Nõmme malevkonna Tankipurustajad Rabasaares – Kaitseliidu suurõppusel HUNT 2015

Tankipurustajad osalesid õppusel „siniste“ poolel peaaegu täiskoosseisus – tõsi, koos mõne Põhja kompanii võitlejaga, kes olid tulnud omandama tankitõrjeoskusi. Kokku oli väljas 1500 kaitseliitlast.

Kui tavapärane formeerimistegevus oli läbi, algas sõit Rabasaare poole. Kõigil võitlejatel oli vaim valmis unetuteks öödeks ja puhkehetkedeks lageda taeva all. Õppusele eelnevalt oli rühma juhtkond ja veel mõned võitlejad osalenud juba maastikuluurel, positsioonide rajamisel, kaardiharjutusel ja sideharjutusel.

Kohe õppuse alale jõudes asusime positsioonidele. Tankipurustajate ülesandeks oli korraldada vastase oodatavale soomuskolonnile kolm varitsust ja seejärel asuda kaitsesse Rabasaare alale. Kuna seekord oli aega, tegime kõik nii nagu peab – positsioonidele liikusime jalgsi ja alles siis, kui ala oli julgestatud, tõime järgi ka kahurid. Positsioonid said mehitatud kell 04.00 ja hakkasime harjutama Tankipurustajate põhioskusi – olla märkamatu ja kannatlik. Neid põhioskusi saime hajutada pea 12 tundi, samas muidugi luureandmeid vastu võttes ja vaatlusinfot edastades. Seekord kasutas vastane raadioside häirimiseks eritehnikat, nii tuli kasutada ka alternatiivseid sidevahendeid.

Hommikuses päikesetõusus ja terve laupäevase ennelõuna pakkus „harjutavatele“ tankipurustajatele vaatemängu Põhja kompanii oma tegevusega – sagedasti voorivad ATV-d, krossitsiklid, järelkärud jms olid suurepäraseks näiteks, kuidas kaasata lahingtegevuseks tsiviilressursse.

Kui luureandmetel seisis meie varitsusest 500-700 m kaugusel (meie kavandatud hävitusala ees) juba 9 PASI soomukit ning enne seda oldi tulutult üritatud möödumist meie paremalt tiivalt (seal seisis neil ees osa Põhja kompaniist), ei pidanud vastase närv enam vastu ja nad hakkasid liikuma, et täita oma ülesannet.

Nii saime meiegi viimaks täita oma ülesannet: esimesena nina välja pistnud soomuki lasid kahurimeeskonnad puruks ja vastase pealetung oli mõneks ajaks taas seisma pandud. Kahurimeeskonnad eemaldusid suitsukatte ja tuletoetusjao julgestamise all ning liikusid järgmistele positsioonidele. Haavatuid ja langenuid ei olnud.

Kuigi Tankipurustajad olid juba kompanii ülesande täitnud ja vastast oli viivitatud kolm tundi, oldi valmis ka järgmistes varitsustes, kuni tuli käsk eemaldumiseks ja kaitsesse asumiseks Rabasaare alale. Rabasaares võtsime sisse oma kaitsepositsioonid, mille olime juba eelnevalt Hundikutsika käigus ette valmistanud, ning saime isegi kuuma suppi, mis oli nädalavahetuse ainus soe toidukord.

Rabasaarde vastane siiski laupäeval ei jõudnudki ning kesköö paiku sai üksus puhkama heita, kes kuuse alla, kes puukuuri, kes mahajäetud hoonetesse – telke seekord kaasa ei võetud. Rühmaülema tööpäev ei olnud aga veel kaugeltki läbi, sest järgmise päeva planeerimine ja lahingplaanide täiustamine näpistas halastamatult seda niigi vähest uneaega.

Pühapäeva hommikul kell 06.00 alustas vastane rünnakut Rabasaarele. Võitlejad olid just ärganud (mõned jõudnud isegi natuke süüa) ja saanud vaevalt positsioonidele asuda. Rünnak oli küll ootamatu, kuid kiiresti suutsime end kokku võtta ja vastu hakata. Eelnevalt ettevalmistatud kuulipildujapesa ja võsast puhastatud laskesektor kulusid marjaks ära. Ka väike lahingkavalus õigustas ennast; nimelt olime tuletoetusjao juurde, kes oli lahingu esimeses faasis raskuspunktis,koondanud neljast mehest koosneva reservi. Reserv laadis kuulipilduja linte, mille tulemusena sai kuulipildur vastaseid lakkamatult tinamesilastega kostitada. Tugev kuulipildujatuli ja sekka granaadiheituritelt mõned kildgranaadid seiskasid vastase rünnaku. Vastase kuulipildujapesaga klaaris arved sügavusse varjunud tankitõrjekahur. Kui vahekohtunik nägi, et vastane ei suuda edeneda, saime korralduse eemalduda, et lahingustsenaariumi saaks edasi mängida (muud reaalset vajadust oma kaitstavat objekti maha jätta me ei tunnetanud). Meditsiiniharjutuste tarvis määrati ka haavatuid. Eemaldusime nagu ikka – suitsukatte varjus.

Järgmiseks said tööd ka kahurid, kes hävitasid vastase soomustehnikat ning lasid puumajadel seinu puruks, et pealetungival vastasel ei oleks kusagile varjuda. Samuti hoiti kahurite tule all vastase poolt hõivatud hooneid. Tuletoetusjagu toetas veel jalaväe vasturünnakut, kostitades hoonesse varjunud vastast kildgranaatide ja kuulipilduja tulega, kuid jäi selles situatsioonis teiseks. Esimese koha röövis üle varje pistetud vastase automaaditoru.

Seejärel tuli käsk eemalduda ning põhiraskus langes kahurimeeskondadele ja neile abiks saadetud kuulipildujapaarile. Kuulipilduri haavata saamise järel tõi kastanid tulest välja rühmaülema ettenägelikkus – nimelt on Tankipurustajatel nõue, et iga võitleja peab oskama kasutada kõiki rühma relvi. Seepärast oligi võtta reservist “universaalsõdur” Sven, kes küll ametilt granaadiheitur, kuid tekkinud olukorras asus kuulipilduja taha.

Palju harjutati ka haavatutega seonduvat – kohapeal sidumist, kompanii meditsiinipunkti toimetamist ja lõpuks ka “hulkuva miini” läbi saadud seljavigastusega haavatu evakueerimist.

Ülesanded said täidetud, lahingud said läbi, pidulik rivistus ja Ameerika tankid – ning seejärel varustuse hooldamine ja kojuminek, et saada kätte õigusega välja teenitud puhkus.

Usun, et enamus võitlejaid ühineb kamraad Veiko-ga: Vaatamata kõigile raskustele – hea õppus oli. Mingisugust uut energiat sain, hea tunne on.