Luurelaager

Nõmme NK ja Squad rühmade noortel on kevadeti traditsioon käia luurelaagris. Laagri korraldavad noortele Kalevi jalaväepataljoni ajateenijad. Sel aastal olime klooga laskeväljal.

Kuna kõik ajaga areneb ja kasvab, siis oli ka sel aastal muutusi. Jagasime noored kaheks grupiks. Ühed, kes asusid baaslaagris ning õppisid algteadmisi ja teised, kes on juba kogenumad, asusid eraldi laagris ning said juba täpsemaid juhtnööre ja õpetust. Lisaks sellele, oluliselt tugevamat luuramise kogemust.

Reede õhtul alustasime rännakuga laagripaika. Kogenud noortele polnud 10 kilomeetrine matk mingi katsumus ning selleks ajaks kui nooremad lõpuks väsinuna oma laagripaika jõudsid, olid nemad juba oma laagri püstitanud, kõhu täis söönud ning valmis esimest ülesannet täitma minema.

Baaslaagrisse jõuti pimedas. Noored vajusid lõkke äärde pikali ja minule tundus, et sinna nad jäävadki. Aga kui nad said ülesande endale telgid püstitada, süüa teha, tuli ahjudesse ja ahjuvalve graafikud koostada, leidsid kõik endas uue jõu, et tegutsema hakata. Siinkohal pean kiitma noori, kes on poole aasta jooksul õppinud kuidas neid tegevusi korraga teha. Ehk siis üheaegselt hakkas toimuma mitu tegevust ning juhendajana jäi vaid kõrvalt vaadata ja noorte osavust kiita.

Samal ajal tuli esimene grupp meid luurama ning neil õnnestus rahulikult meie laagrisse sisse jalutada, ilma, et me neid märkaks. Meie jaoks ei olnud tol hetkel ka oluline laagrivalvet välja panna, vaid see, et kõik saaksid lõpuks magama.

Teisel päeval toimusid siis konkreetsed loengud ja harjutused ning siis pandi mõlemad laagrid lukku. Ehk siis kahe laagri vahel enam liikumist ei toimunud. Kuni luurajate laagri ülem saatis baaslaagrisse kolm poissi. Võtsime nad pantvangi. Poiste motivatsioon pärast seda oli nii maas, et nad tahtsid kohe rongiga koju minna. Meie jaoks tähendas see seda, et pidime natukene asju ringi mängima. Õnneks oli meiega samal alal ka üks Kaitseliidu üksus ning väike telefonikõne päädis suurema ja põnevama operatsiooniga. Luurajad jagati kaheks ning osad tulid öösel baaslaagrisse ja teised läksid kaitseliitlasi luurama.

Baaslaagris ootasid nooremad hingevärinal häireid. Millal, keegi kedagi märkab. Millal peab oma positsioonile jooksma. Ja otse loomulikult saabus esimene häire siis kui kõik olid lõpuks magama jäänud.

Samal ajal oli teine grupp vastastiku “hambuni relvastatud” meestega. Mõned neist said rahulikult noortega koos kõndida, üks mees astus kogemata augus luuravatele noortele peale ning pantvangi võetud noored rääkisid kiirelt välja kus nende baaslaager asub. Ehk siis meil on mida õppida. Samas, saime väga palju kiidusõnu ning juhiseid mida edaspidi juurde õppida.

Selleks, et õppida ja kogemusi saada on sellised laagrid ja kogemused vajalikud. Nõmme, luurajad! Teile kasvab vääriline järelkasv meie noorte seast!

Tegelikkuses on nii, et täna on selge, et mida rohkem erinevad kaitseliidu üksused meie tegevusse panustavad, seda parema väljaõppega inimesi nad oma üksustesse tulevikus saavad.

Laagri tagasisidest jäi silma kõige enam see, et kahju, et järgmisel aastal on paljud noored juba 19 aastased ja organisatsioonist välja kasvanud. Aga kuna laager ajas muutub siis miks mitte omaette “seenioride” üksus laagrisse teha. Igatahes! Järgmisel aastal luurelaagris näeme!

Üks üllatus ootas meid ka kodus ees. Kui ma koju minema hakkasin, astus Plangus mu juurde mees, kes aasta varem meie laagris juhendajaks oli olnud, ning soovis meiega koostööd jätkada. Imeline!