Tankipurustajad lahinglaskmistel

Laupäev algas tankipurustajatele äratusega enne kukke ja koitu. Legendi järgi oli vastane tungimas kompanii juhtimispunkti peale ja nende paremal tiival olla märgatud ka soomustehnikat. Distantsid olid lühikesed ja seekord valiti soomustehnika purustamiseks “vana hea” Carl Gustav.

Reaalsuses ärgati varakult sõiduks Kikerpera polügonile lahinglaskmistele. Et tankipurustaja on eelkõige hea jalaväelane siis harjutati koostööd jalaväega ja laskmist käsitulirelvadest tõusvate sihtmärkide pihta. Allakirjutanu arvamust pidi on selline formaat, kus sõidetakse kohale konkreetse ülesande jaoks, tehakse see ära ja saadakse õhtuks koju, täiesti mõistlik. Varasematel aastatel on ehk liigagi palju veedetud nädalavahetusi metsas tunni aja aktiivse tegevuse jaoks.

Polügonile sõites nägime kuidas paralleelselt autoga lendas ja lõpuks istus puuoksale tiibu sirutama kotkas – KLi vapiloom! Hommikuselt karge metsahõrendiku tagant tõusis kuldne päike ja see kõik kokku tekitas kindla tunde et Gott mit uns. Kohale jõudes peale ettevalmistusi oli vaja paar tundi täita kaitseliitliku mölutamisega. Kõigepealt saime harjutada “kuivalt” jalaväerünnakut. Pärast seda täitsime tühjaks saanud salved lahingpadrunitega ning varsti oligi järg meie käes. “Kusti” meeskond sai rünnakul käia mitme erineva jaoga, sest kuidagi kipub reaalseid laskjaid teistes rühmades vähe kohal käimas.

Eraldi äramärkimist väärib kindlasti fakt, et moonaga ei koonerdata, seda igasuguse moona asjus. Padruneid jätkus küllaga, hoolimata ehtsast jalaväelase ilmast särises tulel grill-liha, viimast jäi ülegi. Vaenlased ja nende soomus said hävitatud ja päev läks korda.

Tankipurustaja
Eesti poisid, tulge Tankipurustajaks. Kõhud täis ja jõuluks koju!

Eesti poisid, tulge Tankipurustajaks. Kõhud täis ja jõuluks koju!

Norra relv ja Saksa auto teenivad Eesti sõjameest hästi.

Norra relv ja Saksa auto teenivad Eesti sõjameest hästi.