Sildiarhiiv: Staabikaitserühm

Maastikusõit on kindel võit

Maastikusõiduk Mercedes Benz GD on staabikaitserühma tubli abiline nii maastikuluurel kui julgestusülesannetel. Seetõttu peab iga võitleja olema kursis nii selle sõiduki tehniliste omadustega, maastikuläbivuse kui õigete käsitsemisvõtetega. Just sellega möödunud kolmapäeva õhtul kodubaasi lähimaastikul tutvust tehtigi. Veidi teooriat, tubli annus adrenaliini ja meeste kõrvuni ulatuvad naeratused ning õppeppäeva võiski kordaläinuks lugeda.

   

 

 

Lumine ettevalmistus Kevadtormiks

Samal ajal kui teised StTaKo allüksused päikselisel Pakri poolsaarel peesitasid võttis Staabikaitserühm talvisest väljaõppest veel viimast ning harjutas omi drille lumesajuses ja lörtsises Soodlas. Seda ikka selleks, et Kevadtormil oma ülesannete kõrgusel olla. Kõigeks tuleb valmis olla, ka selleks kui maikuus lumi on maas.

Staabikaitse ja Tagalarühm käsitlesid lahingkannatanuid

Haavatu tekkimine on võitleva üksuse jaoks üks kõige keerulisemaid olukordi. Samas on see reaalses lahingutegevuses ka üks kõige tõenäolisemaid stsenaariume. Seetõttu on lahingkannatanutega tegelemise harjutamine üks väga oluline osa väljaõppest. Just sellega Staabikaitserühma ning Tagalarühma võitlejad oma möödunud nädalavahetuse sisustasidki.

Täname siinjuures laskursanitaride kursuse korraldajaid, instruktoreid ning kursante, kes meie väljaõppe oma tegemistesse lahkelt integreerima nõustusid.

 

Nõmme staabikaitsjad, seeniorid, naiskodukaitsjad ja noored – üheskoos ühise asja eest!

Tallinna Kadaka lasteaias toimus 28. veebruari õhtul koos Kaitseliidu Nõmme malevkonna liikmetega neljandat aastat järjest traditsiooniks saanud Vabariigi aastapäeva paraad ja perepidu. Üheskoos tähistati Eesti riigi 99. ja Kadaka lasteaia 50. sünnipäeva.

Üritus algas hümniga ning riigilipu heiskasid üheskoos malevkonna esindaja Jürgen Sarmet, lasteaia direktor Marianne Liiv ning lapsed Tuule ja Ivan. Süüdati peotuli ja arvukaid kohaletulnuid tervitasid Nõmme malevkond, Naiskodukaitse ja Üksik-Vahipataljon. Paraadrongkäigule ümber lasteaia asus umbes 300 osalejat.

Edasi jaguneti tegevuskeskustesse. Nõmmekad esitlesid kaitseliitlase varustust kahes tegevuspunktis. Lasteaia väikesed ja suured proovisid entusiastlikult varustust selga ja õppisid sõdurielu nippe. Seekord oli erilist huvi kaitseliitlaste tegevuskeskuste vastu märgata lasteaia venekeelsete lapsevanemate poolt, märkisid punktides assisteerinud õpetajad. Juba eelnevalt lasteaia õuele üles seatud Kaitseliidu välitelkides valitses asjalik sumin ja tegevus – lasteaiaõpetajad andsid lahendada kodumaateemalisi ülesandeid alates lipuvärvide ülesleidmisest kuni puukoore pimesi tuvastamiseni välja. Lapsevanematele pakkus väljakutset naaberriikide sümboolika määramine. MB maastikuveokis maalisid laste näod kamo-karva Nõmme noorkotkaste ja kodutütarde “Squad” rühma noored.

 

Järgmisel hommikul kinnitas nii mõnigi ema, et laps tuli lasteaeda pruuni-rohelisevärvilisena mitte seepärast, et kamo pesus maha ei tule, vaid laps lihtsalt keeldus sõdurimaalingut eemaldamast. See on siiski uhkuseasi!

Ilmataat oli kevadises meeleolus ning õhtupoolikul valitsesid nädala kõrgeimad temperatuurid. Õu lainetas lumesulaveest. Kel aga jahedus põue või niiskus saapasse puges, sai end kosutada Kaitseliidu seenioride aurava katla kõrval magusa teega. Lisaks õpetasid naiskodukaitsjad, mida teha, kui käe seest turritab välja võimas klaasikild, Vahipataljoni ajateenijad tutvustasid oma pille ning peale tegevuspunktide läbimist oli võimalik kosutada end toeka hernesupi ning vastlakukliga. Peoõhtu tipnes ilutulestikuga, mis paistis üle kogu Mustamäe.

 

Osalenute meeleoludest jäi kõlama eelkõige positiivsus ja ühtekuuluvustunne. Suur tänu nõmmekate korraldustiimile eesotsas Jürgen Sarmeti, Bärbel Salumäe ning Tiidu Sadega. Kohtume taas Eesti 100. sünnipäeval!

Maili Vaarpu
Tallinna Kadaka Lasteaed

Staabikaitse taktikaõppel

Üheteistkümnenda veebruari varahommik. Õues on pime ja äratuskell alustas just hetk tagasi üürgamist. Võib öelda, et peast käis kordi läbi mõte, “miks ma seda teen?” Õues on kõle ja külm ning toas soojas oleks palju parem olla. Kiirelt halvad mõtted peast ja ettevalmistusi tegema. Korralik kõhutäis läks sel hommikul kiirelt kurgust alla, sest ega aeg armu ei anna. Endale imekiirelt varustusekontroll ja võis kogunemisala poole teele asuda. Kohal olid juba peaaegu kõik, kes kohal olema pidid. Mõni siples veel siin-seal, aga kärmelt oli kogu koosseis maja ees rivis ning jaotati mehed kahte jakku. Mõne aja pärast algas sõit tuttavale Männiku alale ning teguderohke päev algas hetkest, mil ma jala GD pealt maha tõstsin.

Päeval oli kaks poolt. Minu jao päeva esimene pool koosnes liikuva juhtimispunkti julgestusest. Hõlmas see endas X autost koosnevat kolonni, millest ühes pataljoniülem koos oma saatjaskonnaga, keda pidi iga hinna eest turvama. Mängiti läbi erinevaid situatsioone. Näiteks jäi üks autodest 5 minutiks “liikumisvõimetuks”, mispeale selgus, et vastane on üpris lähedal. Loomulikult ülema auto pani kohe ajama ning liikumisvõimeline osa julgestusmeeskonnast tema kannul, sest ülemal peab koguaeg kaitse olema. Ilmselt on meile kõigile tuttavad Männiku auklikud teed, mispärast oli päris omapärane kogemus GD tagaistmel üles-alla hüpelda nagu kohvilaksu all jänes. Need, kes maha jäid, pidid jalgsi kokkulepitud punkti jõudma.

Tagasi algkohta jõudsime veidi varem kui esimene jagu. Nemad harjutasid paarsada meetrit eemal taktikat. Kõmmutamist ja kõvahäälseid käske oli kuulda üsna selgelt. Jõudsime varem tagasi, saime ka varem lõunale. Hommikupoole oli õhk veidi jahe ja kirusin ennast, et hommikul suure kiiruga tee tegemata jäi. Mõtlesin, et mis sellest, teen siis praegu selle valmis ja vähemalt ülejäänud päeva püsin soojas. Ausalt öeldes oli see üsna halb mõte, sest päeva teine pool sisaldas endas väga palju liikumist ja nüüd tuli külmast veest isegi puudus.

Täpsemalt sisaldaski meie päeva teine pool taktikat, liikumist ning käemärke. Kordasime üle kõikvõimalikud käemärgid ning patrullisime vaikides ringi. Endalegi üllatuseks oli kõvasti rohkem käemärke meeles, kui algul arvasin. Harjutasime kõvahäälselt vastase asukoha osutamist, tegime läbi rullimist paremale/vasakule, jao ja pooljagude kaupa, ületasime takistusi ning lõpuks pidasime maha ühe lahingu, kus sai kõike veel paremini pähe kinnistada. Kui võtta nüüd päeva peale kokku kogu söösta-kata ning rullimisel tehtud jooksud, peaksin ütlema, et jooksin selle ühe päevaga vast oma kuu normi täis.

Vahepeal sai tunda ennast teel rullides iluuisutajana, et jumala eest mitte mingil juhul keset teed külili lennata. Kui ikka adrenaliinilaksu all jooksma peab ligikaudu 100 meetrit või veidi alla selle, siis lõpuks on jalad pehmemad kui koju jõudes oma voodi. Vahepeal tekkis tunne nagu koolitataks Kaitseliidus välja väledate jalgadega sprintereid, kes ilmselt ka Usain Boltile silmad ette teeksid, sest kui kuulirahe ikka seljataga, siis hakkavad jalad oioi kui kiirelt liikuma. Taktikaline pool läks meil hästi, saime isegi instruktoritelt kiita ning jällegi jõudsime alguskohta veidi varem tagasi. Esimene jagu harjutas veel natuke pimedas taktikat, kuid lõpus jõudsid ka nemad pärale. Puhkasime veidi jalgu ja juba oligi aeg kogu kupatusega kes kasti, kes GD peale ronida ja sooja kodu poole sõitma hakata. Enne mugavalt kodudiivanile horisontaali viskudes pidi esmalt Plangus ära puhastama oma relva ning üle tuli lugeda järele jäänud moon. Usun, et nii mõnigi oli omadega juba täitsa läbi ja kõige ahvatlevam koht, oli sel õhtul oma kodu.

Kui sinagi soovid värskes õhus mõõdukalt trenni teha, siis Staabikaitse rühm ootab oma ridadesse täiendusi. Tutvu meiega lähemalt SIIN.

M.E.T.

Staabikaitsjatega Põhjatähel 2016

3. detsembri hommik algas 7.30 kogunemisega Plangus. Minu jaoks oli see esimene õppus ja polnud õrna aimugi, mida oodata ja kuidas olla. 

Kõik saadeti oma rühmade juurde, jagati laiali toidupakid ja rühm tehti jagudeks ning seejärel lahingpaarideks. Näod olid võõrad ja eriti juttu tegema ka ei läinud. Peale mõningast ootamist algas sõit Männikule, kus tuli üles panna staap, maskeerida autod ning tagada perimeetri julgeolekut. Külma peletamiseks keetsid tublid kamraadid väliköögimeeskonnast sooja teed. Pidevalt anti käske panna midagi üles või hoopis maha võtta. Selline tegevus andis ikka korralikult sooja ja samal ajal sai suhelda oma jaoga.

 

Peaaegu pool päeva oldi ühes kohas, siis tehti hüpe ja pandi staap üles mujale. Jällegi sai kogu staap ilusti üles rajatud ja postil istuda. Ilm oli päris krõbe ja külm ronis kiiresti naha vahele. Vahepeal oli juba ka päevavalgus otsa saanud. Istusime lahingpaarilisega postil kuskil poolteist- või kaks tundi. Pimedas ümbrust jälgida oli päris keeruline, aga hakkama sain. Hämmastavalt kiiresti läks aeg postil olles. Varustuse saabudes rajasime veel julgestuseks teele miinivälja ning patrullisime sissesõidu teel ning selle ümbruses. Kaugelt tulesid nähes võttis ikka ärevaks küll, et kas on ikka meie oma või vastane. Peas hakkasid keerlema igasugu mõtteid. Kuid siis saabus vahetus ja õhtusöögi aeg – üllatavalt oli ööpimeduse varjus valminud mõnus kartulipuder ning mustikakissell.  Kui oli söödud, pandi öised patrullid paika ja telkidesse ära. Ka öösel ei andnud külm järgi. Sai harjutada miinuskraadidega kütmata telgis magamist – keegi ei olnud huvitatud väheseid unetunde ahjuvalve peale raiskama. Siinkohal on hea ära mainida, et termokile talvistes tingimustes on hädavajalik ese. Meist paarsada meetrit eemal ööbis SBK laager ja öösel pani ikka võpatama, kui mõni punane tuluke metsa all ringi liikus ning seejärel kadus.

 
4. detsembri varahommik. Õues oli pime ja uni veel poolik. Telk puhtaks ja kokku ning auto peale. Sõrmed olid jääkülmad ja valmis kohe purunema. Üritasin veel unest viimast võtta ja lasin kastis silma kinni. See omakorda aitas unustada külma, mis igast võimalikust kohast sisse tungis. Sõitsime lennujaama lähistele. Seal anti kogu ülesanne kätte ja selgitati olukorda. Hakkasime liikuma ja otsisime head positsiooni, kus vastast oodata. Hommikust saati oli uudishimu tappev. Koguaeg oli soov teada, mis nüüd saab ja millal kõik peale hakkab. Ei läinudki kaua, kui raadiosse tuli teade, et nähti soomukeid Keilast Tallinna poole liikumas. Paigutasime end veidi ümber ja ootasime vastast nüüd veidi eemal ja paremas kohas. Kuna meie jao seltskond oli super ja väga hea huumorisoonega, siis ootamine polnud mingi katsumus. Ootama ei pidanud kaua, kui kõlasid esimesed lasud ja oli näha omade liikumist vastuvõtupositsioonilt meie poole. Nemad rääkisid, kust vastane tuleb ja hakkasime liikuma. Üks hetk läks lahti tõeline lahing. Vastased olid päris lähedal, aga meie ei lasknud neil lähemale tulla. Adrenaliin oli sajaga laes, aga kõik toimis imeliselt. Lõpuks jõudsime lennujaama perimeetrile. Valli taga oli hea ennast varjata ja seal panime uue plaani kokku. Liikusime veidi edasi ja hakkas peale uus tulevahetus. Koostöö oli super. Raadiost oli kuulda, kuidas koguaeg olukorrast ülevaateid tehti ja uusi ideid, kuidas vastast rünnata, välja mõeldi. Kõik mehed tegid head tööd ja pidevalt suheldi ning vahetati infot omavahel. Hea vaatepilt oli.

 

Lõpuks kõlas „ENDEX“ ja kõik oli läbi. Tekkis tunne, et need päevad seal õppusel läksid nagu paar tundi. Korra rivistati meid üles ja seejärel hakkas iga rühm oma koosseisuga tagasi autode poole liikuma. Magamatus andis tunda ja silmad vajusid ka tagasiteel kinni. Planku jõudes võtsime kotid autodelt ja läksime relvaruumi relvi puhastama. Meeles on ikka need kõige paremad hetked ja külm ilm ning magamatus on nagu mälust kustutatud. Esimene õppus ja väga palju uusi kogemusi.

M.E.T

Põlev maja ja suitsu täis laev – staabikaitsjate päästeõppus 2016

Kaitseliitlase ainus roll ei ole “püssiga põõsas” luuramine. Kaitseliitlane peab suutma olla arvestatavaks abijõuks ka sisejulgeolekuvaldkondades, on selleks siis pääste või politsei. Peale selle on igapäevaturvalisuse küsimus, kas kodanik suudab kustutada koduses majapidamises süttinud tulekahju või tuua suitsu täis majast välja minestanud sõbra, naabrimehe, elukaaslase.

Oma kompetentsipagasi laiendamiseks viis Staabikaitserühm koostöös Reval Merekooliga läbi tule- ja suitsusukeldumise koolituse, kus võitlejad said omal nahal testida mitmesaja kraadises kuumuses tegutsemist “põlevas majas” ning kannatanud otsimist ja otsingute juhendamist “suitsu täis” labürindist (suitsu nägemismeeli ellimineerivat funktsiooni täitis antud simulatsioonis kinni teibitud hingamismaski visiir).

Kui sinagi soovid saada kogemusi, mida igapäevaelu sulle ei paku, liitu meiega SIIN.

Suurimad tänud põneva ja kasuliku õppepäeva eest meie koosööpartnerile AS Reval Merekool

Nõmme Snaiperi võistlusel oli võidukas staabikaitserühm

Nõmme malevkonna võitlejad võtsid laupäeval peetud võistlusel Nõmme Snaiper omavahel mõõtu täpsuslaskmises oma põhilisest teenistusrelvast, automaadist AG3. Allüksuste lõikes saavutasid parima tulemuse Nõmme staabikaitserühma neli võitlejat, pälvides võistluse parima allüksuse karika.

00-dsc02711

Staabikaitsjate võidukas esindus Nõmme Snaiperil allüksuse karikaga.

 

Tänavuseks võistluseks valmis individuaalses arvestuses võitjale ka Nõmme Snaiperi rändkarikas, mis jääb aastaks parima tulemuse saavutajale ja millele graveeritakse ka kõigi varasemate Nõmme Snaipri võitjate nimed. Individuaalarvestuses kolme parimat autasustati medalitega, kuus parimat said meened.

Nõmme malevkonna laskevõistlus Nõmme Snaiper peeti seekord Männiku laskeväljal, mis võimaldas sihtmärki lasta erinevatelt distantsidelt. Ilm oli võistluse päeval pilvealune, nii et sihtimist ei seganud päike ega vihm. Kuigi vahepeal on Nõmme Snaiperit peetud Männiku siselasketiirus, sai võistlus alguse õigupoolest samal laskeväljal, kuhu tänavu tagasi pöörduti.  

Võistlusega oli malevlastel ühtlasi võimalus täita laskuri- ja kütiklasside norme. Võistlejate ees oli kolm laskeharjutust, milles iga seeria tarbeks oli ette nähtud kümme padrunit.

Esmalt tuli tabada märklehte lamades laskeasendis 100 meetri distantsilt. Teine harjutus hõlmas kolme seeriat, millega tuli tabada märklehte püsti laskeasendis 100 meetri distantsilt, põlvelt laskeasendis 150 meetri distantsilt ja lamades laskeasendis 200 meetri distantsilt.

Kolmas ja veidi tavatum ülesanne oli tulistada 300 meetri distantsilt vabalt valitud laskeasendist, sihtmärgi valge A4-formaadis paberilehe pihta. See oli ka võistluse kõige raskem ülesanne, kuna kümnest lasust rohkem kui pooli ei saanud paberilehele pihta ükski malevkondlane. Ent ebaõnnestumisi ei tasu karta, kuna need on meie kõige suuremad õpetajad, märkis selle peale üks võistleja.

Auhinnalise kuuenda koha väljaselgitamiseks tuli korraldada täiendav mõõduvõtmine kahe malevlase vahel, kelle võistlusel kogutud punktide arv oli võrdne. Selleks anti mõlemale võimalus püsti laskeasendist teha viie sekundi jooksul kaks lasku märklehe pihta, milles üks sai 15 ja teine ning edukam 16 punkti võimalikust 20 punktist.

Tänavune Nõmme Snaiper oli esimene, kui malevlased võistlesid võrdlemisi hiljuti teenistusse võetud relvaga, Norras toodetud automaadiga AG3.

Nii Eesti kaitsejõududes varemgi tarvitatud AK-4 kui ka AG3 põhinevad mõlemad Saksamaa relvatootja Heckler & Kochi automaadil G3, mida külma sõja ajal on kutsutud “vaba maailma paremaks käeks”, kuna see oli kasutuses paljudes Lääne ja liitlaste relvajõududes.

Kuigi AG3 on võrreldes varem Tallinna malevas kasutatud Galili automaadiga keerulisem puhastada ja lahti võtta ning kokku panna, ei anna kinnisema konstruktsiooniga AG3 nii tihti tõrkeid ja võimaldab laskmisel paremat täpsust.

Korraldajate suur tänu kuulub seenioridele, kes mehitasid valveposte, et hoida kõrvalisi inimesi laskesektorisse tulemast. Samuti täname sponsoreid, kes toetasid võistlust auhindadega: Tactical Solution OÜ, Nordic Armoury OÜ, Reorg OÜ ja Gladius Baltic OÜ

Ott Heinapuu,
Nõmme malevkonna teavitusjao pealik

Staabikaitsjad toetasid Ameerika tanke

Virumaal peetud suurõppus Põhjakonn pakkus Kaitseliidu Nõmme malevkonna vabatahtlikele staabikaitsjatele kogemust nagu päris sõjas, võitlejad said jalaväelastena toetada ka Ameerika tanke. Õppus pakkus kõvasti tulevahetust ja jättis vähe aega uneks või söömiseks.

14257445_885125761620205_5483990912386667844_o

Tallinna maleva Nõmme malevkonna staabikaitsjate ülesanne oli julgestada ründava poole välistaapi. “Panime staabi püsti ja kontrollisime kes sisse ja kes välja pääseb, samuti julgestasime perimeetrit ning olime valmis reageerima võimalikele rünnetele,” selgitas õppusel staabikaitsjaid juhtinud Nõmme malevkonna pealiku abi Jürgen Sarmet. “Meie pidime kindlustama, et vastane staapi ära ei võtaks ning et salakõrv juhtimiskeskusele liiga lähedale ei pääseks.”

Kui ründavad üksused olid edasi liikunud, tuli staap rindejoonele lähemale kolida. Õppusel olid vahemaad just sellised nagu päris sõjas, üksused liikusid alal mõõtmetega 54 kilomeetrit korda 24 kilomeetrit, mistõttu pidi juhtimispunkti üksustele järele liikuma. “Juhtimispunkti liigutamine võttis oodatust oluliselt enam aega – see on reaalsus, mida väiksema mastaabiga õppusel ei saagi läbi mängida,” selgitas Sarmet.

“Luurasime juhtimispunktile uut asukohta ja siis oli päris palju üllatusi,” ütles Sarmet. “Leidsime sobiva koha ning siis avastasime, et vastase luure oli samuti avastanud, et see on sobiv koht. Põrkasime vastase luurega kokku.”

Esmakohtumine ööpimeduses

“Seal oli ainult üks tee, mis viis sohu, nii et välja pääsemiseks ei olnud muud võimalust, kui vastasest läbi murda,” selgitas Sarmet. “Hoidsime neid tulekontaktis ja surusime soost välja maantee suunas, kuni juhuslikult sõitis vastase seljatagant mööda meile sõbralike üksuste soomuk, kes nad kiirelt hävitas. Sõduriõnn oli seekord meie poolt.”

Kaitseliitlastele oli huvitav kogemus õppuse viimases faasis ka koostöö liitlastega Ameerika Ühendriikidest, kes olid õppusel esindatud Abramsi tankide ja Bradley soomusmasinatega.

Olime ameeriklaste soomusüksuse toetav jalavägi. “Tankid ja Bradleyd sõitsid mööda teed, kuni avastasid tõkke või miinivälja, seejärel minu jalavägi kammis läbi tihnikuid ja võsa tee ääres,” selgitas Sarmet. See oli vajalik selleks, et kindlaks teha, ega avastatud miinivälja lähedusse ei ole vastane varitsust püsti pannud. “Kui ala julgestatud, rajasid sõbrad pioneerid Ida-Üksikkompaniist miiniväljast läbipääsu ning protsess kordus algusest.”

Kolonn läheneb ... miiniväljale Kiired käsud-korraldused Meie etteaste Pioneerid ootamas meie poolt rohelist tuld

“Üldiselt saime hästi hakkama ja õppisime tublisti,” ütles Sarmet. “Mida rohkem koostööd teeme, seda vähem on üllatusmomente. On palju väikesi asju, mida ei oska küsida, aga saavad selgeks füüsilises situatsioonis.”

Rahulolevalt ülesandelt tagasi

Uuele võitlejale, kes on alles hiljuti esialgse väljaõppe läbinud ja osalenud väiksema mastaabiga õppustel, andis selline suurõppus Sarmeti sõnul pildi tegelikust lahingutegevusest: kaasatud on palju eri osapooli ja saab aru, mis tunne on tanki kõrval kaasa joosta või kuidas drooni eest varjuda.

Staabikaitserühm tahab Sarmeti sõnul kiita ja tänada tagalarühma toitlustusgruppi, kelle laupäeva õhtuks maastikule toimetatud makaroniroog pühapäeva lõuna ajal peale lahinguid, mil meil seda esimest korda aega süüa oli, justkui taeva kingitusena tundus. Toit, mis oli termostes 12 tundi isegi soojana püsinud, päästis kõigi motivatsiooni.

Nõmme malevkonnaga on oodatud liituma hakkajad inimesed, kes soovivad vabatahtlikult panustada riigikaitsesse. Rakendust leiavad malevkonnas lisaks staabikaitsjatele veel luurajad, tankitõrjujad, vastase tagalas tegutsemiseks valmis võitlusgrupi malevlased ja tagalarühma võitlejad. Erialast väljaõpet pakutakse rühmades kohapeal ning kui varasem kokkupuude militaarmaailmaga sootuks puudub, saab algteadmised kätte sõdurioskuste baaskursuselt Tallinna malevas.

Liitumisest saad lähemalt lugeda siin.

Ott Heinapuu,
Nõmme malevkonna teavitusjao pealik

Pildid: Kaitseliit ja erakogu

Kuidas Staabikaitse mehed Keilas käisid

Oli 18-nda juuni hommik. Kogu Staabikaitserühm (mõningate tugevdustega teistest allüksustest) pandi maha Keila külje all metsa ääres, läbi mille pidime linnale lähenema vastavalt varem paika pandud rünnakuplaanile. Võitlejate varustusse kuulusid kuulivestid, rakmed, relvad, erialarelvad, laskemoon ja toidumoon. Kokku rõhus iga mehe õlgadele 30-40 kg raskust, mis tuli sõltumata maastikust ja oludest kaasas kanda või ka jooksusammul endaga koos võitluspositsioonile toimetada.

Liikusime pikalt läbi metsa. Kogu protsessi juurest ei puudunud pidevad põlvele laskumised veendumaks, et me vastase varitsusse sisse ei kõnni. Ühelt poolt oli see hea võimalus puhata, teiselt poolt pidi varustuse koorma all pidevalt head asendit otsima, et jalad ära ei sureks. Metsast väljumise kulminatsiooniks osutus veekraavi ületamine, mis lõpuks sai teoks kopratammi ära kasutades. Kobras ilmselgelt oli sel päeval meie ridades.

Järsku oli kuulda kuulipilduja tuld paarisaja meetri kaugusel. Lisandusid üksikvõitlejate tihedad lasud ning korraga laulis kaks kuulipildujat samal ajal. Jaoülema raadiojaama kaudu oli kuulda, et üks meie üksustest oli vastasega kontakti sattunud. Meile tuli käsk kogu jaoga liikuda ahelikus peale. Lähenesime nii etapiviisiliselt linnale ja hoonetele. Lõpuks jõudsime kaitsekraavide ala lähedusse, kus vastane oli oma positsioonid kindlustanud. Kuulda oli rühmaülema ergutamist ja käsklusi „liigume-liigume-liigume“. Raadiojaamade kaudu tulid pidevalt raportid olukorra kohta ja uued käsklused igale jaole. Me saime käsu paremalt poolt vastasele läheneda. Kuna tulevahetus lahingualal oli pidev, siis oli võimatu aru saada, kuhu vastase lasud liiguvad. Nii järsku tabaski meid vahekohtuniku otsus, et terve meie jagu oli haavata saanud. Üksused, kellel läks selles õppuse episoodis paremini, jätkasid vastasele peal surumist ning uute alade ära võtmist.

Nagu õppusel ikka saime peale sanitari juures käimist mõne aja möödudes võluväel taas terveks ning jätkasime konflikti kolde poole liikumist. Suure tööstushoone juures avaldas vastane tugevalt vastupanu. Meie kuulipiduja käsutati sobivale positsioonile ja anti käsk hoone kõrval olev metsatukk tulega üle külvata ja vastasest puhastada. Liikusime hoonele lähemale. Näha oli mitmeid eri üksusi, mis kindla juhtimise all eri suundadest hoonesse peitunud vastasele survet avaldasid. Pidev kuulipilduja tuli vaheldus jaoülemate käsklustega.

Õppus lõppes vastase kapituleerumisega juba enne Endexit. Suurem osa ajast oli meid õnnistatud vihma ja tuulega, mis pidevas aktsioonis meelest läksid, aga pikema peatuse puhul meelde tuletasid kui oluline on õige riietuse valik ja pikema õppuse puhul kuivade niiskuskindlalt pakitud varuriiete ja saabaste olemasolu.

Marko