. Käesoleva aasta alguses pole Eesti Vabariigi 100. aastapäeva paraadil osalemise kõrval samuti sõjaline väljaõpe kuskile ununenud.

Aasta algas sobivalt ilutulestikuga – jaanuari algul toimus järjekordne rühma laskepäev, kus seekord harjutasime laskmist pimedas, nii erinevate abivahenditega kui ka ilma. Järgmistel rühma esimese poolaasta laskepäevadel jätkame aga taas uue põhilaskeväljaõppe harjutuste ning juba osaliselt tuttavate testidega.

Veebruaris tuletasime meelde ning kordasime varem õpitut ühe tagalarühma olulisema tegevuse, motoriseeritud rännaku kohta. Teooriaõppega täidetud õhtule järgnes tegus päev, kus kõigepealt sai erinevaid rännakul vajalikke drille läbi harjutada. Seejärel kulmineerus päev taktikalise rännakuga, mis toimus seekord vahelduseks väljaspool juba tuttavateks muutunud harjutusvälju. Päeva mõlemat osa muutis nii kasulikumaks kui ka huvitavamaks arvukalt varitsusi läbi viinud vastutegevus. Oma panuse põnevusse andis ka Eesti talv.

Samas rütmis aasta ka jätkub – kevadel (või talvel, kui see lähinädalatel läbi saama ei peaks – väljaõpe toimub ju iga ilmaga) jätkame erialaste õppustega ning mais ootab meid Eesti juubeliaasta järgmine suurüritus – õppus Siil. Tagalarühma väljaõppeaasta kindlasti ka maiga ei lõppe – plaanid on paigaks ka aasta edasisteks kuudeks.

Kui tahad sellest kõigest ühe Tallinna maleva aktiivseima rühma koosseisus osa saada, kirjuta meile aadressil tagala[ät]malevkond.ee.

Staabikaitseühm tegi sisekaitseüksuste elu põrguks – Põhjatäht 2017

01.-02. detsember toimus Põhja-Tallinnas Kaitseliidu õppus Põhjatäht. Staabikaitserühma ülesandeks oli sel korral kehastuda koos Luurajate ja Tagalarühma võitlejatega rahulolematuteks tsiviilisikuteks, kes on viimaste aastate Euroopa äärealade sündmuste stiilis organiseeritud ja toetatud vastase eriteenistuste poolt. Eesmärgiks oli provotseerida kaitseliidu sisekaitseüksusi kasutama ülemäärast jõudu ja ideaalis ka tulirelvi tsiviilisikute suunal. Seda selleks, et luua Eesti Vabariigi relvajõudude tegevuse kohta negatiivset meediakuvandit ja eskaleerida olukorda, luues ettekäändeid väliseks sõjaliseks sekkumiseks.

1. etapp. Ala A. Stsenaarimi kohaselt oli sõjaeelne eskaleerumise faas. Veel kehtis rahuaeg ning meie pidime provotseerima ja segama ala patrulliva üksuse tööd ning suutma tuvastada nende üksuse ülema. Eriteenistuste snaiper pidi sooritama lähedalasuvast korrusmajast koordineeritud lasu ja kõrvaldama ülema.

Alale jõudes panime silmad välja ja tegime kooskõlastused. Ei läinud kaua aega kui meie tegevusalasse jõudis kaitseliidu patrulliv umbes rühmasuurune üksus. Esimene kontakt “tervisesportlastega” osutus aga üsna intensiivseks ning kaks agaramat meie omadest olid üsna kiirelt kokku pakitud ja vaatlesid sammalt lähivaates.

 

Tõmbasime natuke tagasi ja andsime patrullile aega end pisut koguda. Kuid esimene kontakt oli oma provokatiivse töö juba teinud, meestel oli adrekas üleval ja närvid pingul. Mõnda aega hiljem proovisime uuesti kontakti otsida ning see meil ka õnnestus – patrulliv üksus pressis meeleavaldajaid järjekindlalt ranna poole ning nende taha jäi kokkupakitud “tervisesportlaste” rida.

Siinkohal on välja tuua mitu õppemomenti, mis õpetuseks nii meid „väänanud“ üksusele, kui meelespidamiseks meile endile sarnanses situatsioonis:

  • TULEB säilitada külma närvi ja mitte alluda provokatsioonidele. Igat üleliigset jõu kasutamist võidakse tõlgendada valesti;
  • Üksuse juhid peaksid püüdma jääda märkamatuks, muidu on nad vastase snaipritele kerge saak;
  • Meeleavaldajate organisaatorid tuleb esmajärjekorras lokaliseerida ja neutraliseerida;
  • Tsiviilkontaktide lahendamine ainult sõjalise varustusega on keeruline – kilbid, nuiad, sidumis- ja muud erivahendid on Kaitseliidul olemas ja neid tuleb vajadusel kasutada.

Kogu selle etapi kõige tähtsam moraal on see, et üksiksõdurist ja tema otsustest võib sõltuda kahe riigi vahelise relvakonflikti algus. Vastane üritabki provotseerida kedagi tegema viga ja tuld avama. Kui see juhtub, siis see pannakse automaatselt suure kella külge ja pärast ei huvita kedagi, et see tsivilist üritas relva haarata. Fakt on see, et nende inimesi on tapetud – ettekääne olemas.

2. etapp. Ala B. Ülesandeks taaskord patrullide segamine. Kuna esimene üritus läks ka ajaliselt veidi lappesse, siis siin võtsime siin asja veidi rahulikumalt. Loopisime patrulle veepommidega, üritasime tähelepanu hajutada ja segada verbaalselt ning nendega selfisid teha ja liiklust takistada.

  • Moraal – linnaruumis liigub igast tolkamed ringi ja kõigile ei saagi kaussi keeta. Mõned tüübid võivadki olla teel Sassi sünnipäevalt järgmisele peole ja ilguvad niisama. Tuleb olla paindlik.

 

3. etapp. Ala C. Meie ning eriteenistuste eesmärk oli eskaleerida olukord relvakonfliktini. Objekti X juurde kogunenud seltskonna pihta, keda kaitseliit ohjama tuli, avati välisriigi maskeerunud eriteenistuste enda poolt tuli ning tekitati tsiviilkaotusi. Eesmärgiks lavastada Kaitseliit süüdi. Kaitseliidu üksus oli seekord aga juba oma vigadest juba oluliselt õppinud ja ei tegelenud niipalju üksikisikute ohjamise, kui üldise olukorra reguleerimisega. Välisriikide eriteenistuste poolt tekitatud tsiviilohvreid aga kahjuks siiski ära hoida ei õnnestunud.

 

4. etapp. Ala D. Suures stsenaariumis toimus nüüd 48H ajahüpe edasi, mille jooksul oli konflikt arenenud avalikuks relvastatud vastasseisuks. Meie pakkisime end autodele ja kobisime Kopli liinidele. Kehastusime vastase ebaseaduslikuks relvarühmituseks, keda kaitseliitlased siis pidid neutraliseerima.

Mehitasime varem välja luuratud positsioonid. Kasutada oli ka motoriseeritud tsiviilriietes patrull koos drooniga ning raadiojaamade scanner. Meie poolel oli ka kaks BTRi. Edasistesse detailidesse laskumata käis kassi-hiire mäng ja käest-kätte võitlus hoonete pärast kuni ENDEX signaal pimeduse saabudes peo lõpetas. Mis aga meile peamine – olime täitnud oma eesmärgi anda Kaitseliidu üksustele tegevust ja harjutusvõimalusi kuni pimedani.

Ka viimasest etapist mõned olulised tähelepanekud:

  • Tuleb kasutada kõiki käepäraseid vahendeid, et endale konkurentsieelis saavutada. Sidescannerid-lokaatorid, droonid jms. Vahet ei ole, kas ametlikult väljastatud, „tutvuste kaudu sebitud“ või ise ehitatud;
  • Õppuste käigus tuleb neid eeliseid õppida kasutama, ent nendega ei tohi mugavaks minna ja ära harjuda (st mis saab siis kui droon, lokaator, raadiojaam, gps ei tööta);
  •  TT-torud pole ainult nende plekk-konservide laskmiseks, nendega saab ka positsioone hävitada/puhastada;
  • Side on keerulises lahingus väga oluline ning võib määrata võrdsete jõudude puhul lõpptulemuse.

Kokkuvõttes oli raju pidu ja teenisime mitmelt poolt positiivset tagasisidet. Meie tegevust kiideti nii kompanii ülema, “Karu-Villu” kui ka korraldava elemendi poolt. Isegi vastane tõdes, et oli sattunud väljakutsuva ja tõetruu oponendi otsa. Seda ikka positiivses võtmes, sest andis Kaitseliidu üksustele võimaluse harjutada, teha omad järeldused ning paremaks saada. Mõlemad pooled, Eesti eest!

Kui soovid astuda Staabikaitserühma ridadesse ning samuti osaleda sarnastel põnevatel õppustel, siis võta meiega julgesti ühendust staabikaitse@malevkond.ee

M.K.

Fotod Kaitseliidu Tallinna malev ja portaal Delfi.

 

Javelinile sobivaid alasid on nagu putru

Javelinile (keskmaa võimekus) sobivatest aladest Eestis puudust ei ole; möödunud nädalavahetus vaid kinnitas seda väidet.

Tankipurustajate 17-19NOV17 õppenädalavahetuse põhisisuks oli varitsuste korraldamine öisel ja päevasel ajal. Koostöös Staabi- ja Tagalakompanii üksustega, kes samal ajal linnalahingut harjutasid, planeerisime harjutuse selliselt, et “saakloomi” mängisid sedakorda linnalahingusse suunduvad ja pimeduses seal lahkuvad StTaKo kolonnid. Kompaniiülema antud  varitsusala oli piisavalt suur, et leida sealt hulgaliselt Javelini võimekuse jaoks sobivaid hävitusalasid nähtavusalaga 1,5 kuni 2 km. Et olla kindel, et (rahuajal) suhteliselt tiheda liiklusega teedel saaks hävitatud just vastase kolonn, mitte tsiviilsõidukid, paigutasime iga varitsuse ette eeljulgestusposti, kelle ülesanne oli relvameeskondi piisava varuga lähenevast vastasest hoiatada ning seejärel omal jõul üksuse kogunemispunkti eemalduda. Ütlen ausalt: selliseid manöövreid saab kasutada siis ja ainult siis, kui igal relvameeskonnal on oma “rattad all”, mis annab talle piisava mobiilsuse ja manöövervõime. Loodan väga, et põhimõte – igale relvameeskonnale oma maastur – jääb kehtima.

“Vastase” tagasiside oli, et sellisel kaugusel ei tuvastanud nad ühtegi rünnakut ega isegi varitsuse suunda, samuti relvameeskondade eemaldumist pärast kontakti – ainus, mis igal korral taevast langenud hävingust teada andis, oli kaugemal taamal taevas helendav, Javelini lasku imiteeriv valgustusrakett…

Tankipurustajatega liitumise huvi korral kirjuta raigo@adepte.ee.

Tankipurustajate ninamees

PS Öistest varitsustest pilte stiilis “must mees mustas toas” ei hakanud sedakorda panema.

Varitsus 1: Ligi 2 km – Odale nohu…

Varitsus 1: Eeljulgestuses

Varitsus 1: Eeljulgestuses – “Seal nad on”!

Varitsus 2

Varitsus 2 nurga alt

Varitsus 2: näete tabamuspunkti 1,2 km kaugusel?

Varitsus 2: Aga nüüd, läbi suurenduse?