Staabikaitse taktikaõppel

Üheteistkümnenda veebruari varahommik. Õues on pime ja äratuskell alustas just hetk tagasi üürgamist. Võib öelda, et peast käis kordi läbi mõte, “miks ma seda teen?” Õues on kõle ja külm ning toas soojas oleks palju parem olla. Kiirelt halvad mõtted peast ja ettevalmistusi tegema. Korralik kõhutäis läks sel hommikul kiirelt kurgust alla, sest ega aeg armu ei anna. Endale imekiirelt varustusekontroll ja võis kogunemisala poole teele asuda. Kohal olid juba peaaegu kõik, kes kohal olema pidid. Mõni siples veel siin-seal, aga kärmelt oli kogu koosseis maja ees rivis ning jaotati mehed kahte jakku. Mõne aja pärast algas sõit tuttavale Männiku alale ning teguderohke päev algas hetkest, mil ma jala GD pealt maha tõstsin.

Päeval oli kaks poolt. Minu jao päeva esimene pool koosnes liikuva juhtimispunkti julgestusest. Hõlmas see endas X autost koosnevat kolonni, millest ühes pataljoniülem koos oma saatjaskonnaga, keda pidi iga hinna eest turvama. Mängiti läbi erinevaid situatsioone. Näiteks jäi üks autodest 5 minutiks “liikumisvõimetuks”, mispeale selgus, et vastane on üpris lähedal. Loomulikult ülema auto pani kohe ajama ning liikumisvõimeline osa julgestusmeeskonnast tema kannul, sest ülemal peab koguaeg kaitse olema. Ilmselt on meile kõigile tuttavad Männiku auklikud teed, mispärast oli päris omapärane kogemus GD tagaistmel üles-alla hüpelda nagu kohvilaksu all jänes. Need, kes maha jäid, pidid jalgsi kokkulepitud punkti jõudma.

Tagasi algkohta jõudsime veidi varem kui esimene jagu. Nemad harjutasid paarsada meetrit eemal taktikat. Kõmmutamist ja kõvahäälseid käske oli kuulda üsna selgelt. Jõudsime varem tagasi, saime ka varem lõunale. Hommikupoole oli õhk veidi jahe ja kirusin ennast, et hommikul suure kiiruga tee tegemata jäi. Mõtlesin, et mis sellest, teen siis praegu selle valmis ja vähemalt ülejäänud päeva püsin soojas. Ausalt öeldes oli see üsna halb mõte, sest päeva teine pool sisaldas endas väga palju liikumist ja nüüd tuli külmast veest isegi puudus.

Täpsemalt sisaldaski meie päeva teine pool taktikat, liikumist ning käemärke. Kordasime üle kõikvõimalikud käemärgid ning patrullisime vaikides ringi. Endalegi üllatuseks oli kõvasti rohkem käemärke meeles, kui algul arvasin. Harjutasime kõvahäälselt vastase asukoha osutamist, tegime läbi rullimist paremale/vasakule, jao ja pooljagude kaupa, ületasime takistusi ning lõpuks pidasime maha ühe lahingu, kus sai kõike veel paremini pähe kinnistada. Kui võtta nüüd päeva peale kokku kogu söösta-kata ning rullimisel tehtud jooksud, peaksin ütlema, et jooksin selle ühe päevaga vast oma kuu normi täis.

Vahepeal sai tunda ennast teel rullides iluuisutajana, et jumala eest mitte mingil juhul keset teed külili lennata. Kui ikka adrenaliinilaksu all jooksma peab ligikaudu 100 meetrit või veidi alla selle, siis lõpuks on jalad pehmemad kui koju jõudes oma voodi. Vahepeal tekkis tunne nagu koolitataks Kaitseliidus välja väledate jalgadega sprintereid, kes ilmselt ka Usain Boltile silmad ette teeksid, sest kui kuulirahe ikka seljataga, siis hakkavad jalad oioi kui kiirelt liikuma. Taktikaline pool läks meil hästi, saime isegi instruktoritelt kiita ning jällegi jõudsime alguskohta veidi varem tagasi. Esimene jagu harjutas veel natuke pimedas taktikat, kuid lõpus jõudsid ka nemad pärale. Puhkasime veidi jalgu ja juba oligi aeg kogu kupatusega kes kasti, kes GD peale ronida ja sooja kodu poole sõitma hakata. Enne mugavalt kodudiivanile horisontaali viskudes pidi esmalt Plangus ära puhastama oma relva ning üle tuli lugeda järele jäänud moon. Usun, et nii mõnigi oli omadega juba täitsa läbi ja kõige ahvatlevam koht, oli sel õhtul oma kodu.

Kui sinagi soovid värskes õhus mõõdukalt trenni teha, siis Staabikaitse rühm ootab oma ridadesse täiendusi. Tutvu meiega lähemalt SIIN.

M.E.T.

Nõmme