Sildiarhiiv: Tagalarühm

Tagalarühm ja 2018: tule ja saa osa!

2018 on Nõmme malevkonna tagalarühmale neljas tegevusaasta. Senisesse aega on mahtunud 50 eripalgelist väljaõppeüritust, sealhulgas kaks reservõppekogunemist. Samas vaimus jätkab rühm ka 2018. aastal – väljaõppeplaanis on üle 15 ürituse. Loomulikult on nende seas ka suurõppus Siil.

Erialaüksusena on tagalarühma väljaõpe väga mitmekülgne – edukaks tegutsemiseks ei piisa ainult erialastest oskustest, nagu ei piisa ka ainult jalaväelase omadest. Erialaseid teadmised koos võimeka tegutsemisega lahinguväljal, juhuks kui kohtumine vastasega on möödapääsmatu, tagavad rühmale seatud ülesannete eduka täitmise. Tagalarühm on kriitilise tähtsusega üksus, sest tema toeta lõppeb kõigi teiste üksuste tegevus loetud päevadega – laskemoona, toidu ja kütuseta kaugele ei jõua.

Rühma väljaõppes on seetõttu pidevalt nii üht kui teist – tegeleme oma kõigi erinevate erialagruppide väljaõppe täiendamisega, aga ei unusta ka igale sõdurile vajalikku – jalaväelase ja laskeoskusi. Rühma laskeväljaõpe toimub juba mõnda aega KV uue laskeväljaõppeeeskirja järgi, mis on varasemast märksa praktilisem ning ka osalejaile põnevam. 2018. aastal toimuvad mitmed rühma laskeharjutused. Rühma laske- ja jalaväeoskused pannakse proovile sügisestel lahinglaskmistel.

2018. aastal jätkame loomulikult ka erialaste teemade väljaõppega. Kevadtorm 2017 oli üksusele heaks küpsuseksamist, kus läks vaja kõike seni õpitut ning mis näitas suuna kätte ka edasise väljaõppe osas, et asju järjest paremini teha. Uue aasta esimeses pooles võtamegi ette mitmed kordamist ja edasiarendamist vajavad teemad. Lisaks omandame ka uusi teadmisi. Väljaõppe tõhusust kontrollime mais toimuval suurõppusel Siil. Eesti Vabariigi 100. aastapäevale kohaselt planeeritakse seekord sisuliselt kogu Kaitseliidu osalemist.

Kuna rühm on eelnevatel aastatel tegelenud linnalahingu õppimisega ning esmased oskused on olemas, proovime 2018. aastal ka erialast tegevust hoonestatud alal. Kindlasti kordame ka linnalahingu võtteid – neid on õpetlik (ja huvitav!) teha airsoft relvadega lahingülesandeid täites.

II poolaasta toob rühma väljaõppesse aga vaheldust uute teemadega. Alustame üksusega SERE moodulite läbimist ning teeme Soome relvavendade abil tutvust ka hajutatud lahingutegevusega. Traditsioonilisemate teemadena jäävad II poolaastasse rühma üldfüüsiline test ning lõppevat aastat kokkuvõttev ja tulevast tutvustav väljaõppeseminar.

Tagalarühma toimunud õppustest loe siit.

Kui soovid aktiivsest ja mitmekülgsest väljaõppest osa saada ning olulises üksuses riigikaitsesse panustada, võta meiega ühendust: tagala[ät]malevkond.ee. Tagalarühma tegusasse ja heasse seltskonda on täiendused alati oodatud – nii need, kel juba erialased teadmised või sõduriväljaõpe (Kaitseväest või Kaitseliidust) olemas kui ka need, kel soov need alles omandada.

Põhjakonn tõi sel aastal vaheldust

Tagalarühma õppused on olnud üks otsatu varustusega askeldamine. Tänavusel Põhjakonnal vabanes rühm sellest kohustusest ja võitles koos staabikaitsega nagu jalavägi muiste. Väiksem grupp vaenlasi purustati ja kohtunikel jäi vaid käsi laiutada. Põrmustati suuremgi grupp, kuid selle puhul vaidlesid kohtunikud vastu. Aga meile jäi ikkagi teadmine, kuidas asjad tegelikult olid.

Ootamatult palava pühapäeva lõuna paiku marssisid külatänaval otsa lõppenud nägudega britid. Kohaliku hoidsid veel targu oma aedade varju. Staabikaitse ja tagalarühma võitlejad tammusid ümber veokite ja Rahvusringhääling tegi meie ainsa naisvõitlejaga teleklippi. Üks meie kuulipilduritest istus süngelt nagu petta saanud Vanapagan Unimogi kastis – oli ka põhjust, sest ta „langes“ vaenlaste kuulidest, kellele ta ometi otsa oli peale teinud.

ENDEX oli välja kuulutatud tunni eest. Viimased lasud kõlasid poole tunni eest ja selleks korraks oli Põhjakonn peetud. Vähemalt ühe vaieldamatu võidu sai kuulipildur siiski oma kontole märkida ja tagalarühm senisest rutiinist hoopis erineva õppuse.

Me jaguneme

Põhjakonna eelõhtul lahkus Plangu tänavalt hoopis väheldasem kolonn tavalisest. Keset ööd lõime laagri püsti õdusasse nõkku, kusagil Pandivere jalamil. Uue päeva koites läkitati meid Põlula kalakasvatusest mööda, kitsukese metsatee tõusule varitsust rajama. Meie ette jäi veel üks varitsus, tahapoole kolmas. Vaenlast oli oodata idast, aga võib-olla hoopis lõunast. Ega ka põhja saanud välistada. Tõsi, siis pidanuks brittidest „vaenlased“ ette võtma ennastohverdava teekonna läbi Kunda jõe ülemjooksu. Selles paigas on jõgi alles kitsuke, kuid sügavust kohati üle pea ja pööraselt kiire vooluga. Nii ehk naa jäi aga kõikjal ette metsamüür ja vaenlast saanuks me märgata alles mõnekümne meetri kauguselt.

Mitut seltsi miinid said paika, kuulipilduja leidis mõnusa pesa ning eelmise aasta kibeda kogemuse võrra targematena sokutasime oma auto paarisaja meetri kaugusele võssa. Ja küll me siis varitsesime! Möödus tund ja teine – mets püsis vaikne, vaid vihm krabises uinutavalt. Kolmas tund – vaikne mets, vihma krabin.

Idast kostus hooti vaenlase soomustehnika müra. See valjenes pisitasa, kostus juba umbes poole kilomeetri kauguselt ja hakkas kaugenema. Nii üha uuesti ja uuesti nagu üks päratu urisev pendel oleks metsa taga kiikunud. See „pendel“ oli meid juba üsna juhmiks kiigutanud, kui ootamatult kostus samast suunast kiiret tulistamist. Tulistamine lakkas mõnekümne sekundiga ja peatselt tuiskas meist mööda kogu esimene varitsus. Kõik terved ning viivitusülesanne täidetud. Järgmisena pidi tulema meie kord. Jätka lugemist

Hunt, meri ja Naissaar

Tallinna maleva õppus Hunt on tagalarühma jaoks juba kujunenud traditsiooniks. Nii ka sel aastal. Kuna õppuse fookuses olid seekord teised üksused ning tagalarühm äsja Kevadtormilt tulnud, osaleti seekord tavapärasest väiksemas koosseisus ja vastutegevuse poolel. Alljärgnevalt valik pilte üksuse seiklustest Naissaarel.

 

Tagalarühm rändas läbi Kevadtormi

„Meid märgatakse alles siis, kui midagi untsu läheb,“ tõdes tagalarühma ülem Kevadtormi lõpul. Märkamatuteks me vist jäimegi – küllap siis asjad laabusid. Kuid kergelt see ei tulnud. Suurejoonelise rännaku lõpul läbi Põhja-Eesti oli meil vähemalt kaks lombakat, oksa otsa joostud silm, kokku kukkunud meedik, ahastusest kiunuvad luud-liikmed ning väsimusest üha sõgedama pilguga ülemad.

Õppuste esimese päeva hommikul valitses väeosas lausa piibellik segadus. Sellist hulka võitlejaid ja masinaid pole korraga vist lahkumas olnudki. Tihe diisliving kosus päeva edenedes aiva paksemaks, varesed ja oravad kolisid igaks juhuks teisale ja lõunaks olid mõned autod jõudnud ka „külje kokku panna“. Oli tegemist, et saginas omi üles leida. Omade hulka kuulus ka rühm innukaid meedikuid. Keskhommikuks olid nad kaks võitlejat põduraiks tunnistanud, nii et meedikutest hoiti edaspidi eemale.

Päeva edenedes võis kaoses teatud korrastatust märgata. Keskpäevaks olid kõik relvil ning pärastlõunaks autod koormatud. Õhtul läks reibas tagalarühm lõpuks liikvele, et seitsme päeva pärast naasta nagu ekskursioonil käinud vanadekodu – samm lühike, kõne napp ja pilk tuhm.

Esimest korda päris koormad
Tagalarühma senised õppused on olnud suuresti kujuteldava varustusega opereerimine. Oleme liikunud ettenähtud punkti, et kohtuda määratud ükskusega. Seejärel võeti meilt vastu virtuaalne koorem ning anti vastu sama virtuaalne hulk haavatuid. Kenasti oleme hakkama saanud. Nüüd, läbi hämarduva Põhja-Eesti müristades, oli autodel esimest korda tonnide kaupa päris varustust ja see varustus ainult ootas hetke, et me elu kibedaks teha. Kuid sinnani jäi veel veidi aega.  Jätka lugemist

Momente tagalarühma Kevadtormilt

Varsti on oodata ka põhjalikumaid muljeid.

Tagalarühma muudest tegemistest saab lugeda siit ja selleks, et ka ise Kevadtormist jt. õppustest osa saada, kiika ka Nõmme malevkonnaga liitumise lehele.

Harjutusi Kevadtormiks

Nõmme malevkonna tagalarühm osales nädalavahetusel oma viimasel väljaõppeüritusel enne mais ees ootavat Kevadtormi. Laupäev möödus Soodlas harjutades rühma põhitegevusi ning pühapäev lasketiirus.

Laupäeval kompanii koosseisus ning Kaitseväe ja Briti instruktorite valvsa pilgu all toiminud harjutuse raames korrati Kevadtormiks valmistudes viimast korda üle oma peamised rutiinid. Päev sisaldas motoriseeritud rännakuid läbi vastase luureüksuste poolt hõivatud maa-ala ning peamisi teenindustoetuse alaseid drille. Tihedasse päeva mahtus tegevust palju. Rühma tegevuseks vajalike alade väljaluuramisele järgnesid nende hõivamine ja rajamine. Lisaks said rühma erialagrupid üle korrata ka sellele järgneva tegevuse – väga tublid olid nii üksuse julgestuselement kui ka väliköök, kes suutis pingelises graafikus püsides kogu kompaniile maitsva lõunasöögi valmistada.

Vastaspoolel olnud luureüksusega kohtus tagalarühm päeva jooksul nii relvade paukudes kui ka (pärast seda, kui selgus, et tegemist on kaasvõitlejatega Nõmme malevkonnast) sõbralikemas oludes neid varustades. Selle kõige järel lõppes päev juba tuttaval Plangu tänaval ning kodudes, et välja puhata pühapäeval ees ootavaks.

Pühapäeval tegi rühm Kloogal tutvust uue laskeväljaõppega. Uusi laskeharjutusi ning nendega seotud relvadrille mahtus pikka päeva palju. Varasemast oluliselt taktikalisemad laskmised olid keerukamad aga ka oluliselt huvitavamad ja õpetlikumad. Täies lahingvarustuses toimunud laskeharjutused tõid ilmekalt välja kõik ebakõlad lahingvarustuse paigutamisel-kasutamisel ja pakkusid palju võimalusi harjutada igale sõdurile vajalikke oskusi nagu tõrgete eemaldamised ning õige, taktikaline tegevus lahinglaskmistel ja lahingväljal.

Kogu selle täiendava keerukuse juures olid lasketulemused korralikud ning ei ununenud ka ohutus. See näitab, et ka varasem relvakäsitsemise harjutamisel ja laskmistel tehtud töö on vilja kandnud. Tagalarühm jätkab uute laskeharjutustega kindlasti ka edasistel laskepäevadel. Lisaks saab uued oskused proovile panna ka aasta teises pooles toimuvatel lahinglaskmistel.

Pühapäevgi lõppes alles hilistel õhtutundidel, kuid väsimuse kõrvalt võis kahe kordaläinud päeva üle ka rahuolu tunda – oma esimeseks, 3 nädala pärast algavaks Kevadtormiks on tagalarühm igatahes valmis.

Staabikaitse ja Tagalarühm käsitlesid lahingkannatanuid

Haavatu tekkimine on võitleva üksuse jaoks üks kõige keerulisemaid olukordi. Samas on see reaalses lahingutegevuses ka üks kõige tõenäolisemaid stsenaariume. Seetõttu on lahingkannatanutega tegelemise harjutamine üks väga oluline osa väljaõppest. Just sellega Staabikaitserühma ning Tagalarühma võitlejad oma möödunud nädalavahetuse sisustasidki.

Täname siinjuures laskursanitaride kursuse korraldajaid, instruktoreid ning kursante, kes meie väljaõppe oma tegemistesse lahkelt integreerima nõustusid.

 

Tagalarühm õppis kontrollima inimesi ja autosid

Väljaõppe esimesel päeval, reede õhtul, selgitati tagalarühma võitlejatele, millisel puhul tohib valel ajal ja vales kohas kondavaid inimesi eemale ajada. Millistel juhtudel aga lausa „kokku pakkida“ ja ülemustele üle anda. Järgmisel päeval tuli kuuldud oskused kaasvõitlejate peal käiku lasta. Sai selgeks, et protseduur tagab terve naha endale ja vahel kogu rühmale.

Sellel õppusel pidas teoorialoengu kaitseväest tulnud instruktor. Mitukümmend kaitseväge ja erinevaid olukordi reguleerivat seadust tuli kärmelt selgeks saada nii palju kui see kolme tunniga võimalik. Kuigivõrd pole ikka küll. Mõistmise teeb eriti keeruliseks meie seaduseandjate kasin keeleoskus. Ühes tutvustamisele tulnud paragrahvidest leidus näiteks 41 (neljakümne ühe) sõna pikkune lause. Susi seda harutagu! Lektor oli aga tasemel ja enne kui nõrgemad võitlejad jõudnuks norinal unele jääda, algas kiire praktikaõpe. Sai selgeks, kuidas läbiotsimisel ise terveks jääda ning kustutada läbiotsitava kiustatus vastu punnimiseks. Prooviti läbiotsimist, käte fikseerimist ja juba fikseeritud isikute jalgele aitamist. Mõnikümmend minutit hiljem oli klassiruumi põrandal lõbus segadik võitlejatest ja kaablikinnistest ning kõige selle keskel püüdis instruktor lootusetult takerdunud õppureid köidikutest lahti harutada. Suurem praktiline õppus koos kontrollpunktide rajamisega jäi järgmist päeva ootama. Jätka lugemist

Tagalarühm marsruudiluurel

Rännaku marsruudil võivad olla vastase kuni pooljao suurused üksused, kes teostavad vaatlust ning võimalusel varitsusi masinatele. Üksuse ülesanne on kontrollida varitsusohtlikud lõigud marsruudil eesmärgiga tagada oma kolonni turvaline liikumine.

Sellise legendiga algas ühel talvisel kolmapäevaõhtul Nõmme malevkonna tagalarühma õhtu Männiku harjutusväljal. Sellele järgnes järjest pimenevas õhtus jalaväeharjutus, kus tuletati meelde ja arendati varasemalt õpitut-harjutatut.

Lumisel metsaalusel võis juhuslik mööduja näha (või õigemini vaid lume krudina järgi aimata) vaikselt liikuvaid valgetesse maskeerimisülikondadesse riietatud kogusid. Mida too juhuslik mööduja aga kindlasti nägi ja kuulis, oli see, mis järgnes kontrollitavatelt aladelt vastaste avastamisele – käsitulirelvade tuld ning valgussähvatusi, valjuhäälseid käsklusi ning sekka ka instruktorite õpetussõnu.

Tagalarühma kolonni edenemine kulges järjest tõusvas tempos ning vastutegevusel läks uutele positsioonidele jõudmisega järjest kiiremaks ning positsioonidel ootamist jäi järjest vähemaks.

Pärast marsruudi edukat läbimist järgnesid veel harjumuspärased rutiinid – tagasiside ning relvade hooldus ning seejärel said kõik osalejad koju, et järgnevaks tööpäevaks välja puhata. Rühma juhtkond sai tagasiside käigus veel ka lisaülesande – selliseid õhtuid üksuse tihedasse väljaõppeplaani juurde mahutada.

Tagalarühma kevadine väljaõppetsükkel jätkub juba paari nädala pärast ning enne mais ootavat Kevadtormi jõutakse lisaks erialastele teemadele tegeleda ka muude iga võitleja arsenali kuuluvate oskuste, nagu meditsiin, laskmine jms, lihvimisega.

Kui tunned rohkem huvi tagalarühma tegemiste vastu ning soovid neist ka osa võtta, siis rohkem infot ning vajalikud kontaktid leiad rühma tutvustusest.

Tagalarühma võitlustee ja hukk Põhjakonnal

Tagalarühm alustas tänavust Põhjakonna ladusalt, tegutses vilunult ja „hukkus“ asjaolude õnnetu kokkusattumuse tõttu. Õnnetu kokkusattumus sisaldas peamiselt vastase luure laitmatut tegutsemist ja selle sama vastase juhtkonna intelligentset plaani.

Lehkab, möirgab ja künklikul pinnal liigub kareldes – see ongi Põhja Konn

Tänavuse Põhjakonna eelõhtul sujusid tagalarühma toimetused justkui õlitatult. Harjumuspäraselt suured koormad olid masinatel üks-kaks-kolm. Relvad said pihku tüütu ootamiseta ning korraga olid ka kõigi võitlejate vererõhud mõõdetud ja ohutustehnika tarkused ette loetud. Meeldivalt vara, päris valgevarul, alustas kolonn pikka teekonda Peipsi põhjaranniku ja Pandivere kõrgustiku vahele. Muidugi, pärale jõudis rühm alles sügavas öös ja selle eest kandsid juba hoolt armsad Unimogid. Need pentsikud riistapuud mõeldi välja täpselt 70 aasta eest ja peamiselt selleks, et talumehel oleks üks asi, millele laadida tünnitäis putukamürki ja see porgandipõllule vedada. Päris kindlasti ei olnud ammuste konstruktorite lähteülesandeks luua sõiduk pikkade vahemaade läbimiseks, pakkudes üksiti maksimaalset mugavust juhile ja reisijatele. Jätka lugemist