Okkad rõngas ümber staabi ehk staabikaitsjatega SIILil 2018

Staabikaitsjate praktilised ettevalmistused Siiliks algasid juba päevi enne kutsele märgitud kuupäeva. Oli tore tõdeda, et tublid võitlejad olid valmis käed aktiivselt külge panema ka ettevalmistustöödele, et üksuse väljasõit “vile peale” oleks õigel hetkel sujuv ja kiire. Tehti majutusvarustuse hooldust, kämovõrkude parandamist, masinate eelkämotamist ja masinate koormamist. Kui kõik valmis, said võitlejad minna õiget Siili formeerimispäeva ootama.

Siiliks formeerimine algas huvitavalt – häirekogunemine toimus väljaspool tavapärast rutiini uues kohas ja uuel ajal – meeskond koos ja piirkond julgestatud, liiguti edasi juba oma varustuse järele ja formaalselt “nime kirja panema”. Formeerimine edenes ülikiirelt ja organiseeritult ning peatselt ootaski üksus juba viimaseid ettevalmistusi ja õppealale liikumist.

Meie jaoks SIIL midagi erakordset endaga kaasa ei toonud – nagu ikka sai staabikaitserühm praktiseerida oma oskusi staabi julgeoleku tagamisel. Loodi kontroll-läbilaskepunktid õppuse territooriumile, püsitati staabialad, rajati tõkestus ja julgestusmiiniväljad, teostati kiirreageerimisüksuse ülesandeid ja palju muud meile tavapärast – seda lihtsalt võrratult suurema pildi väikeste okkaliste osakestena. Eeltoodud ülesandeid täideti kogu õppuse vältel, et tagada pidev staabi ja õppuse territooriumi julgeolek, olles samas pidevas lahinguvalmiduses juhuks, kui vastase ettevalmistusüksused peaks kusagilt tagalasse imbuma.

 

Viimasel päeval varahommikust alates pikalt oodatud vaenlane saabus alles enne keskpäeva, kuid tuli ja üritas võita. Lasud kostsid alguses kaugelt ja liikusid järjest lähemale. Lahing staabini aga ei jõudnud, kuid  see näitabki lahinguüksuste tublit tegutsemist eesrindel.

Kuna minu jaoks oli tegu esimese erialaspetsiifilise õppusega, siis oli kõik väga huvitav ja andis olulise kogemuse juurde ning arusaama kuidas eri üksused oma ülesandeid täidavad, mismoodi toimub vajalik kommunikatsioon ja lahingutegevuseks ettevalmistumine.  Õppus möödus väga kiirelt ning viimase päeva lõpuks oli võitlejate silmis näha nii kerget väsimust kuid samas ka rahulolu, et oma ülesanded said edukalt täidetud ja võib valmis olla järgmisteks õppusteks kindlustundega, teades mida staabikaitselt oodatakse. Lisaks muidugi rahuolu “okkaks” olemisest ja teadmine, et Eestit kattev siili kasukas on tihe ja vastupidav.

E.M.

Tagalarühma nädalavahetus Siilil

Siil saabus, kestis ja lõppes enne kui tagalarühm õieti higiseks minna jõudis. Neli päeva hiljem tõdesid tähtsad onud-tädid ETV saates Foorum, et Siil demonstreerib meie kõrget  kaitsetahet ja patriotismi. Tagalarühm demonstreeris igatahes äärmist paindlikkust, olles kord täitmas tagalarühmale pandud ülesandeid, kord tehes lihtsat laotööd ja asudes seejärel tavalise jalaväena positsioone kaitsma. Kuid patriotism? Muidugi ka seda.

Viimasel üheksal kuul said tagalarühma liikmetele saadetud õppuste kutsed sappa lahutamatu mantra rühmaülemalt: „Arvestades peatselt algava õppusega Siil, on meie rühma liikmete osalemine eriti oluline (tähtis, vajalik jne).“ Küllap see mõjus, sest õppustel osalevat rahvast on viimasel ajal rohkelt. Enamgi veel – 4. mai varahommikul saabus üks kaasvõitlejaist formeerimisele innust pakatades ja enam kui 38kraadisest palavikust õhetades. Teine aga täisvarustuses ning … küünarvarre kark astumisel toeks, sest äsja see põlveoperatsioon ju oli. Meedikud tõmbasid paraku mõlema võitleja Siilile rasvase meditsiiniteadusliku risti. Esimest korda juhtus ka väike ime – me olime kogu oma kolaga liikumiseks valmis ammu enne, kui saabus liikumiskäsk.

Pühapäeva hilisõhtul õppuselt naastes aga ei olnud tunnet nagu osalenuks me milleski hiigelsuures. Pigem õppus nagu iga teinegi – mõõdukalt väsimust, tsipakene tüdimust, aga ka teadmine, et sellega mida meilt oodati, saime tipp-topp hakkama. Kas võib see olla märk teatud sõdurioskuste tasemest, milleni tagalarühm on kolme aastaga jõudnud? Jätka lugemist

Tankipurustajad Siilil

Õppus Siil andis Tankipurustajatele nii palju elamusi, et seda kõike pole sõnades võimalik lühidalt edasi andagi. Aga proovin kokku võtta.

Ei osanud loota, et saame nelja päeva jooksul sellise sisutiheda paketi. Algselt oli meile lubatud vaid seda, et osaleme Odadega lahinglaskmistel. Kui aga 4. mail Keskpolügoonile jõudsime, pakkus Kaitseliidu Kirde lahingugrupi ülem meile võimalust osaleda kuni lahinglaskmiste alguseni 1. jalaväebrigaadi taktikaharjutuses, kus lõid kaasa ka liitlaste soomusüksused. Olime hea meelega nõus ja veidi aja pärast saimegi viivituslahingu käsu. Tankipurustajad jagunesid kaheks poolrühmaks ning tegutsesid edaspidi kahe kompanii juures eri suundadel.

Kauplesin pataljoniülemalt välja võimaluse kasutada lisaks Odadele ka Kustisid, sest on teada, et Keskpolügooni maastik enamuses odaviset ei soosi ning vaja on ka lähimaatankitõrjerelvi. Eri relvi kasutades saime harjutuse tulemusena saagiks ühe tanki ja kaks lahingumasinat; Tankipurustajate hulgas kaotusi ei olnud.

Samal ajal, kui lahingüksused eesliinil tegutsesid, harjutasime rühmavanemaga täiendava varustuse tõukamist eesliinile, mis osutus rühma hajutatuse ja lihtsate ühenduste puudumise tõttu  parajaks pähkliks (kõik ühendusteed olid ju mineeritud, krt). Sidemehed omakorda katsetasid lahendusi kauge maa tagant side saamiseks ning vaba aega kasutas sidemees Danel selleks, et kuulata võimalusel pealt vastase sidet – midagi sai isegi kuuldud…

Pühapäeva varahommikul saime võitlejatest hooliva rühmavanema initsiatiivil loa lahingtegevusest lahkuda, et end enne lahinglaskmist välja puhata – ei saa öelda, et taktikaharjutuse ajal oleks uneaega just ülearu antud, kahte-kolme tundi ööpäevas peeti piisavaks. Hiljem seadis end admin. laagris meie kõrval sisse brittide tankiüksus: kaks verivaenlast lahinguväljal – tank ja tankitõrje – said nüüd võimaluse vennastuda. Juttu jätkus ja tankistid palusid tankipurustajatelt koguni küüti, et Tapalt endale pitsasid tuua. Miks nad tankiga ei läinud, mina aru ei saa – mõnes riigis küll käiakse… Täitsa imelik.

Ja siis saabus kulminatsioon – esmaspäevane lahinglaskmine kõigist Kaitseliidu lahingugruppide kasutuses olevatest torudest. Aga sellest kõnelgu juba pildid (kamraadide erakogud) ja video.

Tankipurustajate hääletoru Lõustaraamatus on endiselt Tanki Purustaja.

Tankipurustajatega liitumise huvi korral kirjuta raigo@adepte.ee.

Tankipurustajate ninamees

Siil 2018

Verweile doch, du bist so schön! (Panzer)Faust

Siil 2018

Sõbralikud “mammutid”

Siil 2018

Nii see käib (lavastastud)

Siil 2018

Kärbsed (väljastastud moona) hunniku ümber

Siil 2018

Sihtur vaatab kalgisilmse surmaga tõtt

Siil 2018

Tuld!

Siil 2018

Tankipurustaja

Siil 2018

Tüdrukud tegid laskmist oodates maastikumudeli

Mini Põrgupõhja võit taas meie!

Mini Põrgupõhja (MPP) retke võit tuli jälle Tallinnasse!

Tallinna tüdrukute võistkond on kolmel järjestikusel aastal toonud võidu koju. Ka sel aastal Tõid Kätlin, Rebecca, Liisi ja Grete-Kai võidukarika koju tagasi. Nõmme KT ja Squad rühmade tüdrukud on oma parimas vormis. Sel aastal jäädi üldarvestuses alla vaid Valga poistele. Tüdrukute arvestuses võeti võit, aga väga kindlalt. Meie Athena on parim!

1.koht tüdrukute arvestuses Tallinna Athena võistkond. Kätlin Laurson, Rebecca Kiibus, Grete-Kai Saar, Liisi Tooming.
2.koht tüdrukute arvestuses Rapla kt, kus üheks võistlejaks Maria Elisa Tinnuri.
3.koht poiste arvestuses Joosep Bürkland, Sten-Ragnar Kaselaid, Eke Tooming, Sandra Juhkam.

Luurelaager

Nõmme NK ja Squad rühmade noortel on kevadeti traditsioon käia luurelaagris. Laagri korraldavad noortele Kalevi jalaväepataljoni ajateenijad. Sel aastal olime klooga laskeväljal.

Kuna kõik ajaga areneb ja kasvab, siis oli ka sel aastal muutusi. Jagasime noored kaheks grupiks. Ühed, kes asusid baaslaagris ning õppisid algteadmisi ja teised, kes on juba kogenumad, asusid eraldi laagris ning said juba täpsemaid juhtnööre ja õpetust. Lisaks sellele, oluliselt tugevamat luuramise kogemust.

Reede õhtul alustasime rännakuga laagripaika. Kogenud noortele polnud 10 kilomeetrine matk mingi katsumus ning selleks ajaks kui nooremad lõpuks väsinuna oma laagripaika jõudsid, olid nemad juba oma laagri püstitanud, kõhu täis söönud ning valmis esimest ülesannet täitma minema.

Baaslaagrisse jõuti pimedas. Noored vajusid lõkke äärde pikali ja minule tundus, et sinna nad jäävadki. Aga kui nad said ülesande endale telgid püstitada, süüa teha, tuli ahjudesse ja ahjuvalve graafikud koostada, leidsid kõik endas uue jõu, et tegutsema hakata. Siinkohal pean kiitma noori, kes on poole aasta jooksul õppinud kuidas neid tegevusi korraga teha. Ehk siis üheaegselt hakkas toimuma mitu tegevust ning juhendajana jäi vaid kõrvalt vaadata ja noorte osavust kiita.

Samal ajal tuli esimene grupp meid luurama ning neil õnnestus rahulikult meie laagrisse sisse jalutada, ilma, et me neid märkaks. Meie jaoks ei olnud tol hetkel ka oluline laagrivalvet välja panna, vaid see, et kõik saaksid lõpuks magama.

Teisel päeval toimusid siis konkreetsed loengud ja harjutused ning siis pandi mõlemad laagrid lukku. Ehk siis kahe laagri vahel enam liikumist ei toimunud. Kuni luurajate laagri ülem saatis baaslaagrisse kolm poissi. Võtsime nad pantvangi. Poiste motivatsioon pärast seda oli nii maas, et nad tahtsid kohe rongiga koju minna. Meie jaoks tähendas see seda, et pidime natukene asju ringi mängima. Õnneks oli meiega samal alal ka üks Kaitseliidu üksus ning väike telefonikõne päädis suurema ja põnevama operatsiooniga. Luurajad jagati kaheks ning osad tulid öösel baaslaagrisse ja teised läksid kaitseliitlasi luurama.

Baaslaagris ootasid nooremad hingevärinal häireid. Millal, keegi kedagi märkab. Millal peab oma positsioonile jooksma. Ja otse loomulikult saabus esimene häire siis kui kõik olid lõpuks magama jäänud.

Samal ajal oli teine grupp vastastiku “hambuni relvastatud” meestega. Mõned neist said rahulikult noortega koos kõndida, üks mees astus kogemata augus luuravatele noortele peale ning pantvangi võetud noored rääkisid kiirelt välja kus nende baaslaager asub. Ehk siis meil on mida õppida. Samas, saime väga palju kiidusõnu ning juhiseid mida edaspidi juurde õppida.

Selleks, et õppida ja kogemusi saada on sellised laagrid ja kogemused vajalikud. Nõmme, luurajad! Teile kasvab vääriline järelkasv meie noorte seast!

Tegelikkuses on nii, et täna on selge, et mida rohkem erinevad kaitseliidu üksused meie tegevusse panustavad, seda parema väljaõppega inimesi nad oma üksustesse tulevikus saavad.

Laagri tagasisidest jäi silma kõige enam see, et kahju, et järgmisel aastal on paljud noored juba 19 aastased ja organisatsioonist välja kasvanud. Aga kuna laager ajas muutub siis miks mitte omaette “seenioride” üksus laagrisse teha. Igatahes! Järgmisel aastal luurelaagris näeme!

Üks üllatus ootas meid ka kodus ees. Kui ma koju minema hakkasin, astus Plangus mu juurde mees, kes aasta varem meie laagris juhendajaks oli olnud, ning soovis meiega koostööd jätkada. Imeline!

“Vihane mäger” ja staabikaitsjad

Samal ajal kui Tankipurustajad möllasid metsades jalaväena pidid staabikaitsjad ise hakkama saama õppusel “Vihane mäger” pealetungivate briti soomukitega. Sel korral jäime kokkuvõttes teiseks, kuid jätsime endast maha kõvasti soomustükke ning võtsime kaasa hulga kogemusi tulevikus soomusvõimega paremini hakkama saada.

Tuleb läbi, kuramus…

Soomuk ja tema tõrjuja – kuna tegemist on siiski ainult õppusega, siis leppisid vaenupooled peale lahingut ikkagi viisakalt ära.

 

Tankipurustajad sedakorda jalaväena rünnakul

„Life is a box of chocolate – /—/“, ütles Forrest Gump. Ega`s sõdiminegi pole erand. Kuigi liikusime reede õhtul Viru pataljoni õppusele meile omaselt soomusvastaselt raskerelvastatuna, tabas meid kohapeal üllatus – pidime edenema jalaväeüksusena ühel rünnaku kõrvalsuunal ja puhastama selle vastasest, kes umbes 15 km pikkusel teekonnal hulgaliselt varitsusi oli kavandanud.

Tankipurustajad said ülesandeks liikuda oma rünnakusuunal sama kaugele ja võimalikult samas tempos nagu tegi seda põhisuunal terve mehhaniseeritud kompanii. Pean tunnistama, et esialgu mõtlesin sellist käsku saades, et tegemist on omapärase pärastkesköise huumoriga – meie üksuse suurus jäi niigi alla meie vastas varitsusi korraldavale vastasele (ometi peaks raamatute järgi ründajal olema mitmekordne ülekaal), meie suur (ja pehme!) masinapark tähendas aga ka seda, et pea iga kolmas koosseisust oli rünnaku ajal sunnitud tegelema vaid masinate järeletõmbamisega. Seega saime endale täiesti uudse ülesande, nii taktikalises kui ka logistilises mõttes. Mis parata – tuli tegutseda.

Loomulikult andsime endale aru, et mehhaniseeritud kompaniiga sama tempot me hoida ei suuda. Oma ainsateks tugevusteks hindasime vastase tuvastamisvõimekuse (termokaamerad) ja kaudtuletoetuse (seda anti tõesti hästi, kiiresti ja efektiivselt). Ja tõepoolest, mõnda aega see õnnestuski – avastatud varitsusele kaudtuli ja vastane hävitati või tõmbus tagasi ning saime taas edasi liikuda. Hullemaks läks asi siis, kui teele tekkisid miiniväljad (meil puudus pioneerivõimekus, aga masinad oli vaja edasi saada) ja kui varitsuses oleva üksuse suurus hakkas kasvama ning selle ründamiseks oli vaja suuremat ressurssi.

Õnneks mõisteti meie muret ka kõrgemal pool ning viimaks saabus ka meile täiendavat jalaväe ja soomustuge, millega koos läks edenemine hoopis jõudsamalt, kuigi mitte libedalt. Vastaspooled olid võrdväärsed ja rasket madistamist jagus kõigile kuni pühapäevani pärastlõunani, mil meie omalt poolt kiivrit kergitasime ja ütlesime, et lähme nüüd „tagalasse reorgile“.

Aga see selleks. Et siinkirjutaja on siiski ennekõike Tankipurustaja (ma jätkuvalt ei nõustu kellegagi, kes ütleb, et ka tankitõrjuja on ennekõike jalaväelane – ei ole!), siis paar märkust just TT vallast:

  1. Keskpolügoonil on vähe alasid, kus Odaga üldse midagi teha saab. 95% meie rünnakukoridorist oli kinnine maastik, kus isegi termokaamera osutus kasutuks, sest vahemaad vastasega olid minimaalsed. Seega meie peamine võimekus jäi sedakorda kasutamata.
  2. Juhtus, et nägime vastase soomust enda ees vähem kui 100 m kaugusel, aga Oda jaoks oli ta tabamatu. Me ainult oigasime, et meil pole peale Odade kaasas MITTE ÜHTEGI muud TT vahendit, sest neid meil enam lihtsalt ei ole. Te ei kujuta ette, milline oli kogenud Kustimees Sveni nägu, kui ta vaatas, kuidas vastase soomuk karistamatult tema vaateväljas siiberdab – ta oleks valmis olnud vaat et hammastega soomust närima. Tahan oma tuletoetusjagu tagasi!

Eraldi soovin ära märkida, et Viru pataljoni juhtkonna kõrge hinnangu teenis välja Tankipurustajate sidemees, kelle korrektsed ettekanded andsid LAK-le kestvalt täpse arusaama sellest, mis meie rünnakukoridoris toimus. Pole ka imestada – sidemehed on meil head nagunii, kuid korrektsed ettekanded said võimalikuks ka seetõttu, et saime Viru pataljonist sedakorda sidepidamiseks Harrise jaama, mistõttu saime teistega kontakti tavapärasest oluliselt paremini.

Vat sellised lood sedakorda.

Tankipurustajatega liitumise huvi korral kirjuta raigo@adepte.ee.

Tankipurustajate ninamees

Nõmme noorte tegemised

Kindlasti ei ole Plangu 4s enam kellelegi üllatuseks, et seal jooksevad ringi väikesed asjalikud inimesed. Tallinna maleva noorkotkad ja ringkonna kodutütred. Iga teisipäeva õhtul ja sageli nädalavahetustel. On selge, et meie noorte jaoks on see koht teine kodu. Aga mida me seal siis koguaeg teeme?

Teisipäeviti on meil koondused, kus kõik 7-18aastased noored õpivad midagi uut. Tegelikkuses pole see ainult õppimise koht. Luuakse sõprussidemeid kogu eluks. Ja selliseid sõpru on meil kõigil vaja!

Need noored, kes koos käivad on südamlikud, südid, vastpidavad, sõbralikud, hoolivad, hoidvad, tähelepanlikud, jne jne jne. Eraldi tooks välja, et nad on alati naeruduised ja valmis õppima.

Sellel nädalavahetusel tulid noori võistlusteks ette valmistama kogenud kaitseliitlased. Üks on neist isegi, kunagi 15 aastat tagasi noorkotkas olnud. Esimene asi mis nii meeste kui noorte jutust selgus oli see, et ega keegi ei ole neile varem sellist väljaõpet korraldanud. Kuigi viimased, nüüd pea pool aastat oleme sellega aktiivsemalt tegelenud. Vahepealse ajaga on muutunud vaid see, et meie noorte varustus on oluliselt paremaks muutunud. Meil on oma rohelised laagrivormid ning kohustusliku varustuse elemendid on ajaga muutunud kompaktsemaks.

Tänu appi tulnud meestele õnnestus noortel üles panna nende jaoks täiesti uut tüüpi telki. Mis oli kogemus omaette. Ja väga väärt kogemus. Lisaks tegime muid erinevaid meeskonnatöö harjutusi, kuulsime olulist loengut toitumise kohta ning selle kohta mida ja kuidas pakkida ning selga panna. Tuleb välja, et me polegi päris kõike siiani valesti teinud. Pigem saime mõne nutika nipi juurde. Eriti oluliseks pean võistluste eelset söömise soovitusi.

Kuna kaasatud olid ka noored, kes alles unistavad võistlustele minemisest, siis oli selgelt näha erinevus, kogenud ja uute noorte vahel. Mis ei tähenda seda, et instruktorid oleksid nende taibukusest vähem üllatunud olnud. Kõik lihtsalt ei suju veel nii nagu peaks ning õppida on veel palju. Samuti nagu on õppida juurde nendel noortel, kes patrullvõistlustel juba sadu kilomeetreid maha kõndinud on.

Ega me ainult ei võistle ja peale koonduste on meil veel laagrid ja õppepäevad ja meie oma spordisari. Lisaks oleme alati väljas kui kaitseliidu üksused või naiskodukaitse meid appi kutsub. Meie kodutütred osalevad juba NKK BVÕdel. Samuti käisid noored läbi kõndimas SOKi läpurännaku rada. Täsivarustuses. Said hakkama! Selles pole ju üldse kahtlustki.

Veebruari kuus sai külastatud kahte lasteaeda, kes pöördusid just kaitseliidu poole, et nende vabariigi aastapäeva üritusi meeldejäävamaks teha. Lasteaia Rabarüblik ja Vikerkaar juhatajad, õpetajad ja lapsed võtsid meie noored väga hästi vastu ning tänu Nõmme malevkonna kaitseliitlasele saime neile näidata metsavarustust. Loomulikult rääkisid meie noored oma tegevusest ja sellest kui tore metsas on.

Mõlema lasteaia poolt tuli tagasisidena vaid kiidusõnu meie noorte suunas. Reaalsus on see, et kõik kes meie noortega kokku puutuvad saavad positiivse elamuse osaliseks.

Selle aasta esimesel võistlusel, Valgamaal toimunud Väledal Jänesel olid Nõmme Kt ja Squad rühma tüdrukud kõige paremad! Vanemas vanusegrupis toodi koju esikoht. See võistlus on kindlasti eriline selles osas, et seal on vanusegruppide arvestused ning rajal on kõik võrdsed, nii poisid kui tüdrukud. Ja meie oma pealinna piigad olid kõige paremad! Palju õnne!!!

Kutsuge meid endale appi ja tulge meile appi! Me oleme huvitatud kõigest põnevast mis ümberringi toimumas on. Kindlasti pole olemas sellist asja millega me hakkama ei saaks ja kui veel ei oska, siis õppimise rõõm on suurim rõõm.

Kaunist kevadet!

 

 

Maria
Noorte kotkaste Nõmme rühma pealik
Kodutütarde Squad rühma rühmavanem

EV100 pidustused jätkuvad – nõmmekad jälle paraadil, seekord lastega

Peale proua Presidendi tervitamist Vabaduse väljakul, jätkasid Kaitseliidu Tallinna maleva Nõmme malevkonna ning Naiskodukaitse Tallinna ringkonna tublid mehed ja naised Eesti 100. sünnipäevapidu juba traditsiooniliselt Kadaka lasteaias. Seda ikka meie laste ja meie tuleviku isamaalise kasvatamise nimel.

Pidupäeva puhul heisati lipp, lauldi hümni ja süüdati peotuli. Eestit ja kohaletulnuid tervitasid lasteaia direktor Marianne Liiv, viimast aastat lasteaias käiv Kennerth Noni, Kaitseliidu Tallinna maleva Nõmme malevkonna  staabikaitserühma rühmavanem rühmaülema ülesannetes Martin Karmin ja  Naiskodukaitse Tallinna ringkonna esinaine Berit Cavegn. Marianne Liiv andis Nõmme malevkonnale üle tänukirja pikaajalise sisuka koostöö eest laste isamaalisel kasvatamisel.

Rivistusele järgnes peoliste paraad. Kokkuvõtvat videot vaata allpool.

Siiliks valmistudes: 100% lahinguteenindust Keila külje all

Tagalarühmale sai esimest korda osaks õppus, millest oli eemaldatud kogu ülejäänud „müra“. Alles jäi puhas essents lahinguteeninduse drillidest, mis teoorias kostuvad nõnda lihtsalt, praktikas pakuvad aga rohkelt võimalusi eksimiseks.

Tagalarühma  kolme päeva mahutatud õppus keskendus esimest korda ainult tagalateeninduse korraldamisele. Esimesse päeva sai teooriat nii et selg märg. Järgmised päevad pakkusid juba lühemaid teooriakatkeid, aga kohe nende otsa lükiti praktiline harjutus, et äsja kuuldu tegelikkuses läbi proovida. Oli siis ülesandeks dokumentatsiooni täitmine või ladude sisse seadmine, ikka õnnestus siia-sinna vigu teha. Päris kindlasti sai selgemaks, kuidas kogu lahinguteeninduse-nimeline kupatus püsti panna, omade hüvanguks töös hoida ning vastasele tühjad pihud jätta.

ADR ja teised uued sõnad

Reede õhtul niheles tagalarühm õppeklassis ja püüdis end teooriast läbi närida.  Koormad! Diagonaalkinnitus ja vedrukinnitus. Pikitelg ja raskuskese. Lisaks ohtlike veoste klasse, ÜRO-tunnuskoode ja paljude teisi rohkem või vähem uinutavaid teemasid. Tõsi, rühma autojuhid said suve keskel kahe ja poole päeva pikkuse koolituse just sellel samal ohtlike kaupade teemal. Seejärel tuli nädalake iseseisvat õpet, et ADR-eksam läbi teha. Tehtigi. Nüüd avastasime esiteks, kui palju on õnnestunud unustada. Ja teiseks, et seda mahtu pole lihtsalt võimalik kolme tunniga selgeks saada. Õnneks on alati võtta väikesed spikrid, mis hoiatavad, et bensiini ei sobi ühte lattu panna tatrapudruga ja oksüdeeruvaid aineid püssirohuga.

Laod ja koormad

Laupäeva hommikul oli rühm juba Keila külje alla unustatud sõjaväebaasi varemetes. Õhtul kuuldu värskelt meeles, läks koormate moodustamine robinal lahti. Neile, kelle igapäevatöö nõuab vähemalt vahel autodele asjade laadimist, läks lihtsamalt. Meie seas on aga neidki, kes põrnitsesid koormarihma küljes tolknevat pingutit nagu notsu hõbelusikat – kuidas see sunnik rihma külge käib?, kuidas ta sealt lahti tuleb? Lõpuks sai kinni ja tuli lahti ka.

Päeva edenedes läks lõbusamaks. Rühmal oli kaasas virnade viisi erisorti kaste ja neist said nüüd laod. Kaitseväest appi tulnud instruktorid esitasid saatelehti ja said nende vastu kaupa, aga kogu protsess pidi lõpuks tooma õnnistatud tasakaalu lattu jäänud ja laost lahkunud kaupade vahel. Natuke pusimist, natuke nõutust, ning hakkas juba minema. Mõned otsused tuli käigult teha, sest instruktorid sokutasid saatelehtedesse nõudmisi, mida täht-tähelt täita ei saanud.

„Mis mõttes jäävad mul 15 meest söögita?“ uuris instruktor kohmetunud rühmalt. Ja selle otsa: “Kui teil pole neid portse, mis telliti, siis annate lihtsalt teist ratsiooni. Tühja kõhuga ei tohi võitlejaid jätta! Jäägu granaate puudu, aga võitlejatel peavad kõhud täis olema!“ Muidugi, iga võitleja teab, et tühi kõht laseb motivatsioonist ohtralt aadrit.

Kohe seejärel tuligi motivatsiooni tõstev lõuna rühma seni võõraks jäänud liikme – Hollandi päritolu välikatla kõrval. Tegelikult ei tohiks seda iludust välikatlaks narrida. Kroomterasest detaile siit-sealt vastu säramas, ülitäpselt sobituvad sõlmed ja töötasapinnad. Selle imeriista kõrvale sobivad sako ja kravatt, mitte killuvest ja kummikud. Makaroniroog maitses aga tegelikult täpselt samuti nagu ustavast Rootsi katlast tulnu.

Saabumine ja püsimine

Tugialale saabumine, sellal kui tugiala veel pole, nõuab korrektselt järjestatud tegevusi nagu presidendi vastuvõtt ja natuke rohkem. Pühapäeval asusimegi nende tegevuste juurde. Jagasime rühma põhikolonniks ja LEGiks ning läks lahti.

Põhikolonn konutas kilomeetri kaugusel metsateel ja ega instruktorid sedagi uurimata jätnud. Kas põhikolonni võitlejad julgestavad või peavad pikniku? Tagalarühm on distsiplineeritud üksus ning muidugi julgestas. LEG tuiskas sellal juba mööda tulevast tugiala, et jagada: siia köök, siia moonaladu ja nii edasi. Saabus põhikolonn ja tugiala sai justkui tugiala moodi. Aga ei, terased instruktorid leidsid vea siit, hooletuse teisalt ja kogu toimunu sai tahvli ees veelkord läbi võetud.

Uus saabumine! LEG paigutas ladusid ümber, julgestuspostid said teisale. Rajad, mis rühma- ja jaoülemad olid sulalumme tallanud paistsid justkui oleks õppusel vähemalt kompanii. Põhikolonn saabus ja seadis end ettenähtud kohtadesse. Kõik kulges ladusamalt, kui arvestamata jätta mõni harv äpardus.  Üks julgestuspost pidi end kuue-seitsme meetri kõrguse angaari laele seadma.  Angaari külgedel oli mõniteist sentimeetrit pudedat lund ja „julgestuspostil“ jalas tublid kummikud. Esimene katse angaari laele tõusta lõppes umbes kahe meetri kõrgusel. Teine katse sai edukam – see lõppes kolme meetri peal. Sealt algas libisemine ja uued põlvekaitsmed andsid sellele eriti lustliku hoo. Liug sai vägev, kuid post jäi seekord mehitamata. Tugiala sai siiski korrektselt paika ja pikema õppuse puhul võinuks sellest punktist alata põhirutiin – me olime õppuse ülesande täitnud ja vähemalt tubli „nelja“ vääriliselt.

Jäljed reetsid, et laupäeva ja pühapäeva vahel oli üksik kährikuisand käinud meie tugiala uudistamas. Pühapäeva hommikul kostus aga mõnikümmend sekundit rohevindi kevadlaulu – tähendab, et kevad on saabumas. Kevad – tähendab, et Siil on juba värava taga.