Sildiarhiiv: Tankipurustajad

Nõmme malevkonna Tankipurustajad Rabasaares – Kaitseliidu suurõppusel HUNT 2015

Tankipurustajad osalesid õppusel „siniste“ poolel peaaegu täiskoosseisus – tõsi, koos mõne Põhja kompanii võitlejaga, kes olid tulnud omandama tankitõrjeoskusi. Kokku oli väljas 1500 kaitseliitlast.

Kui tavapärane formeerimistegevus oli läbi, algas sõit Rabasaare poole. Kõigil võitlejatel oli vaim valmis unetuteks öödeks ja puhkehetkedeks lageda taeva all. Õppusele eelnevalt oli rühma juhtkond ja veel mõned võitlejad osalenud juba maastikuluurel, positsioonide rajamisel, kaardiharjutusel ja sideharjutusel.

Kohe õppuse alale jõudes asusime positsioonidele. Tankipurustajate ülesandeks oli korraldada vastase oodatavale soomuskolonnile kolm varitsust ja seejärel asuda kaitsesse Rabasaare alale. Kuna seekord oli aega, tegime kõik nii nagu peab – positsioonidele liikusime jalgsi ja alles siis, kui ala oli julgestatud, tõime järgi ka kahurid. Positsioonid said mehitatud kell 04.00 ja hakkasime harjutama Tankipurustajate põhioskusi – olla märkamatu ja kannatlik. Neid põhioskusi saime hajutada pea 12 tundi, samas muidugi luureandmeid vastu võttes ja vaatlusinfot edastades. Seekord kasutas vastane raadioside häirimiseks eritehnikat, nii tuli kasutada ka alternatiivseid sidevahendeid.

Hommikuses päikesetõusus ja terve laupäevase ennelõuna pakkus „harjutavatele“ tankipurustajatele vaatemängu Põhja kompanii oma tegevusega – sagedasti voorivad ATV-d, krossitsiklid, järelkärud jms olid suurepäraseks näiteks, kuidas kaasata lahingtegevuseks tsiviilressursse.

Kui luureandmetel seisis meie varitsusest 500-700 m kaugusel (meie kavandatud hävitusala ees) juba 9 PASI soomukit ning enne seda oldi tulutult üritatud möödumist meie paremalt tiivalt (seal seisis neil ees osa Põhja kompaniist), ei pidanud vastase närv enam vastu ja nad hakkasid liikuma, et täita oma ülesannet.

Nii saime meiegi viimaks täita oma ülesannet: esimesena nina välja pistnud soomuki lasid kahurimeeskonnad puruks ja vastase pealetung oli mõneks ajaks taas seisma pandud. Kahurimeeskonnad eemaldusid suitsukatte ja tuletoetusjao julgestamise all ning liikusid järgmistele positsioonidele. Haavatuid ja langenuid ei olnud.

Kuigi Tankipurustajad olid juba kompanii ülesande täitnud ja vastast oli viivitatud kolm tundi, oldi valmis ka järgmistes varitsustes, kuni tuli käsk eemaldumiseks ja kaitsesse asumiseks Rabasaare alale. Rabasaares võtsime sisse oma kaitsepositsioonid, mille olime juba eelnevalt Hundikutsika käigus ette valmistanud, ning saime isegi kuuma suppi, mis oli nädalavahetuse ainus soe toidukord.

Rabasaarde vastane siiski laupäeval ei jõudnudki ning kesköö paiku sai üksus puhkama heita, kes kuuse alla, kes puukuuri, kes mahajäetud hoonetesse – telke seekord kaasa ei võetud. Rühmaülema tööpäev ei olnud aga veel kaugeltki läbi, sest järgmise päeva planeerimine ja lahingplaanide täiustamine näpistas halastamatult seda niigi vähest uneaega.

Pühapäeva hommikul kell 06.00 alustas vastane rünnakut Rabasaarele. Võitlejad olid just ärganud (mõned jõudnud isegi natuke süüa) ja saanud vaevalt positsioonidele asuda. Rünnak oli küll ootamatu, kuid kiiresti suutsime end kokku võtta ja vastu hakata. Eelnevalt ettevalmistatud kuulipildujapesa ja võsast puhastatud laskesektor kulusid marjaks ära. Ka väike lahingkavalus õigustas ennast; nimelt olime tuletoetusjao juurde, kes oli lahingu esimeses faasis raskuspunktis,koondanud neljast mehest koosneva reservi. Reserv laadis kuulipilduja linte, mille tulemusena sai kuulipildur vastaseid lakkamatult tinamesilastega kostitada. Tugev kuulipildujatuli ja sekka granaadiheituritelt mõned kildgranaadid seiskasid vastase rünnaku. Vastase kuulipildujapesaga klaaris arved sügavusse varjunud tankitõrjekahur. Kui vahekohtunik nägi, et vastane ei suuda edeneda, saime korralduse eemalduda, et lahingustsenaariumi saaks edasi mängida (muud reaalset vajadust oma kaitstavat objekti maha jätta me ei tunnetanud). Meditsiiniharjutuste tarvis määrati ka haavatuid. Eemaldusime nagu ikka – suitsukatte varjus.

Järgmiseks said tööd ka kahurid, kes hävitasid vastase soomustehnikat ning lasid puumajadel seinu puruks, et pealetungival vastasel ei oleks kusagile varjuda. Samuti hoiti kahurite tule all vastase poolt hõivatud hooneid. Tuletoetusjagu toetas veel jalaväe vasturünnakut, kostitades hoonesse varjunud vastast kildgranaatide ja kuulipilduja tulega, kuid jäi selles situatsioonis teiseks. Esimese koha röövis üle varje pistetud vastase automaaditoru.

Seejärel tuli käsk eemalduda ning põhiraskus langes kahurimeeskondadele ja neile abiks saadetud kuulipildujapaarile. Kuulipilduri haavata saamise järel tõi kastanid tulest välja rühmaülema ettenägelikkus – nimelt on Tankipurustajatel nõue, et iga võitleja peab oskama kasutada kõiki rühma relvi. Seepärast oligi võtta reservist “universaalsõdur” Sven, kes küll ametilt granaadiheitur, kuid tekkinud olukorras asus kuulipilduja taha.

Palju harjutati ka haavatutega seonduvat – kohapeal sidumist, kompanii meditsiinipunkti toimetamist ja lõpuks ka “hulkuva miini” läbi saadud seljavigastusega haavatu evakueerimist.

Ülesanded said täidetud, lahingud said läbi, pidulik rivistus ja Ameerika tankid – ning seejärel varustuse hooldamine ja kojuminek, et saada kätte õigusega välja teenitud puhkus.

Usun, et enamus võitlejaid ühineb kamraad Veiko-ga: Vaatamata kõigile raskustele – hea õppus oli. Mingisugust uut energiat sain, hea tunne on.

Tankipurustajad Rabasaarel USA ratsaväelastega mõõtu võtmas, märts 2015

tankipurustajad

Kahur positsiooni vahetamas

Kahur positsioonil

Kahur positsioonil

Kuulipilduja paar

Kuulipilduja paar

Seekord said Tankipurustajad harjutada koos USA Ratsaväe kompaniiga – pakkudes neile vastutegevust. Ameeriklaste ülesanne oli vallutada oma kompaniiga Rabasaare ala, neil olid kasutada ka soomukid Stryker. Tankipurustajad koos jalaväelastega kaitsesid Rabasaare ala.

Esimese vastase soomuki hävitas vaatlus- ja eelposti ülesannet täitev tuletoetusjagu. Teine soomuk langes kahurijao saagiks. Kaks kaotatud soomukit võtsid vastasel soomuse toel edasi liikumise isu. Ühel korral oli veel näha seisva soomuki tulesid puud segasid ja lasta ei saanud ning soomuk end liigutada ka ei “julgenud”.

Vastase soomustehnika hävitamise järel tankipurustajate hulgas kaotusi ei olnud.

Edasi läks nagu ikka siis kipub minema kui tankipurustajad ilma jalaväe toeta jäävad ja ise koos kahuritega jalaväge etendama hakkavad 🙂 Kui Rabasaare ala oli ümber piiratud ja laskemoon lõppenud – tuli leppida teise kohaga.

Õppus oli igati korda läinud ja ennast õigustas täielikult ka nö “kiirformaat” hommikul põllule ja õhtuks koju.

Tankipurustajate hulgas on veel mõned vabad kohad:  loe lähemalt

Asulad puhtaks!

Kõlab nagu suvaline valimisloosung, aga …

14.-15.02.2015 osales TTR „külalisesinejana“ LaKo linnalahingu õppes Türisalus. Õppus oli korraldatud hästi ja iga minut oli täidetud väljaõppega. 14. veebruaril harjutas TTR plaani kohaselt instruktori juuresolekul varitsuspositsioonide leidmist eri olukordades, mille instruktor talle ette andis, ning õhtul pimedas täiendati oma teadmisi tulejuhtimises ja meditsiinis.

15. veebruaril toimus reaalne kokkupõrge, kus urban area`l olid asulat sissetungijate eest kaitsmas airsoft relvadega mehed, täpsuslaskurid ja TTR. Neid ründasid LaKo jõud, samuti airsoft relvadega. Tankipurustajad andsid vastasele kasutada ka oma professionaalse CG lahingpaari, et jõudusid võrdsustada püüda.

Asula kaitsjate poolelt vaadatuna algas lahing sellest, et vastane tuli sundida võimalikult varakult jalastuma. Selleks korraldati vastase kolonnile asulaväliselt varitsus, kus TTR ja täpsuslaskurid hävitasid vastase kolonni pea ja võtmeisikud ning survestasid vastast jalastuma. Seejärel asuti asulas selle kaitsele.

Tankipurustajad täitsid oma ülesande ja ükski liikuv vahend ei jõudnud linna, vaid hävitati „tüdrukute“ poolt juba eos. Siinkohal hoiatus kõigile võimalikele „sõbralikele jõududele“ sõjaolukorras: ärge toppige oma nina sinna, kus käib lahingtegevus; teie sõbralikku nägu rooli taga ei pruugi me mitmesaja meetri kauguselt näha.

Lisaks oli võimalik veel kord tõestada, et TTR ei ole vaid soomusvastase võitluse üksus: ühe kunagise ehitise varemetesse koondunud vastase jao pihta lasti paar kumulatiivmürsku, sihtides tellismüüri nende kõrval. Tulemuseks loeti 2 surnut ja 2 haavatut (see on kindlasti veel leebe hinnang).

Minu jaoks täitsid Tankipurustajad oma ülesande, mis neile oli pandud ja täitsid selle kaotusteta.

17.02.2015

Raigo Sõlg

Tankipurustajate ninamees

Tankipurustajate uus tegude aasta algas 17.01.2015 rühma õppepäevaga

Ega tankipurustaja oma ametist kaua eemal olla ei malda ning väljaõppeliselt rahulikumal jaanuarikuul korraldati omaenda õppepäev, et anda üksusesiseselt edasi omandatud teadmisi ja vahetada kogemusi. Õppepäeva põhiteemaks sai vastase õpe, milles lektorite ja arutelu moderaatoritena esinenud rühma juhtkonna liikmed keskendusid potentsiaalse vastase soomustehnikale, aga ka soomustehnika ja motoriseeritud jalaväe lahingutaktikale; seda vähemalt määral, milles see on vajalik igale reavõitlejale, et teada, mis on tema vastas ja kuidas sellega meile omase elegantsi ja kordumatu graatsiaga toime tulla.

Õppepäeva lõppedes tähistati tagantjärgi ühiselt ka TTR tänasel kujul loomise 10. aastapäeva. Aastapäev ise oli küll 2014. a varasügisel, mil täitus 10 aastat reservõppekogunemisest, kus Nõmme TTR lahingüksusena esimest korda teenistusse kutsuti, kuid paraku oli tankipurustajate sügisene graafik niivõrd tihe, et mõnusamaks omavaheliseks kokkusaamiseks Kameradenschaft`i edasiseks süvendamiseks leidsime mahti alles nüüd. Nii meenutatigi ühiselt pilte vaadates lõbusamaid seiku TTR senisest värvikast ajaloost ning lahkuti teineteisest veelgi paremate kamraadidena kui seni.

RÕK III etapp, Paldiski, Klooga, 29-31 08 2008, foto Aare Nõmm

Meenutati vanu aegu…

TTR õppepäevi on plaanis korraldada vähemalt kord poolaastas. Järgmise õppepäeva kavagi on juba paigas: kui lumi sulanud, teeme ühise süvendatud relvaõppe, kus iga võitleja teeb süvitsi tutvust „tüdrukute“ hingeelu ja anatoomiaga.

ltn Raigo Sõlg
Tankipurustajate ninamees

Jõulusõda hinges – Tankipurustajad lahinglaskmisel 2014

Ajal, kui kõik juba jõuludeks valmistuvad ja üldine jõulurahu matab hinge, on Tankipurustajatel kiired ajad, et pidada veel enne valguspühi maha üks väike ja võidukas Jõulusõda: sel ajal toimub Tankipurustajatel tavapäraselt tankitõrjekahurite lahinglaskmine. Sedakorda kukkus Suur Pauk päevale, mis eelnes kristlaste 4. advendile.

Sirgalas olid kaasas väga head, oma kamraadi ettevalmistatud sihtmärgid, mis matkisid vastase lahingtehnikat – pikkus 6 m (õige keskmine soomuki pikkus), kõrgus tsirka 2 m.

Sihtmärki uurimas

Sihtmärki uurimas…

Ürituse korraldanud sõjaveeblid olid leidnud hea koha kaugemate märkide laskmiseks: sihtmärgid laeti kraanaga 600 m ja 800 m kaugusele ning laskmine toimus tuleülekandega ühelt märgilt teisele.

Lahingmoona oli piisavalt, et esmalt said kõik Tankipurustajad harjutada meie põhirelvaga laskmist (lisaks ka muid TTK meeskonna ameteid) ning seejärel lihvisid eraldi oma oskusi ametikohajärgsed sihturid ja laadurid.

Töö ootab ...

Töö ootab …

Eraldi väärib esiletoomist harjutuse perfektne korraldus:

  • 12. kl 23.30 jõudmine Sirgalasse – majutus ja öörahu;
  • 12. kl 7.00 äratus, hommikusöök, majutus kokku;
  • kl 8.00 sihtmärkide paikapanek, relvade rihtimine, kuiv treening, valvepostid välja, laskemoona ettevalmistamine;
  • kl 10.30 esimene vahetus alustab laskmist;
  • kl 14.00 kõik läbi, sihtmärgid ja valvepostid maha, kokkuvõtted, masinatele ja minek.

 

Jõulud on ju andmise aeg. Küll sai antud…

21.12.2014

Raigo

 

Tankipurustajad Rummu vanglas linnalahingut harjutamas – Põhjatäht 2014.

TT kahur

Kahur positsioonil (Foto:Jaanus Lensment)

Põhja kompanii õppusel Põhjatäht 2014 oli kohal ligi 250 võitlejat. Oli ka Kalevi malevkonna BTR kes mängis vastase soomustehnikat.

Tankipurustajad said harjutatud kuidas kahuritega linnalahingus vastase elu kibedaks teha. Seekord sai rühma juhtimist harjutada Juhan ja välja mindi kahe kahuri ja CG (Carl Gustav) paariga. Külalistena olid tankitõrje tarkus omandama tulnud kamraadid Põhja kompaniist ja Akadeemilisest malevkonnast.

Õppusega võib rahule jääda. Kokku hävitati üheksa vastase soomukit seejuures tankipurustajate ja külaliste hulgas haavatuid/langenuid ei olnud.

Esimesel päeval kui kahurid olid positsioonidel üritas vastase jalavägi tiivalt rünnata. Kamraad Andrius oli omal initsiatiivil läinud külgjulgestust tehes vastase jaoks ebamugavalt kaugele ja avastades vastase üllatas neid automaadi tulega. Peale esimest tulekontakti kahuri meeskonnad eemaldusid ning tulega toetati ka Andrius-e eemaldumist. Vastase tuld mahasurudes ja samal ajal liikudes jõudsid kõik võitlejad terve nahaga varju.

Teisel päeval oli hoonete vahel lõik millest edasi liikumist takistas hoones asuvad vastase tulepositsioonid. Kohe kui keegi lõiku ületada üritas anti tuld. Rünnak jäi toppama kuni Juhan leidis lahenduse. Ohtliku lõigu varjamiseks vastase eest visati ette suits, enne kui suits jõudis ala täielikult varjama hakata tulistas CG hoonesse kildgranaadi ning seejärel sai kahurimeeskond ala ületada ja jätkata vastase soomustehnika hävitamist.

Kahurit paika sättimas (Foto:Jaanus Lensment)

Kahurit paika sättimas (Foto:Jaanus Lensment)

Ka olmeküsimused pakkusid tegevust. Et käsitööoskused ei ununeks ja ootamatud olukorrad ei üllataks, tegime seekord telkidele pikad vaiad käsitsi, ümbruskonnast leitud materjalidest.

Kuigi pisut üle kümne külmakraadi ei ole midagi erilist siis tuletas külmunud maapinnal 8mm matiga magamine meelde kuidas iga 15-20 minuti tagant tuleb külge keerata, et end mitte ära külmetada. Hommikuks moodustusid maapinnale ahju ja võitlejate kehasoojusega sulatatud aladest ilusad “lillekesed”.

Autojuhid said harjutada suvise diislikütuse kasutamist talvistes tingimustes.

Kõik said jälle kogemuse võrra rikkamaks ning Eestimaa on taas paremini kaitstud.

Tankipurustajad Kotkalennul 2014

Kotkalend 2014 algas kolme tankipurustaja jaoks juba nädalapäevad tagasi kui Raigo ja Margus instruktoritena ning Danel kursuslasena sõjapidamise kunstile pühendusid. Viie päeva jooksul jagati ja omandati teadmisi nooremallohvitseri kursuse raames. Kotkalennule eelnes rühmaülemate täiendkoolitus ja nooremallohvitseride kursus.

Nädalavahetusel toimuvateks lõpulahinguteks saabusid Alu-le ka kamraadid kahe “tüdrukuga” ning seejärel läks lahinguteks.

Esimese lahingu käigus hävitas Priidu juhitud kahurijagu, koostöös kaudtuld tellinud Juhaniga, vastase roodu (ca kompanii), kes liikus soomuki ja veokitega. Kaotused tankipurustajate ridades puudusid. Sellise tulemuse saavutamisel oli kindlasti oma osa tankitõrjuja põhioskustel, milleks on kannatlikkus ja kiire eemaldumine.

Teine lahing tuli pidada vastase kahe jalaväe rühma vastu kui kontakti sattus kahureid julgestanud Daneli juhitud tuletoetusjagu. Kuivõrd tankitõrje ülesanne ei ole iseseisvalt jalaväe vastu sõdida tuli tunnistada vastase ülekaalu ning tankipurustajatel tuli leppida “teise kohaga”. Enne esivanemate juurde minekut õnnestus siiski loojakarja saata ka kümneid vastase võitlejaid ning kahurid olid viimse hetkeni valmis täitma oma ülesannet.

Kolmandas lahingus õnnestus teostada kahurile kiirkorras moondamine sedavõrd hästi, et jalaväe toel edasi liikunud vastase soomuk ei avastanud kahurit enne kui oli juba hilja (loe: soomuk hävitati). Kahuri meeskond jõudis eemalduda kuid vastase jalaväe heal tasemel rünnak sai saagiks taas tuletoetusjao. Päriselus on meil loomulikult hea meel, et vastast mänginud kamraadid Sakala Malevast suudavad teostada kiirelt jalaväe rünnakuid stiilis “frontaal + tiibamine kord paremalt kord vasakult”.

Neljas kord tuli olude sunnil tegutseda taas vastase jalaväe vastu kaitstes kompanii juhtimispunkti. Juhani juhitud operatsiooni käigus hoidsid tankipurustajad piisavalt hästi varjus ja üks haaval nopiti kõik peale tungivad vastased, kes liikuda julgesid. Ürituse oleks võinud nurjata vastase organiseeritud tiibamine kuid seekord võttis neil hoo maha Sven oma Carl Gustaviga – harvendades tiibava vastase ridasid kildgranaatidega sedavõrd palju, et neil ründamise isu kadus. Tõsi vastase tellitud täpne kaudtuli viis meie hulgast kaks head kamraadi.

Malevkonnapealik Aivar sai ühte teis ka kaamera silma ette – vaata videot…

Oli tegus nädal riigikaitse heaks ja taas võib igaüks heita magama rahuliku südamega – Eestimaa on jälle natuke paremini kaitstud.

Endex - nägudelt peegeldub rahulolu

Endex – nägudelt peegeldub rahulolu

Nõmme malevkonna üksused õppusel HUNT 2014

Tuletoetusrühma toetusel

90 mm TT kahur

Nõmme malevkonna Tankipurustajad positsioonil

26.04.2014

Tankipurustajate esimeseks ülesandeks oli lahing- kolonni tagajulgestus. Positsioonidele sätiti kaks kahurit ja Carl Gustavi ning kuulipilduja paar. Ei kulunud palju aega kui vastase täpsuslaskurid ilmusid ATV-l alasse. Kuna positsioonid olid hästi varjatud lasti vastasel pikalt edeneda, et saada korraga pildile võimalikult palju vastase tehnikat. Kui ühel teelõigul oli lisaks täpsuslaskurite ATV-le ka kaks vastase veokit avati tuli. Kaks kahurit ja Carl Gustav hävitasid täielikult vastase tehnika ja elavjõud. Kuulipilduja kattetule all üksus eemaldus vältimaks kaudtule alla jäämist. Tankipurustajate ridades kaotused puudusid. Kaudtule ohu möödumisel võeti sisse uued positsioonid ja mõne aja möödudes hävitati taas täpsuslaskurid koos ATV-ga. Peale teist kontakti eemaldusid ainult kahurid ja tuletoetusjagu kahe Carl Gustavi ja kuulipildujaga varjus eemal olevasse metsatukka ning jäi katma sama teelõiku. Teelõiku vastane enam ei kasutanud kuid tagajulgestus täitis oma ülesannet siiski – mõne aja möödudes tabati vastase lahingpaar, kes oli saadetud hindama kaudtule mõju.

90 mm TT kahur

Kahuri meeskond õppusel HUNT 2014

Vahepeal oli veel mõningaid väiksemaid tulevahetusi ja tuletoetusjagu käis jalaväel abiks ründamas ning õhtuks jõuti Loksa-le. Loksal liikusid kahurid jalaväe taga – julgestades tänavaid ja hävitades vastase soomustehnikat. Kella kümneks olid vastase ja omad jõud teineteisele nii lähedal, et käis kibe linnalahing. Tuld avati kohati lausa 10 meetri pealt, sest iga plangu ja aiajupi tagant hiilis vastane. Vahetult enne öörahu lahingtegevus lõppes. Padrunikestade korjamisega vaeva nägema ei pidanud, sest pea iga maha kukkunud kest leidis kohe tee mõne kohaliku kotti.

Kohalike toetav tegevus lisas motivatsiooni –  kord tõi kohalik proua suure purgi õunamahla, kord pakuti kohvi ja toetati hea sõnaga

27.04.2014

Kell 05.00 olid üksused masinatel ja tegevus võis alata. Tuletoetusjao Carl Gustavid anti toeks jalaväele. Jalaväe jaoülemal plaan paigutada granaadiheitur jalaväe taha kandis vilja. Kui pärast teist kontakti oli jalaväest järgi jäänud vaid 2 võitlejat ning “jagu” jäi juhtima jao sanitar Dr.Haus suutsime siiski hoida positsioone abiväe saabumiseni. Positsioonide hoidmise käigus hävitas granaadiheitur kahel korral vastase BTR-i, mis tõttu ei saanud vastase jalavägi meie positsioone rünnata soomustehnika toel. Selle kontakti käigus andis tulemust ka improviseerimine, mille käigus sai häälekalt korraldusi antud olematule jaole – täiel häälel antud korraldus “teine jagu rullib vasakule” võttis vastase liini vaikseks 🙂 Carl Gustav sai veel täita ülesandeid, hävitades jalaväe edenemist takistanud vastase jao kaevikus ning hävitades vastase soomustehnikat. Seekord oli tõeliselt hea koostöö jalaväe ja TT üksuse vahel. TT paigutati jalaväe taha, ees liikunud jalavägi vaatas ka selle pilguga, et Carl Gustav lasta saaks ning soovits laskekohti, laskemoona täiendati jne.

HUNT 2014

Leidur Mati soojendab kamraadidele toitu

Ka sellel õppusel ei hoidnud kapral Mati, rühma leidur, küünalt vaka all ja leidis viisi kuidas rühm saaks sooja toitu ilma priimuseid kasutamata (pidevas valmisolekus olles on teinekord tüütu kui hetkel kui vesi katelokis keema hakkab tuleb liikuma hakata ja vesi kraavi valada). Mati paigutas plekkpurgid auto kapoti alla nii, et need püsisid paigal ka sõites ning lõunaks oli igale mehele soe toit võtta.

 

Oli taaskord tegus nädalavahetus ja seekord seda tegusam, et tankitõrjujatega oli kaasas 8 uut kamraadi, kelle jaoks oli õppusel osalemine esmakordne. Mõned nopped uute kamraadide tagasisidest:

  • TTR on lausa liiga ebanormaalselt normaalne seltskond 🙂
  • Tänud kõikidele vanadele olijatele – suhtusite rahulikult, professionaalselt, abivalmilt ja kannatlikult. Just sellist suhtumist meie rookied (uustulnud) vajasime.

Tuletoetusrühmast veel …

Loe ka Tuletoetusrühma pealiku artiklit Tankitõrjest II Lk 34-36 Kaitse Kodu nr 3. 2014 

Luurerühma luuramised

Luurajad toetasid õppusel HUNT-14 seekord SINISTE väeüksust, panustades traditsiooniliste tegevustega:

Luurerühm masinal, sihib kuulipildujaga HUNT 2014

Luurerühm masinal, sihib kuulipildujaga, HUNT 2014

1) lahingu 1. faasis jälgiti PUNASTE üksuste liikumisi ning edastati vajalikku infot SIN staapi. Erinevatesse kohtadesse rajatud vaatluspostid võimaldasid ründava PUN üksuste kohta infot hankida nii nende kõrvalt, seest kui rünnaku edenedes ka nende seljatagant. Seekord olid PUN lahingüksused rohkem pannud rõhku enda 360-kraadisele ja sügavusse minevale julgestusele, mistõttu muudeti luurajate töö pingelisemaks – nii mõnigi kord mööduti meist loetud (senti)meetrite kauguselt ning mööduvate üksuste turvaline jälitamine võttis tavapärasest rohkem aega. Olles omade üksuste toest vägagi kaugel, ei tohi me lubada endale ühtegi viga.

2) lahingu 2. faasis (PUN lahingüksuste kanaliseerimine ühte alasse) jätkasid ühed üksused nende jälitamist ja prioriteetsete sihtmärkide otsimist. Ülejäänud üksused said uued käsud ning kiire manöövriga masinatel vahetati asukohta ning asuti jalgsipatrulliga kontrollima kriitiliseks muutunud ala – kus ja mis ulatuses PUN liigub ning mida ta planeerib. Alast regulaarselt saadetud raportid võimaldasid staabil ehk rohkem SIN lahingüksuste tööd planeerida ning manöövreid planeerida. Olgugi et olid mitmed kordi võimalus “fikseerida” PUN üksuseid mõne täpse tulelöögiga, jäi see tegemata, sest PUN tegevus näitas raugemise märke. Valmistuti PUN üksuste seas/kõrval ööbimiseks, öösel info korjamiseks ning arvatavasti varahommikul algavale PUN rünnakule oma “sisendite” andmist.

3) lahingu 3. faasi (PUN ründab Loksa linna) alguseks olime teinud sinasõprust mõnegi VA üksusega – meie teadsime nende asukohti, tulevikuplaane ja osaliselt ka nimesid, kuid natuke ebaviisakatena olime jätnud ennast tutvustamata. Sest ei olnud antud luba alustada lahingtegevust.

Kui sõjakukk oli pühapäevase lahingupäeva välja kuulutanud, tellisime meeldiva naishääle käest kaudtule lööke PUN üksuste pihta. Kui tappev hommikukohv vahekohtuniku käe läbi kohale jõudis ja sihitud PUN üksustest ligi 50% kaudtule tõttu välja langes, hakati ümbritsevalt maastikult luurajaid/tulejuhte otsima. Meie meelehärmiks rakendati selleks ka äsja surma saanud isikuid. Ja olgugi et nn zombidega personaalne tutvumine on meil tegemata, otsustasime nende külmast külalislahkusest eemale hoida ning jälgida PUN üksuste tegemist ohutumalt distantsilt.
Lahingu edenedes liikusid osad luurajad PUN sabas ka Loksa asulasse sisse. Olgugi et keskenduti oma põhitegevusele – staabile info andmise PUN tegevuse kohta, oldi omade üksuste toetamiseks sunnitud hävitama käsitulirelvadest olulisi sihtmärke – juhtimismooduleid ja moonaautosid.

Kokkuvõttes – kõik LuR mehed oli läbi õppuse PUN üksuste vahetuses lähenduses ning ei kandnud kordagi kaotusi ei langenute ja haavatute näol. Erinevates etappides sai SIN staap regulaarselt infoga varustatud. Tagaside tuli põhjalik ja järgmine kord oleme veel paremad…

Luurerühmast veel …

Võitlusgrupi võitlused

Võitlusgrupp sisenes alasse reedel. Vähem kui poole tunni pärast avastati alas vastane, kes seadis parasjagu üles juhtimispunkti. Vastane oli valinud juhtimispunkti ülesseadmiseks formatsiooni „põrsakari“ (julgestus puudus, eraisikutel lasti vabalt liikuda võitlejate vahel). Võitlusgrupi võitlejad mängisid sisse imbumiseks purjus kohalike. Võitlusgrupp hävitas vastase elavjõud, võttis kaks vangi, otsis juhtimispunkti läbi ning lasi viimase seejärel õhku.

Ööl vastu laupäeva tabati varustuse voor koos kõrgemas auastmes saatjaga. Autod põletati maha, võeti jälle vange. Hävitatud üksusele appi liikunud vastase jõududega tekkis ka tõsisem tulevahetus, mille käigus sai üks Võitlusgrupi võitleja haavata, mille järel eemalduti.

Õppuse käigus hävitati mitmeid vastase strateegilisi objekte sealhulgas “Kotka” sild ning tamm.

Ööl vastu pühapäeva avastati vastase rühma suurune üksus, mis seoti kontaktiga lõuna suunalt. Kontakti käigus kurnati rühm moonast tühjaks ja kui vastane julgelt püstijalu REORG-i tegi piisas neljast võitlejast, et vastase rühm põgenema sundida, seejuures oli ajastus sedavõrd täpne, et vastase rühmasuurune üksus suutis vaid mõned lasud vastu teha, sest ega padrunikarbis oleva moonaga hästi lasta ei saa.

Võitlusgrupist veel …

Kapral Mati e. Tankipurustajate meenutusi lahinglaskmiselt 2013

Oktoobrikuu alguspäevil oli Tankipurustajatel võimalus üle viie aasta jälle oma kahureid proovida. Sirgalasse oli kaasa võetud kaks 90 mm kahurit, lisaks Carl Gustav-id ja kuulipilduja. Rühmaülema tahe on, et iga tankitõrjuja peab oskama lasta kõigist rühma relvadest. Rühmaülemale oli tema tahte ellu viimiseks appi antud parim võimalik abivägi – Sõjajumala enda näol. Loomulikult kontrollib rühmaülem oskuste taset pisteliselt. Seekord oli oma oskuste näitamise kord rühma Leiduri, ametikohalt autojuhi, kapral Mati käes.

TT Kahur tööhoos

Kapral Mati tuli laskepaika, kus oli üles seatud kahurite sihtmärk 600 m kaugusel. Mati ei laskunud arutellu, kas peaks lähemale paigutama Carl Gustavi jaoks sihtmärgid vaid sirutas käe 600m kaugemal asuva sihtmärgi poole hindamaks kaugust ja nentis, et laseb siit samast. Mati ei pidanud oluliseks ka granaadiheituri abi soovitusi võtta põlvelt laskeasend vaid käskis relva laadida. Mati avas lahingsihikud, keeras need paika ja vajutas päästikut ning põrutas granaadi püstijalalt 600m kaugemal asuva vastase soomustatud ihusse ja tabas TÄPSELT. See ei olnud muidugi kellelegi üllatus, sest kapral Mati oli ka enne üks kord Carl Gustavit lasknud. Et ei oleks mingeid agasid käskis kapral Mati relva ümber laadida ja ihus veel ühe granaadi täpselt vastase soomustehnika keskmesse.

Kui kahuritest oli vastase suunas lastud ligi 75 mürsku oli rühmaülem veendunud, et kõik Tankipurustajad suudavad lasta ka 90 mm kahurit täpselt. Seejärel oli Tankipurustajate ülema ja Sõjajumala kord lustida ning nad said timmida 90 mm kahurite sünkroonlaskmist. Tundub, et ülemad/jumalad jäid rahule ja igaüks väljendas oma rõõmu omamoodi. Vaata videot

Lõpetuseks tavarutiin – suits ette ja minema.

Tahad ka kuuluda Vennaskonda, kus isegi rühma autojuht hävitab vastase soomustehnikat 600 meetri pealt?

Tankitõrjujate ridadesse on tekkinud vabad kohad seoses koosseisu suurendamisega. Loe Tankipurustajatest, kirjuta raigo(ätt)adepte.ee või helista 52 57 474 – me võtame su lahingusse kaasa ja varsti lased Sinagi nagu kapral Mati!

Tankipurustajad Põhjakonnal 2013

Osalesime TTR-st vaid 8 võitlejaga (sh meie uus naiskamraad ). Sellest hoolimata võtsime relvastusena kaasa nii 2 TTK-t kui ka 2 CG-t, et oleksime lahingülesannete täitmisel paindlikud. Paraku puudus nii väikese osavõtjate arvuga KP võimekus, kuid õnneks olukord seda ei nõudnudki. Sõda peeti kompanii kompanii vastu, kusjuures kompaniid olid ka reaalselt mehitatud (isegi ülekattega). Vastase jalaväel toetuseks Pasid (mängisid TANKE) ning Volvo veoautod (mängisid soomukeid) – esimesel päeval tuli neid ka üha juurde. Meie kompaniil toeks 1 BTR. Mõlemal 81 mm MP kaudtule toetus. Seega vastase selge ülekaal soomuse vallas.

TT taktika jaoks oli olukord taas mitte kiita, sest keskpolügoon maastik ei võimaldanud head TT lahingut, kuid tuli hakkama saada ja pead tööle panna.

Lahing 07.09.

Lõime igaks juhuks ühe TTK pettepositsiooni alale, mida pidime käsu kohaselt katma (meie TT katta oli kogu kompanii vastutusala vasak pool), kuid mille reaalne katmine oleks olnud enam kui keeruline. Tegelikud TTK positsioonid loodi vastutusala vasakus servas asuvale suuremale teele (kaart sai varem saadetud, kui huvi) – maks laskeulatus 325 m. Risky business, indeed (nagu rõhutasin, tulid viimase info kohaselt ka tankid mängu, mida senini karta ei osanud), aga parata polnud midagi; käsku tuli täita parimal võimalikul moel ja lootes parimale. Eemaldumistee oli olemas, kuigi samuti natuke riskantne. Kõik olenes nüüd vastasest ja tema taktikast. KL 14 algas kaugel eespool lahing – pärast mõningast viivitust liikusime oma positsioonidele ka meie, et mitte positsioone liiga vara võimalikule luurele paljastada.

Meie hilisemaks õnneks vastane sellele teele oma nina ei toppinudki ning oli pärast tankide toel edenemist ühel hetkel kindel, et seal vasakus servas kedagi ei olegi (me olime vältinud ka eetris olemist – tõsi, side oligi kauguse tõttu juhtimispunktist nagunii sant ning me ei pruukinudki iga saadud korraldust käigult täitma asuda, et mitte end vastasele paljastada või sootuks hävitada lasta…). Selle tulemusel olid suht jõudsasti edeneva vastase tankid ja soomukid ühel hetkel meist mõnisada meetrit paremal metsa taga kõrgendiku peal ja tundsid end seal täiesti turvaliselt. Siis tuli kompaniist käsk vasturünnakuks, et vastane alalt uuesti välja suruda, kuid meie jalavägi oli soomuse poolt maha surutud….

JA SIIS SAABUS TT TÄHETUND. Meile tuli korraldus tankid ja soomukid iga hinnaga maha võtta, Rapla TT (vastutas parema tiiva eest) sinna oma nina toppida ei saanud. Et TTK-dega seal midagi teha polnud, aga seniseid positsioone tuli samuti igaks juhuks hoida, et vältida vastase juurdetoomist alale, siis TTK-d jäid võitlejate nappuse tõttu positsioonidele vaid 2 mehega/sihturiga  ning ülejäänud suundusid CG-tega riskantsele ettevõtmisele. Seda saatis edu ning tagasi tuldi, saagiks 1 tank (võitlusreeglite järgi vajas seisev tank hävitamiseks 4 CG lasku). Huvitaval kombel ei hakanud vastane ka pärast seda mõtlema, et keegi neil selja taga on… Et künkale jäi veel 1 tank ja 2 soomukit, siis jalavägi istus endiselt kinni. Uuesti tuli käsk. Ja uuesti mindi reidile, sedakorda koos luurerühma jaoga, kes samuti vastase tagalas asus nagu alati, ühel hetkel meie juurde juhtus ja meid jalaväena toetas (nemad ise küll arvasid, et meie toetame neid). Sedakorda saagiks 1 tank ja 1 soomuk. Siis oli CG kaasas olnud lahingmoon otsas ja eemalduti tagasi. Viimase soomuki lasi ära keegi teine.

Küngas oli puhas ja jalavägi asus vasturünnakule. Vastane löödi tagasi ning peatselt anti selleks päevaks Endex. TT kaotused 0. Laskemoona kulu – kummalgi CG-l 1 DOS. Vastane ei saanudki vist aru, kes ja mis teda ründas. Aga mis peamine – vastase kindel eesmärk meist läbi murda ebaõnnestus ja ta löödi tagasi.

Kõiki TT laske imiteeriti signaalrakettidega, mille laskmiseks oli meile eraldatud 2 püstolit. Et laskude arv pidi klappima DOS-ga, siis olid lahingus kaasas DOS-i jagu mürsukonteinerid nii TTK-te kui CG-te jaoks ning igas olukorras kasutada DOS-le vastav arv rakette.

Lahing 08.09.

Kuigi õppuse eelselt oli plaanitud analoogiline lahing eelnenuga teatavate taktikaliste muutustega (ümberpaiknemine jalaväel), siis öösel sain käsu, et hommikul 6.30 peame olema asunud täiesti uutele positsioonidele juhtimispunkti kaitsel. Äratus kl 5, laager kokku ja positsioone luurama (selgituseks: päike tõusis sel päeval umbes 6.20 ja oli tihe udu – positsioone tuli otsida hommikuses hämaras ja väga tihedas udus poololetades ning vastast mängides Chevyga edasi-tagasi sõites). Kõikvõimalikest sittadest parimad positsioonid said loodud (nendest ka pildid – töötasime „kaheraudsena“ (st väga lähestikku), sest muidu poleks teine TTK just kaugele näinud). Paarsada meetrit meie ees asus kaitsele pioneerirühm ilma erilise TT võimekuseta; lisaks sellele on ka nemad erialarühm, kes ei pruugi kõik olla proff jalaväelased (need TÕELISED jalaväelased said ülesande külgedelt haarama minna – pioneerid olid vaid esmaseks katteks ja poolenisti petteks pandud). Pärast kiiret suhtlust meist vastassuunas mööduva K` ga (keda sügavalt austan ja kelle langemist kindlasti ei soovi) ja paari nende TT mehega sai käigult neile appi saadetud CG meeskond ning lepitud kokku, et esimese löögi vastase võimaliku soomustehnika pihta annavad kindlasti TTK-d (rõhutan: isikkoosseisu vähesuse tõttu oli nüüd meid TTK-del kokku 5). Alles seejärel võinuks soomuse rünnaku korral alustada külgedelt tööd CG-d, et säästa võimalikult palju elusid.

Kl 7 alanud lahing kulges peamiselt ala teises küljes, mis vajas pidevaid abijõude. Ühel hetkel saadeti sinna ka meie ees olnud pioneerirühm ning meie CG meeskond liitus eemaldudes taas meiega. Olime ühtäkki justkui eesliinil, aga vähemalt oli meid taas 8. Udu hajus. Kl 11 paiku saime info, et umbes 400-500 meetrit meist eespool on kõrgendik meie jalaväerühma poolt võetud ja julgestatud ning nad näevad soomukit, mida saaks nende pos-delt hävitada (meie seda ei näinud). Kompaniist tuli meile käsk see hävitada, sest KÜ planeeris taas uut vasturünnakut. Nii palja silma kui ammugi binokliga nägime aga sel kõrgendikul liikumist, mis tundus kahtlane. Sai küsitud kinnitust seal asuvalt jalvaäerühmalt, et kas kõrgendik on ikka teie käes. Vastuseks tuli kindel jah. Lendasime lauluga kõrgendikule ja …. hämmingus vastane avas viimaks meile tule 10 meetri pealt. Nii lõppes TTR sõjakäik 20 minutit enne Endexit J.  Ja seda seetõttu, et jalaväerühma ülem ei olnud täpselt aru saanud, mida ma kõrgendiku all silmas pidasin…

Igatahes tähendas peatselt tulnud Endex seda, et selgi päeval ei saavutanud vastane oma eesmärki ega murdnud meist läbi. Meie kompanii tuli selles kahevõitluses esimeseks.

Kuigi juhtus veel palju, millest rääkida sooviks, siis ega ma siin romaani kirjuta – on, mida edaspidi mitteosalenutele telgis rääkida.

Peamine, miks ma sellest kirjutasin, on ikka see, et mitteosalenutel tekiks teatav kahjutunne ja süümepiinad. Aga pole midagi, Põhjakonn 2013 on selleks korraks läbi, kuid palju võimalusi saada selliseid elamusi on veel ees. Ärge, jätke neid kasutamata – elu on selleks liiga lühike. Tahad ka? Loe Tankipurustajatest, kirjuta raigo(ätt)adepte.ee või helista 52 57 474.