Ilmus meie patrullvõistluse osaleja lugu!
15.september, kell on 6:05 hommikul ja äratus röögib häälekalt mu kõrva ääres. Pean oma peas tulist vaidlust, kas lükata äratus edasi ja hiljem kiirustada või normaalse inimesena kohe voodist püsti tõusta. Otsustasin esimese valiku kasuks, hiljem seda rängalt kahetsedes. Nüüd oli juba väga kiire, jooksin mööda korterit ringi, toppides kotti asju, mis peaksid seal juba ammu olema ning ajades selga vormi, mis pole metsa näinud juba mitu kuud. Päev võis alata.
Jõudsin Planku ning sättisime end lahingpaarilisega sisse toolidele. Pakkisime natuke oma asju ümber ja otsisime puuduolevad vahendid, jõudsime ka imekombel 10 minutiga poes käidud. 8:50 oli meie varustuse kontrolli aeg. Hommikul oli mul jäänud söömata ning nüüd, poolteist minutit ette varustuse kontrolli oli aeg tõeliseks gurmee hommikusöögiks. 8:50 olime platsis ning valmis oma varustust ette näitama, muidugi oli meil kõik olemas, muud moodi lihtsalt ei saa. Räägiti üle tähtsamad asjad ning kell lõi 9:00, võisime lõpuks rajale. Metsast ja seal olemisest olin kohutavalt puudust tundnud, nüüd jälle oli mul võimalik olla seal, kus tahan ja teha seda, mis mulle meeldib, ei ole olemas paremat kooslust.
Jalutasime lobi päikselise Nõmme oma esimese postkasti poole, tuju oli laes. Endalegi märkamatult olime jõudnud kohale, natuke enne Pääskula raba puu küljes ilutsesid A4 lehed, mille peal olid esimese postkasti ülesanded. Ära oli vaja tunda erinevate riikide välivormid, tehnikat ning mõned tähtsamad ajalootegelased. Pusisime pikka aega koha peal, kuid siis otsustasime, et targem oleks liikuma halata ning jooksult ülesanded ära lahendada.
Järgmine postkast asus 1,3km kaugusel vaatetorni juures. Jõudsime sinna kiirelt kohale ja asusime koheselt ümbrust läbi kammima, et leida A4 lehtede pealt ülesanded. Aga ainus, mida ei olnud oli A4 leht ülesannetega. Käisin vaatetorni tipus, vaatas iga pingi alla ning iga posti taha, kuid ei midagi. Meie oma lollusega kaotatud aeg, kui meelde tuli, et selles punktis tuli helistada peakorraldajale, et ülesanne kätte saada. Plaan oli selline, et liigume edasi ja lahendame käigupealt misiganes ülesande ära. See rõõm jäi meil üürikeseks pidama, kui tagasi helistanud peakorraldaja andis ülesandeks minna vaatetorni tippu. Olime selleks hetkeks juba oma 200m kaugusel ja tormasime tagasi ning seejärel trepist üles tippu. Helistasime tagasi ja järgnes küsimus, kas te lugesite, mitu trepiastet on tornil. 3korda võite arvata, kas lugesime või ei, muidugi mitte. Kiired loendused ja arvutused ning vastus oli käes: 30 astet. Saime uued koordinaadid ja panime kiiruga ajama.
Postkast pidi asuma bussipeatuses. Olime jõudnud Männiku bussipeatusess ja otsisime nagu hullu oma A4 lehte taga, aga ei midagi. Arvasime, et ehk on see hoopis järgmises bussipeatuses, mis tundus ka kaardi peal natuke õigemana. Ka selles bussipeatuses polnud A4 lehest haisugi. Iga nurgatagune oli meil üle vaadatud, kuid ei midagi. Paanikajaanika. Otsustasime peakorraldajale helistada ja üle küsida. Tuli välja, et ka selles punktis oli vaja helistada, kuid seekord me tõesti ei teadnud. Ülesandeks oli saata sõnumiga järgnevad 4 bussiaega. Meile helistati tagasi ning öeldi, et siiski oli Männiku peatus õige. Õnneks me kõiki punkte ei kaotanud, ning võisime edasi liikuda.
Ajakavas oli kirjas, et järgmine punkt on avatud punkt ja kellaaeg 12:00. Andsime niimoodi jalgadele valu, et ise ka ei usu, sest jumala eest oli vaja õigel ajal kohale jõuda, vastasel juhul ei ole võimalik punkti läbida. Lõpuks tuli välja, et tegelikult peab seal olema hoopis postkast ja meil läks jälle meeletult aega raisku, kuna olime terve selle aja otsinud inimesi, mitte A4 paberilehti. Siiski saime oma asjad kätte ja suundusime avatud punkti poole.
Juba kaugelt võis silmata kahte punktikohtunikku. Kohale jõudes tervitasid nad meid rõõmsalt ja asusid ülesannet seletama. Välja pidime otsima oma noad, sest ees oli miiniväli. Liiva alla oli peidetud 5 miini ning meie pidime need üles otsima. Võis jalaga liiva laiali peksta, noaga maad torkida ja kätega end Austraaliasse kaevata. 5 minutiks said meis trühvlisead ning meie nugadest muinasaegsed kõplad. Kell kukkus ja üles olime leidnud 2 miini. Selleks hetkeks olime miiniülesande parim naiskond, no kärab kah. Lubasime endale 10 minutit hingetõmbe aega ning istusime tee äärde maha. Ilm oli ilus ja päike paistis, mida rohkemat elult vaja on, eks? Enne äraminekut tõmbasin ka saapapaelu kõvemini kinni. Oleks pidanud kasutama kergemat kätt, sest nüüd oli mul kindlasti paariks tunniks verevarustus jalgades kergelt häiritud.
Edasi läks rada Männiku lasketiiru poole. Lasketiirule lähemale jõudes kõndisime punktist algul natuke kaugemale, sest lugesime kaarti valesti. Tavaline Tallinn, ilma ringideta poleks see meie jaoks mingi võistlus. Muidugi leidsime õige tee pea koheselt üles ja kiirelt jõudsime tiiru sisehoovi. Avastasime, et postkasti asemel oli seal hoopis punkt, nimelt granaadivise. Lahingpaari peale 8 granaati, mõlemale 4. Ülesandeks oli visata 4 lähemal olevasse ja 4 kaugemal olevasse kasti. Lähemale lendas 2 granaati ja kaugemale lendas 1. Kodutööna peame lahingpaarilisega harjutama täpsusviset. Edevad nagu me oleme, tegime ka kerge photoshoodi, sest kõigil on vaja näha, kui ääretult lõbusalt me oma laupäeva veedame.
Veidral kombel ei teinud mu jalad minuga absoluutselt koostööd. Tundsin end nagu oleks esimest korda metsas. Kõikvõimalikud lihased reites ja säärtes olid täpselt nii pingul, et nendel oleks saanud kitarri mängida. Hakkasime tasapisi jõudma järgmisesse punkti, milleks oli meditsiin. Keset Männiku metsa ootasid meid kaks kohtunikku, kõrval lebomatt, villatekid ja medkott. Ülesanne võis alata. Kannatanu pani kisades ajama ning viskus mändide alla siruli. Meie siis koos kõikide kodinatega sprintisime talle järgi ning jäime lõpuks tema juures paigale. Kannatanu oli plahvatuse käigus kaotanud vasema labakäe ning lahingpaariline asus kohe šgutti paigaldama ning mina kontrollisin elulisi näitajaid ehk tegime ära esmase läbivaatuse. Kontrollisime ka kogu keha üle, et ega pole mõni vigastus kahe silma vahele jäänud. Kannatanu parema käe pealt leidsin lahtise käeluumurru. Varustust nappis ja saime hakkama vähesega. Kätlin tegeles luumurruga ning mina helistasin kiirabisse. Panime kannatanu stabiilsesse küliliasendisse, katsime kogu keha pealaest jalatallani villatekkidega ja jäime ootama. Ülesanne lõppes ning nüüd oli tagasiside aeg. Saime kiita, oli näha, et teame, mida teeme, omavaheline suhtlus oli hea ja kõik toimis. Imeline! Lubasime selles punktis endale natuke jalapuhkust ja kõhukinnitust ning otsustasime ka postkastide ülesandeid lahendada.
Meie teekond pidi viima meid järgmise postkasti juurde ja ajanappusest otsustasime teekonna rajada üle jõe. Olin veendunud, et kuskilt saame kindlasti üle, kuid kohale jõudes oli asi palju nutusem. Seisime ühel pool jõge ja postkast oli meist umbes 600m kaugusel teisel pool jõge ning madalamat või kitsamat kohta seal nüüd küll kuskilt leida polnud. Pöörasime tagasi ja läksime 3-kilomeetrise ringiga, mis koosnes sõna otseses mõttes motivatsioonisirgetest, no kena. Kuna piirkond oli tuttav siis otseselt ümbritseva uudistamist ka polnud, ehk lihtsalt kõmpisime. Oma pingul jalalihastest ma ei hakka rääkimagi.
Kaugel paistis teine lahingpaar, kelleni me kiirelt jõudsime. Selleks oli noorte arvestuse esimene lahingpaar, kes oli vahepeal jalutama läinud ja natuke ära kadunud. Tegime kähku ülesannetest pildid ja nagu alati, hakkasime uue punkti poole liikuma.
Olime parajasti Athenatln instagrami kontole live tegemas ja vaatajatega juttu ajamas, kui nagu välk selgest taevast kargas põõsast välja kari noori, kes meid taga ajasid ja veepüstolitega pritsida üritasid. Ma ei valeta, kui ütlen, et mu süda jättis vähemalt 4 lööki vahele. Panin metsa poole ajama kiiremini kui eelmisel päeval oma 100m jooksul. Mind taga ajanud noormees ei kuulnud, kui kõlas stopp ja sain kerge jooksutrenni laupäevaks tehtud. Lõpuks jäi ka tema seisma ja nüüd oli mul aega hingata õhku, mida mul selle poole minuti jooksul teha polnud võimalik. Esimesed küsimused meile olid, et kas saime pihta ja kas meid saadi kätte. Me ei saanud pihta ja meid ei saadud ka kätte. Kõik olid veidi imestunud nägudega, olime ainuke lahingpaar, kes sai seal 100%. Lahingpaarilisele ulatati telefon ning peakorraldaja käskis meil nii kiirelt kui võimalik Planku tagasi jõuda. Kasutada võisime taksot, ühistransporti, helikopterit ja lennukit. Algul üritasime oma vaatajate ning sõprade seast leida kedagi, kes tuleks meile järele ja viiks ära, kuid see ei andnud tulemusi. Helistasime mu lahingpaarilise õele, kes õnneks oli nõus meile järgi tulema.
Palusime algselt tal sõita Nõmme külje alla ja hakkasime ka ise sinna suunda liikuma. Tuju oli päris hea, kuid siis hakkas vihma sadama ja mitte kergelt. Kuna Tallinnal ei ole veest kunagi küllalt, siis seisis meil ees see sama jõgi, mis enne. Kurguni märjaks me ei soovinud saada ja asusime mööda motivatsioonisirgeid Laagri poole.
Oh seda õnne, kui tuttav auto silmapiirile ilmus. Autos oli meil nüüd natuke aega, et postkasti ülesandeid lahendada.
Jõudsime Planku ning meid viidi klassiruumi. Kõlas küsimus, kes kirjutab paremini? Selle peale mõtlesin, et mul on üsna ilus käekiri ja võin kirjutada küll. Ütleme nüüd ausalt, et käekirjaga seal midagi pistmist ei olnud. Minu ees oli paberileht, millel oli kirjas: eesti keel, vene keel, inglise keel ning mõned sõnad siin seal keelte all. Minu ülesandeks oli kõik sõnad kolmes keeles välja kirjutada. Vene keel pole mul kunagi hea olnud ja tuleb välja, et ka inglise keeles sõjalised terminid vajaksid õppimist. Rohkem sõjafilme, mis muud. Vähemalt sai ka natuke nalja: eesti keeles oli kirjutatud miiniväli ning pidin selle tõlkima vene ning inglise keelde. Inglise keeles tuli vastus kohe, kuid vene keelega oli ikka tükk tegemist. Otsustasin, et kirjutan miiniplats, vähemalt midagigi. Oma lolli peaga ajasin segamini kaks venekeelset sõna ja kirjutasin lõpuks miinikääne. Naljahammas, eksole.
Teine ülesanne seevastu oli aga vestlusvoor, kus pidi ära tõlkima venekeelsed laused ning neile eesti keeles vastama. Punkti nimi oli vangistus ja minu lahingpaariline saaks oma hetkese keeleoskusega vangistuses hakkama, nii ütles talle punkti läbiviija. Vähemalt üks meist saaks hakkama, seegi positiivne.
Võistlus oli lõppenud ja kõrval klassiruumis liideti punkte ning jagati kohti. Algas autasustamine. Kõigepealt said oma diplomid ja kommipakid kätte noored võistlejad ning siis oli aeg täiskasvanute käes. Athena sai täiskasvanute vanuseklassis arvestatava 2.koha, alla jäime Scoutspataljoni lahingpaarile, kellel oli tugev eelis erineva tehnika ja varustuse tundmises. Meie õpime ja tulevatel aastatel ehk peate juba meid kartma.
Üldpildis oli tore jälle metsa saada ja osaleda Nõmme Välgul, mis üle pika aja võistlejateni jõudis. Tänud kõikidele korraldajatele ning võistlejatele, oli tore!
