Autoriarhiiv: Admin

Staabikaitse ja Tagalarühm käsitlesid lahingkannatanuid

Haavatu tekkimine on võitleva üksuse jaoks üks kõige keerulisemaid olukordi. Samas on see reaalses lahingutegevuses ka üks kõige tõenäolisemaid stsenaariume. Seetõttu on lahingkannatanutega tegelemise harjutamine üks väga oluline osa väljaõppest. Just sellega Staabikaitserühma ning Tagalarühma võitlejad oma möödunud nädalavahetuse sisustasidki.

Täname siinjuures laskursanitaride kursuse korraldajaid, instruktoreid ning kursante, kes meie väljaõppe oma tegemistesse lahkelt integreerima nõustusid.

 

Nõmme staabikaitsjad, seeniorid, naiskodukaitsjad ja noored – üheskoos ühise asja eest!

Tallinna Kadaka lasteaias toimus 28. veebruari õhtul koos Kaitseliidu Nõmme malevkonna liikmetega neljandat aastat järjest traditsiooniks saanud Vabariigi aastapäeva paraad ja perepidu. Üheskoos tähistati Eesti riigi 99. ja Kadaka lasteaia 50. sünnipäeva.

Üritus algas hümniga ning riigilipu heiskasid üheskoos malevkonna esindaja Jürgen Sarmet, lasteaia direktor Marianne Liiv ning lapsed Tuule ja Ivan. Süüdati peotuli ja arvukaid kohaletulnuid tervitasid Nõmme malevkond, Naiskodukaitse ja Üksik-Vahipataljon. Paraadrongkäigule ümber lasteaia asus umbes 300 osalejat.

Edasi jaguneti tegevuskeskustesse. Nõmmekad esitlesid kaitseliitlase varustust kahes tegevuspunktis. Lasteaia väikesed ja suured proovisid entusiastlikult varustust selga ja õppisid sõdurielu nippe. Seekord oli erilist huvi kaitseliitlaste tegevuskeskuste vastu märgata lasteaia venekeelsete lapsevanemate poolt, märkisid punktides assisteerinud õpetajad. Juba eelnevalt lasteaia õuele üles seatud Kaitseliidu välitelkides valitses asjalik sumin ja tegevus – lasteaiaõpetajad andsid lahendada kodumaateemalisi ülesandeid alates lipuvärvide ülesleidmisest kuni puukoore pimesi tuvastamiseni välja. Lapsevanematele pakkus väljakutset naaberriikide sümboolika määramine. MB maastikuveokis maalisid laste näod kamo-karva Nõmme noorkotkaste ja kodutütarde “Squad” rühma noored.

 

Järgmisel hommikul kinnitas nii mõnigi ema, et laps tuli lasteaeda pruuni-rohelisevärvilisena mitte seepärast, et kamo pesus maha ei tule, vaid laps lihtsalt keeldus sõdurimaalingut eemaldamast. See on siiski uhkuseasi!

Ilmataat oli kevadises meeleolus ning õhtupoolikul valitsesid nädala kõrgeimad temperatuurid. Õu lainetas lumesulaveest. Kel aga jahedus põue või niiskus saapasse puges, sai end kosutada Kaitseliidu seenioride aurava katla kõrval magusa teega. Lisaks õpetasid naiskodukaitsjad, mida teha, kui käe seest turritab välja võimas klaasikild, Vahipataljoni ajateenijad tutvustasid oma pille ning peale tegevuspunktide läbimist oli võimalik kosutada end toeka hernesupi ning vastlakukliga. Peoõhtu tipnes ilutulestikuga, mis paistis üle kogu Mustamäe.

 

Osalenute meeleoludest jäi kõlama eelkõige positiivsus ja ühtekuuluvustunne. Suur tänu nõmmekate korraldustiimile eesotsas Jürgen Sarmeti, Bärbel Salumäe ning Tiidu Sadega. Kohtume taas Eesti 100. sünnipäeval!

Maili Vaarpu
Tallinna Kadaka Lasteaed

Staabikaitse taktikaõppel

Üheteistkümnenda veebruari varahommik. Õues on pime ja äratuskell alustas just hetk tagasi üürgamist. Võib öelda, et peast käis kordi läbi mõte, “miks ma seda teen?” Õues on kõle ja külm ning toas soojas oleks palju parem olla. Kiirelt halvad mõtted peast ja ettevalmistusi tegema. Korralik kõhutäis läks sel hommikul kiirelt kurgust alla, sest ega aeg armu ei anna. Endale imekiirelt varustusekontroll ja võis kogunemisala poole teele asuda. Kohal olid juba peaaegu kõik, kes kohal olema pidid. Mõni siples veel siin-seal, aga kärmelt oli kogu koosseis maja ees rivis ning jaotati mehed kahte jakku. Mõne aja pärast algas sõit tuttavale Männiku alale ning teguderohke päev algas hetkest, mil ma jala GD pealt maha tõstsin.

Päeval oli kaks poolt. Minu jao päeva esimene pool koosnes liikuva juhtimispunkti julgestusest. Hõlmas see endas X autost koosnevat kolonni, millest ühes pataljoniülem koos oma saatjaskonnaga, keda pidi iga hinna eest turvama. Mängiti läbi erinevaid situatsioone. Näiteks jäi üks autodest 5 minutiks “liikumisvõimetuks”, mispeale selgus, et vastane on üpris lähedal. Loomulikult ülema auto pani kohe ajama ning liikumisvõimeline osa julgestusmeeskonnast tema kannul, sest ülemal peab koguaeg kaitse olema. Ilmselt on meile kõigile tuttavad Männiku auklikud teed, mispärast oli päris omapärane kogemus GD tagaistmel üles-alla hüpelda nagu kohvilaksu all jänes. Need, kes maha jäid, pidid jalgsi kokkulepitud punkti jõudma.

Tagasi algkohta jõudsime veidi varem kui esimene jagu. Nemad harjutasid paarsada meetrit eemal taktikat. Kõmmutamist ja kõvahäälseid käske oli kuulda üsna selgelt. Jõudsime varem tagasi, saime ka varem lõunale. Hommikupoole oli õhk veidi jahe ja kirusin ennast, et hommikul suure kiiruga tee tegemata jäi. Mõtlesin, et mis sellest, teen siis praegu selle valmis ja vähemalt ülejäänud päeva püsin soojas. Ausalt öeldes oli see üsna halb mõte, sest päeva teine pool sisaldas endas väga palju liikumist ja nüüd tuli külmast veest isegi puudus.

Täpsemalt sisaldaski meie päeva teine pool taktikat, liikumist ning käemärke. Kordasime üle kõikvõimalikud käemärgid ning patrullisime vaikides ringi. Endalegi üllatuseks oli kõvasti rohkem käemärke meeles, kui algul arvasin. Harjutasime kõvahäälselt vastase asukoha osutamist, tegime läbi rullimist paremale/vasakule, jao ja pooljagude kaupa, ületasime takistusi ning lõpuks pidasime maha ühe lahingu, kus sai kõike veel paremini pähe kinnistada. Kui võtta nüüd päeva peale kokku kogu söösta-kata ning rullimisel tehtud jooksud, peaksin ütlema, et jooksin selle ühe päevaga vast oma kuu normi täis.

Vahepeal sai tunda ennast teel rullides iluuisutajana, et jumala eest mitte mingil juhul keset teed külili lennata. Kui ikka adrenaliinilaksu all jooksma peab ligikaudu 100 meetrit või veidi alla selle, siis lõpuks on jalad pehmemad kui koju jõudes oma voodi. Vahepeal tekkis tunne nagu koolitataks Kaitseliidus välja väledate jalgadega sprintereid, kes ilmselt ka Usain Boltile silmad ette teeksid, sest kui kuulirahe ikka seljataga, siis hakkavad jalad oioi kui kiirelt liikuma. Taktikaline pool läks meil hästi, saime isegi instruktoritelt kiita ning jällegi jõudsime alguskohta veidi varem tagasi. Esimene jagu harjutas veel natuke pimedas taktikat, kuid lõpus jõudsid ka nemad pärale. Puhkasime veidi jalgu ja juba oligi aeg kogu kupatusega kes kasti, kes GD peale ronida ja sooja kodu poole sõitma hakata. Enne mugavalt kodudiivanile horisontaali viskudes pidi esmalt Plangus ära puhastama oma relva ning üle tuli lugeda järele jäänud moon. Usun, et nii mõnigi oli omadega juba täitsa läbi ja kõige ahvatlevam koht, oli sel õhtul oma kodu.

Kui sinagi soovid värskes õhus mõõdukalt trenni teha, siis Staabikaitse rühm ootab oma ridadesse täiendusi. Tutvu meiega lähemalt SIIN.

M.E.T.

Nõmme malevkonna pealiku vahetus

Pühapäeval, 15.01.2017 toimus iga-aastane Nõmme malevkonna üldkoosolek, mis sel aastal tähistas ka ühe ajajärgu ümber saamist ning uue algust – oma ametikohustused andis üle teenekas malevkonnapealik leitnant Aivar Pilv ning need võttis vastu kapten Rando Kruusmaa.

Nõmme malevkonna juhtiv ja toetav koosseis 15.01.2017.

Leitnant Aivar Pilv on olnud Kaitseliidu Nõmme malevkonna liige alates 2000. aasta augustist. Pealikuna on ta kindlakäeliselt juhtinud Nõmme malevkonda alates 2010 aasta aprillikuust. Tegelikkuses on ta kodumalevkonna arengusse oluliselt panustanud aga juba aastast 2004, mil sai malevkonnapealiku abiks. Oma ametiaja jooksul on Aivar Pilv omanud väga selget visiooni sellest, kuhu ja kuidas malevkond peab arenema ning ta on hoidnud väga tugevat fookust malevkonna erinevate arengusuundade balansseeritud edendamisel ning Kaitseliidu põhiväärtuste hoidmisel. Tänaseks on Nõmme malevkond oma parima tervise juures olles ning vastavalt ltn Pilve 2008 aastal paika pandud visioonile “traditsioone järgiv, koolitatud juhtide ja komplekteeritud allüksustega meeskond, mille liikmed on motiveeritud ning riigitruud. Malevkond on usaldusväärne ja tunnustatud koostööpartner organisatsiooni siseselt ja väliselt.“

Ltn Pilv on sõjaline juht, kes saab aru „pehmete väärtuste“ olulisusest ning inimesekeskse juhtimise põhimõtetest. Ltn Pilve eestvedamisel on Nõmme malevkonnale kujunenud traditsiooniks koostööüritused kohalike lasteaedadega, Nõmme rabajooksu toetamine, avatud suhtlemine ja oma tegevuste tutvustamine kodulehe kaudu ning Nõmme mlvk patrullvõistlus „Välk“ on toodud kodulinnaosa linnakeskkonda, mis kõik kokkuvõttes toob Kaitseliitu kohalikele elanikele lähemale ning tekitab „MEIE“ tunnet. Läbi mittemilitaarsete koostööürituste edendab Aivar Pilv Kaitseliidu kui abiandja kuvandit laiemalt kui ainult sõjalisel tasandil. Nõmme malevkonnal on ette näidata ka tõhus koostöö Nõmme linnaosa valitsusega, Noorte kotkaste ja kodutütarde Nõmme rühmadega ning Naiskodukaitse Nõmme jaoskonnaga.

Mõõdetavaid tulemusi on ltn Pilve juhtimise all näha olnud Nõmme malevkonna personali-, spordi, laskeasjanduse ja propaganda valdkondades (Nõmme malevkonnaga on liitunud hulgaliselt uusi tegevliikmeid ning viimasel aastal on n-ö taaselustatud nimetamisväärne arv passiivseid kaitseliitlasi. Uue hingamise on saanud laskevõistlus „Nõmme Snaiper“ ning patrullvõistlus „Välk“, Järjepidevalt viiakse läbi lasketreeninguid nii täis- kui väikekaliibrilistest relvadest, mille tulemuseks on rohkearvuline osavõtt ja medalikohtade saavutamine Kaitseliidu ja Kaitseväe karikavõistlustel ning rahvusvahelistel laskevõistlustel, Nõmme malevkonnal on Facebookis üle 600 jälgija ning kõiki malevkonna postitusi vaadatakse üle 1000 korra).

Tänutäheks pikaajalise teenistuse eest annetasid Nõmme malevkonna liikmed Aivar Pilvele Eesti Kaitseväe ohvitseri mõõga tänutahvliga “Nõmme malevkonnast on Sinu juhtimisel saanud malevkond, mille üle uhkust tunneme. Täname Sind!”

Malevlaste tänu aastatepikkuse pühendunud töö eest.

Nõmme malevkonna pealiku ülesannetesse astus kapten Rando Kruusmaa. Kpt Kruusmaa on lõpetanud Sisekaitseakadeemia ja Kaitseväe Ühendatud Õppeasutused, magistrigraadi omandas Tallinna Ülikoolis. Riiki on ta teeninud enamuse ajast piirivalves, alustades ajateenistuses Paldiski kordonis ning lõpetades Siseministeerimis piirivalve poliitika osakonna juhatajana. Täna teenib kpt Kruusmaa igapäevast leiba Kaitseministeeriumis.

Soovime uuele pealikule jaksu ja kindlat meelt ning indu kodumalevkonna lippu veelgi kõrgemal hoida.

Pealikuga saab edaspidi oma muret ning rõõmu jagada kontaktaadressil rkruusmaa[ät]malevkond.ee

Aivar Pilv

Rando Kruusmaa

 

Staabikaitsjatega Põhjatähel 2016

3. detsembri hommik algas 7.30 kogunemisega Plangus. Minu jaoks oli see esimene õppus ja polnud õrna aimugi, mida oodata ja kuidas olla. 

Kõik saadeti oma rühmade juurde, jagati laiali toidupakid ja rühm tehti jagudeks ning seejärel lahingpaarideks. Näod olid võõrad ja eriti juttu tegema ka ei läinud. Peale mõningast ootamist algas sõit Männikule, kus tuli üles panna staap, maskeerida autod ning tagada perimeetri julgeolekut. Külma peletamiseks keetsid tublid kamraadid väliköögimeeskonnast sooja teed. Pidevalt anti käske panna midagi üles või hoopis maha võtta. Selline tegevus andis ikka korralikult sooja ja samal ajal sai suhelda oma jaoga.

 

Peaaegu pool päeva oldi ühes kohas, siis tehti hüpe ja pandi staap üles mujale. Jällegi sai kogu staap ilusti üles rajatud ja postil istuda. Ilm oli päris krõbe ja külm ronis kiiresti naha vahele. Vahepeal oli juba ka päevavalgus otsa saanud. Istusime lahingpaarilisega postil kuskil poolteist- või kaks tundi. Pimedas ümbrust jälgida oli päris keeruline, aga hakkama sain. Hämmastavalt kiiresti läks aeg postil olles. Varustuse saabudes rajasime veel julgestuseks teele miinivälja ning patrullisime sissesõidu teel ning selle ümbruses. Kaugelt tulesid nähes võttis ikka ärevaks küll, et kas on ikka meie oma või vastane. Peas hakkasid keerlema igasugu mõtteid. Kuid siis saabus vahetus ja õhtusöögi aeg – üllatavalt oli ööpimeduse varjus valminud mõnus kartulipuder ning mustikakissell.  Kui oli söödud, pandi öised patrullid paika ja telkidesse ära. Ka öösel ei andnud külm järgi. Sai harjutada miinuskraadidega kütmata telgis magamist – keegi ei olnud huvitatud väheseid unetunde ahjuvalve peale raiskama. Siinkohal on hea ära mainida, et termokile talvistes tingimustes on hädavajalik ese. Meist paarsada meetrit eemal ööbis SBK laager ja öösel pani ikka võpatama, kui mõni punane tuluke metsa all ringi liikus ning seejärel kadus.

 
4. detsembri varahommik. Õues oli pime ja uni veel poolik. Telk puhtaks ja kokku ning auto peale. Sõrmed olid jääkülmad ja valmis kohe purunema. Üritasin veel unest viimast võtta ja lasin kastis silma kinni. See omakorda aitas unustada külma, mis igast võimalikust kohast sisse tungis. Sõitsime lennujaama lähistele. Seal anti kogu ülesanne kätte ja selgitati olukorda. Hakkasime liikuma ja otsisime head positsiooni, kus vastast oodata. Hommikust saati oli uudishimu tappev. Koguaeg oli soov teada, mis nüüd saab ja millal kõik peale hakkab. Ei läinudki kaua, kui raadiosse tuli teade, et nähti soomukeid Keilast Tallinna poole liikumas. Paigutasime end veidi ümber ja ootasime vastast nüüd veidi eemal ja paremas kohas. Kuna meie jao seltskond oli super ja väga hea huumorisoonega, siis ootamine polnud mingi katsumus. Ootama ei pidanud kaua, kui kõlasid esimesed lasud ja oli näha omade liikumist vastuvõtupositsioonilt meie poole. Nemad rääkisid, kust vastane tuleb ja hakkasime liikuma. Üks hetk läks lahti tõeline lahing. Vastased olid päris lähedal, aga meie ei lasknud neil lähemale tulla. Adrenaliin oli sajaga laes, aga kõik toimis imeliselt. Lõpuks jõudsime lennujaama perimeetrile. Valli taga oli hea ennast varjata ja seal panime uue plaani kokku. Liikusime veidi edasi ja hakkas peale uus tulevahetus. Koostöö oli super. Raadiost oli kuulda, kuidas koguaeg olukorrast ülevaateid tehti ja uusi ideid, kuidas vastast rünnata, välja mõeldi. Kõik mehed tegid head tööd ja pidevalt suheldi ning vahetati infot omavahel. Hea vaatepilt oli.

 

Lõpuks kõlas „ENDEX“ ja kõik oli läbi. Tekkis tunne, et need päevad seal õppusel läksid nagu paar tundi. Korra rivistati meid üles ja seejärel hakkas iga rühm oma koosseisuga tagasi autode poole liikuma. Magamatus andis tunda ja silmad vajusid ka tagasiteel kinni. Planku jõudes võtsime kotid autodelt ja läksime relvaruumi relvi puhastama. Meeles on ikka need kõige paremad hetked ja külm ilm ning magamatus on nagu mälust kustutatud. Esimene õppus ja väga palju uusi kogemusi.

M.E.T

Põlev maja ja suitsu täis laev – staabikaitsjate päästeõppus 2016

Kaitseliitlase ainus roll ei ole “püssiga põõsas” luuramine. Kaitseliitlane peab suutma olla arvestatavaks abijõuks ka sisejulgeolekuvaldkondades, on selleks siis pääste või politsei. Peale selle on igapäevaturvalisuse küsimus, kas kodanik suudab kustutada koduses majapidamises süttinud tulekahju või tuua suitsu täis majast välja minestanud sõbra, naabrimehe, elukaaslase.

Oma kompetentsipagasi laiendamiseks viis Staabikaitserühm koostöös Reval Merekooliga läbi tule- ja suitsusukeldumise koolituse, kus võitlejad said omal nahal testida mitmesaja kraadises kuumuses tegutsemist “põlevas majas” ning kannatanud otsimist ja otsingute juhendamist “suitsu täis” labürindist (suitsu nägemismeeli ellimineerivat funktsiooni täitis antud simulatsioonis kinni teibitud hingamismaski visiir).

Kui sinagi soovid saada kogemusi, mida igapäevaelu sulle ei paku, liitu meiega SIIN.

Suurimad tänud põneva ja kasuliku õppepäeva eest meie koosööpartnerile AS Reval Merekool

Nõmme naised tõid medalid koju!

Võidukad nõmmekad!

Eile toimunud Naiskodukaitse Tallinna ringkonna laskevõistlusel “Jane Bond” olid edukad Nõmme jaoskonna naised! Uute tulijate (organisatsiooni liige vähem kui 2 aastat) arvestuses võitis kuldmedali jaoskonna kõige uuem liige Anu Asu ja vanemate olijate arvestuses hõbemedali jaoskonna esinaine Jette Karmin.

Teravat silma ka edaspidiseks!

 

Kuidas Staabikaitse mehed Keilas käisid

Oli 18-nda juuni hommik. Kogu Staabikaitserühm (mõningate tugevdustega teistest allüksustest) pandi maha Keila külje all metsa ääres, läbi mille pidime linnale lähenema vastavalt varem paika pandud rünnakuplaanile. Võitlejate varustusse kuulusid kuulivestid, rakmed, relvad, erialarelvad, laskemoon ja toidumoon. Kokku rõhus iga mehe õlgadele 30-40 kg raskust, mis tuli sõltumata maastikust ja oludest kaasas kanda või ka jooksusammul endaga koos võitluspositsioonile toimetada.

Liikusime pikalt läbi metsa. Kogu protsessi juurest ei puudunud pidevad põlvele laskumised veendumaks, et me vastase varitsusse sisse ei kõnni. Ühelt poolt oli see hea võimalus puhata, teiselt poolt pidi varustuse koorma all pidevalt head asendit otsima, et jalad ära ei sureks. Metsast väljumise kulminatsiooniks osutus veekraavi ületamine, mis lõpuks sai teoks kopratammi ära kasutades. Kobras ilmselgelt oli sel päeval meie ridades.

Järsku oli kuulda kuulipilduja tuld paarisaja meetri kaugusel. Lisandusid üksikvõitlejate tihedad lasud ning korraga laulis kaks kuulipildujat samal ajal. Jaoülema raadiojaama kaudu oli kuulda, et üks meie üksustest oli vastasega kontakti sattunud. Meile tuli käsk kogu jaoga liikuda ahelikus peale. Lähenesime nii etapiviisiliselt linnale ja hoonetele. Lõpuks jõudsime kaitsekraavide ala lähedusse, kus vastane oli oma positsioonid kindlustanud. Kuulda oli rühmaülema ergutamist ja käsklusi „liigume-liigume-liigume“. Raadiojaamade kaudu tulid pidevalt raportid olukorra kohta ja uued käsklused igale jaole. Me saime käsu paremalt poolt vastasele läheneda. Kuna tulevahetus lahingualal oli pidev, siis oli võimatu aru saada, kuhu vastase lasud liiguvad. Nii järsku tabaski meid vahekohtuniku otsus, et terve meie jagu oli haavata saanud. Üksused, kellel läks selles õppuse episoodis paremini, jätkasid vastasele peal surumist ning uute alade ära võtmist.

Nagu õppusel ikka saime peale sanitari juures käimist mõne aja möödudes võluväel taas terveks ning jätkasime konflikti kolde poole liikumist. Suure tööstushoone juures avaldas vastane tugevalt vastupanu. Meie kuulipiduja käsutati sobivale positsioonile ja anti käsk hoone kõrval olev metsatukk tulega üle külvata ja vastasest puhastada. Liikusime hoonele lähemale. Näha oli mitmeid eri üksusi, mis kindla juhtimise all eri suundadest hoonesse peitunud vastasele survet avaldasid. Pidev kuulipilduja tuli vaheldus jaoülemate käsklustega.

Õppus lõppes vastase kapituleerumisega juba enne Endexit. Suurem osa ajast oli meid õnnistatud vihma ja tuulega, mis pidevas aktsioonis meelest läksid, aga pikema peatuse puhul meelde tuletasid kui oluline on õige riietuse valik ja pikema õppuse puhul kuivade niiskuskindlalt pakitud varuriiete ja saabaste olemasolu.

Marko

Staabikaitse ja Tagala linnalahinguharjutus

Staap ja tagala – nende toimimiseta on vähe kasu ka kõige suuremate eesliinihuntide pingutustes. Staabikaitserühm ja Tagalarühma julgestusüksus on need, kes peavad antud strateegilised elemendid turvatuna hoidma. Just nende üksuste võitlejad lihvisidki linnalahinguoskusi Türisalu raketibaasis ja Keila koolimajas möödunud nädalavahetusel.

 

Hoonestatud aladel tegutsemist on harjutatud varemgi, kuid kordamine ei jookse kunagi mööda külgi maha. Seda enam, et nimetatud lahinguliik on oma olemusel kõige intensiivsem, keerulisem ning loomingulisem. Siin ei saa ühelegi situatsioonile 100% õiget lahendit ette planeerida – väga palju tuleb otsustada käigult ning oluline on iga võitleja initsiatiiv ja kaasa mõtlemine. Samuti oli vaja kokku harjutada erinevatel aegadel erinevate instruktorite käe all omandatud teadmised ja oskused.

Et olukorrale reaalsustaju juurde luua, kasutati õppusel Airsoft relvi, mis lasevad väikese elektrimootori jõul 6mm plastikkuule piisavalt tugevalt, et saada kätte õige varjumise ja korraliku kattetule vajalikkuse valus õppetund. Neid õppetunde olid lahkesti nõus jagama Noorte Kotkaste Tallinna maleva airsofti huvilised noormehed. Tänud teile sinikaterohke koostöö eest.

 

Väljaõpe aga sellega ei lõpe. Omandatud oskusi on Staabikaitserühmal ja Tagalarühmal võimalik rakendada juba juunikuus, mil toimub suurejooneline Keila linnalahingu õppus lahinggrupi koosseisus. Sealt edasi aga juba järgmised, üha keerulisemad ja põnevamad õppepäevad.

Staabikaitsjad varitsuses

DSC_1894

Rakmed ca 10 kg, seljakott ca 20 kg, relv ja laskemoon ca 10 kg, riided ning kiiver ca 5 kg, toit ca 5 kg, Kokku varustus igal võitejal seljas ca 50 kg jagu + erialameestel veel kuulipilduja või tankitõrje granaadiheitja, kumbki üle 10 kg.  Maastik selline mõnus, ca 30-40 cm paks lumekiht ja kõva koorikuga, mis 2/3 kordadest poole sammu pealt läbi vajub. See on lustlik nädalavahetus Staabikaitserühma moodi.

Kommenteerib võitleja Martin: “Minu jaoks oli nädalavahetus uus ja põnev – olin rühmaga esimest korda maastikul. Ees ootas patrulli- ja varitsuslaager. Ajateenistusest teadsin, et patrull-laager on kõige raskem, kuid samas ka kõige põnevam õppus, seetõttu olid ka ootused vastavad.

DSC_1901Pean tunnistama, et füüsiliselt olid tingimused karmid – polügonil oli Tallinnaga võrreldes kordades rohkem lund, lisaks täisvarustuses maastikul sumpamine. Kuid õppus ise oli reaalne ning kvaliteetne. Rasketele tingimustele pandi isuga vastu ning ajateenistusega võrreldes polnud kuulda virisemist, vaid üksteise toetamist ning panustati ülesande võimalikult efektiivsele täitmisele. Väga meeldis üksuse poolt kiire omaksvõtmine. Kokkuvõtvalt oli põnev nädalavahetus, kus kõik mehed andsid endast parima.”