Ajakirjas Sõdur. nr.2 (112) 2020 ilmus kolonel Väli artikkel “KL vääramatu jõud”, milles on leida häid soovitusi kõigile vabatahtlikele pealikele, kuid peaks olema kohustuslik lugemismaterjal kõigile KL palgalistele.
Artikkel on loetav ka internetis:
„Lühhikke õppetus“ vääramatust jõust
Kaitseliit (KL) on unikaalne organisatsioon. Esmalt seetõttu, et on kolm korda rahvaalgatuse korras sündinud: 1918, 1924 ja 1990. Igal korral on KL sündinud siis, kui oma maa julgeolek on olnud kaalul. KL on sündinud reaktsioonina lokkava kaose vastu loomaks turvalisemat Eestit. Eks see on ajaloolaste vaidlusobjekt, kuivõrd 1917. aasta ja 1941. aasta Omakaitse on KL-iga seotud. Kuid põhimõtteliselt oli ka siis tegemist üldrahvalikku julgeolekut tagava liikumisega.
Teiseks seetõttu, et KL-ile „ei ole analooge“. Vähemalt rohkesti analooge. Sarnaseid riiklikke organisatsioone on Lätis, Rootsis, Norras ja Taanis. Leedus on ajaloolistel põhjustel kaks organisatsiooni, Leedu Kütid ja KASP. Soomlastel ei ole enam KL-i, kuid selle funktsioone asendab Vabatahtlik Maakaitsekoolitus Ühing (MPK) ja lugematud reservohvitseride, allohvitseride ja väeosade klubid, gildid ja ühingud. Seega KL on põhjamaine eksklusiivne klubi?
1990ndatel sündis KL sõpruskondade baasil: samas tehases, ettevõttes, majandis, koolis töötavate või õppivate meeste ja naiste baasil. Sündis mitteametliku organisatsioonina, mis oli tollast riigivõimu teostavatel seltsimeestel pinnuks silmas. Organisatsioonina, mis „laenas, liisis, ostis“ endale varustust sealt, kust võimalik, ja rahva annetuste baasil. Ja mis parata: natuke ka organisatsioonina, mida seostati marurahvuslusega ja millele 40% Eesti elanikkonda vaatas pigem kõõrdi. Eks meenutanud Ida-Saksa mundrid, valged käesidemed ja Soome SKY vintpüssid 1993. aasta EV paraadil liiga üheselt II maailmasõda?
KL-iga puutusin esmalt kokku 1990ndate sügisel Tartus, Pepleri tänava ühiselamus. Minu naabertoas oli komandant Õie vaikival heakskiidul end „illegaalselt“ sisse seadnud Tartu KL-i staap. Ajalootundengi maailmapilti kujundas nüüdseks Valhallas piipu popsiv Vana Karu. Samuti on mällu sööbinud ka meie seast varalahkunud mees hüüdnimega Pats, kes jootekolviga „paekivist sealiha“ tegi, ehk üritas mahakantud raadiojaamu käima saada. Üle koridori elas ka trükimasinal hullunult klõbistav, eksiilvalitsuselt kapteni auastme saanud Punga (Ajaloolise tõe huvides: Punga sai ka koduvalitsuselt lõpuks kapteni auastme. Seega topeltkapten). Aegajalt kutsuti tudengeid lahkelt sisse astuma: mingile petitsioonile allkirja andma, isamaalisi asju arutama jne. Kuid mingil põhjusel jäi mul ametlik suhe KL-iga vormistamata. Piisas vast teadmisest, et korp! Revelia oli ainuke, kes 1990ndate alguses in corpore KL-i astus.
Ametlikult astusin KL-i 1995 , kui Tartu akadeemilisse malevkonda oli vabatahtlikku väljaõppe pealikku vaja. Lisaks toetasin ajakirja Kaitse Kodu kirjatöödega. See oli raju aeg, mil legaalseks saanud KL otsis oma väljundit. Asjad arenesid nädalate ja kuudega. Varustust osaliselt ikka „laenati, osteti ja liisiti“, kuid seda andis ka riik. Näiteks minu Kuperjanovi pataljoni Rumeenia Kalašnikov TB2990 oli Tartu maleva relvaaita jõudnud. Vabatahtlike ind oli raugematu. Välivormis kehtis sõjaline distsipliin. Ning vajadusel hüppas kevadises metsasalus ajaloo III kursuse tudengi valvsa pilgu all söösthüpetega ka ülikooli rektor Peeter Tulviste.
Järgmine kord sattusin KL-i tegevväelasena 2014. aasta sügisel. KL oli muutunud. Inimesed mitte. Bürokraatia reeglid olid jäigastunud: tehti vahet neil, kellele riigikaitsekavades oli ette nähtud ametikoht, relv, munder ja isegi veoauto… ja neil, kes sõjaaja-aja (SA) üksustesse ei mahtunud. Esimesi nimetatakse endiselt „rohelisteks“ ja teisi hellitavalt „kollasteks“. Põhjuseks lihtne riiklik matemaatika. Kui raha on ca 7000 kaitseliitlase tipp-topp varustamiseks, siis 10 000 peab leppima sellega, mis on ladudes üle. Kui lisada siia juurde keskmise kaitseliitlase pirtsakus varustuse osas, mis tähendab seda, et mehed/naised ostavad endale ise kraami, siis midagi ei ole teha, tavalise tegevväelase silmis rivistub õppuseks üles „partisanide pataljon“. Ükski mees ja naine ei näe rivis samasugune välja: see ajab keskmisel Kaitseväest tulnud veeblil esimese minutiga „kuuli kokku“. Kuue pataljoni raamistikus toimunud õppuse põhjal võin öelda, et inimesed on motiveeritud. Enamus on aastaid mööda õppuseid ringi „nühkinud“ KL-i veteranid, kes tõenäoliselt tsiviilis kannavad mustal pintsakul mõnda kõrgemat laskurjärku (s.t, et saavad tiirus märgile hämmastavalt täpselt pihta) ja suurt hulka erinevaid aumärke hea teenistuse eest.
Staabiohvitseride tasandilt vaadatuna on protsessid samad, mis KV-s (tänu ühtlustatud koolitusele KL-i koolis), kuid kõik sõltub lõpuks üksuse vabatahtlikust ülemast ja tema personaalsest kogemusest. KV logistika taustaga tegevväelastele muidugi tekitab hämmingut KL-i üksuse masinapark, mis meenutab näitust „Eestile annetatud ja konfiskeeritud militaarsõidukid alates 1990nadte algusest“. Kui ülejäänud KV tarbib NATO standarditele vastavat diiselkütust, siis KL-i allüksus vajab ka vanaaegset bensiinivaru, muidu ZIL-131-d ja GAZ-66-d jne ei sõida. Erilise müsteeriumina vuravad KL-is endiselt ka Husqwarna mootorrattad ja NLiidu soomusmasinad BTR70, BTR80. Ühel maleval on vabatahtlikel isegi MTLB olemas. Miks nii? Kolmkümne kilomeetri läbimise järel 2-taktilise õhkjahutusega mootori puhkepausiks peatuv antiikne Ida-Saksa veoauto on parem, kui hankekavaga aastaks 2024 üksusele helges tulevikus antav veoauto. Ning kui KV hakkab interneti portaalides vanu KV sõidukeid realiseerima, peab maleva pealik vastama kannatlikult järelpärimistele: miks meile neid ei võõrandata, miks riik nad maha müüb. Meil ju terve rühm ilma masinata! Vastus „Šveitsi autodele enam ei ole varuosasid isegi Šveitsi mägedesse kaevatud mobilisatsiooniladudes“ ei rahulda. „Kui VW ILTISEle mahub alla vot sihukese automargi laager, kui seda millimeetri jagu treipingis parajaks freesida…Pealik, küll me ka selle Saureri käima saame…too ta meile ainult õue peale!“
Taktikalisel tasandil võib karmi Scoutspataljoni taustaga tegevväelasele tunduda vabatahtlike madistamine maastikul tõelise Browni liikumisena. Kuid fakt on see, et käsu saamise järel päädib suures skaalas kõik õigel ajal õigel positsioonil oleva, kõrvuni maa sisse kaevanud üksusega, kelle päästikusõrm on vägagi erk. KL-i üksuse üllatusmoment võib olla väga suur. Ootamatu õhinapõhine vasturünnak ootamatul ajal ootamatust kohast on pigem reegel kui erand. S.t loov mõtlemine on üksustes alati soositud, stampidesse ja reeglitesse liigselt ei takerduta. Rahu ajal võib see kaasa tuua ka takkajärgi koomilisi olukordi: näiteks idee Kadriorgu Jaapani aeda õppuse käigus ikka ka mõned laskepesad kaevata! No et oleks nagu päris!
Kuidas see kõik tegelikult toimib, jääb välisel vaatlusel hoomamata. Ehk KV tegevväelastele teadmiseks: KL-i ei ole võimalik mõõta EXCEL-tabeli ja erinevate andmebaaside, dokumendihaldussüsteemide, LOGREP-ide, PERSITREP-ide („Hoi pealik, meil viis meest tulid õppusele eile õhtul oma autodega! Ja meil on ka üks ajakirjanik kaasas, see on okei, eks ole!“) ja tegevuspõhise riigieelarve väljundite-sisendite mõõdikutega. Üritan seda väidet pisut lahata.
Kuidas siis KL-ist aru saada?
KL-i suhtes peaks algaja tegevväelane lähtuma paavst Franciscus II sõnadest katoliku preesterkonnale: „Kuula palju, räägi vähe, ja kui räägid, siis ainult nii palju kui vaja!“. Palju kuulates ja vähem rääkides näed ühtäkki märke sellest, et sinu soovitusi – käsud on rahu ajal vabatahtlike kõrvus soovitusliku iseloomuga -, et sinu soovitusi pelgalt ei kuulata enam viisakalt, vaid hakatakse ka jälgima. See võib võtta aastaid. Muuseas, ärge kaotage mitte kunagi kannatust. „Vesi ei uurista kivi mitte jõu, vaid sagedase kukkumisega“, ehk protsessidest arusaamine vajab lisaks ka Tähesõdadest tuntud meister Obi Van Kenobi Zen-budismile lähedast kannatust. Lisaks koolifüüsika reeglid pädevad. Raske naftatankeri kursi muutmiseks ei piisa kergest rooliratta keeramisest 180°, kurss muutub inertsi ja massi mõjul mitte silmapilkselt, vaid ikka mitme setme meremiili järel.
Esmalt tuleb aru saada sileda pealispinna all olevatest allhoovustest.
Kes kellega käib ja miks. Need varjatud jooned jooksevad mitte ainult üksikisikute vahel, ühe maleva sees olevate kompaniide/malevkondade vahel, vaid ka malevate enda vahel.
Näiteks: kes on infrastruktuuri „omanik“? Kas need, kes võtsid konkreetse territooriumi NLiidu väeüksuselt üle…või hiljuti loodud sõjaline struktuur? Kui uus sõjaline struktuur hakkab „laiama“, siis vabatahtlikud hakkavad nurisema. „See on meie malevkonna objekt! Meie võtsime ta NL armeelt oma kätega üle!“ Ja see nurin jõuab kiiresti ja kõrgele silmapilkselt. Ärge unustage: 25% riigikogu liikmetest on ka kaitseliitlased.
Või teise näitena, kui ühe kompanii juhtkond ei saa teisega läbi – miks? No tuleb aru saada: kunagi „hallidel aegadel“ läks terves komplektsuses jalaväerühm ühest malevkonnast teise üle. Vabatahtlikud „hääletavadki“ jalgadega. Malevate vahel võib tüliõuna majja tuua näiteks ühe malev liikme „laiutamine“ võõra maleva territooriumil. Mis õigusega selle maleva mees A. värbab meie alal enda allüksusesse liikmeid? Ja B., miks ta tahab teise maleva territooriumil olevat Vabadussõja mälestussammast võõra maleva „kulu ja kirjadega“ restaureerida?
Seega „lühhike öppetus“. Kümme soovitust?
Esiteks. Aeg ravib haavu ja inimsuhteid, kuid aegajalt on vaja aru saada, kust need haavad tulnud on. Selleks on vaja vabatahtlikega suhelda. Ja mitte e-maili, telefoniga, vaid otse suhelda… siis, kui vabatahtlikel on oma tsiviiltööst või tegevustest aega. Ehk pärast kella viit-kuut argipäeval ja pea kõigil nädalavahetustel, v.a juuli keskpaik ja jõulud. Ülejäänud nädalavahetustel on suurtes malevates reeglina alati väljaõppeüritused. NB! Pea meeles: kui ülem räägib poolingliskeelset staabikolledži argood ega suuda end tavalisele jalaväelasele arusaadavaks teha, on see kohtumine juba eos läbi kukkunud. Veel hullem, kui ülem tahab eristuda vabatahtlikest. Seega: saapad olgu pigem mudased, munder kantud, malevkonna embleem vasakul varrukal ja munder lasketiiru püssirohulõhnaline. Ja seda saad saavutada ainult ise vabatahtlikega asju kaasa tehes. Hästi lõhnavaid, ideaalselt viimase militaarmoe järgi vormiriietust ja inglise keelt varrukast puistavaid tegevväelasi, kes tulevad 0830 ja lahkuvad teenistuskohast 1700, kiputakse pigem umbusaldama. Seega: Sõduri FMile ennast häälestamine on oluline.
Teiseks tuleb meeles pidada, et kogu KL toimib tänu vabatahtlikele. Ja nendeks on jaopealikud, rühmapealikud, kompanii pealikud. Kusjuures liidritega on ka nii, et mõni reamees täidab seersandile ette nähtud saapad ära, kuid teinekord mõni erumajor ei taha isegi kaprali saapaid täita. Vabatahtlike pealike nimekiri on muuseas veel pikem, on olemas teabepealik (ka propagandapealikuna tuntud), meditsiinipealik, spordipealik jne. Ehk eelneva väite laiendina: pidage meeles, KL-i juhtimine toimub nii, nagu 1990ndatel, „sõjapealiku“ meetodil.
Üritan seletada.
KL-is üksused tekivad ja kaovad „sõjapealikega“. Kui on olemas Ragnar Lothbrooki/ Lagertha ja John Snow/ Daenerys taolised mehed ja naised, siis on olemas grupp inimesi, kellest sõjasalka vormida. Selle salga liikmeid seovad omavahelised keerukad sotsiaalsed suhted, kuid nad on üdini truud oma sõjapealikule. Ja sõjapealik on truu oma senjöörile, Eesti Vabariigile. Väljast tulnud ohvitser või allohvitser peab aru saama sellest „sõjasalgast“, kuhu ta on sattunud. Selleks peab tegevväelane oma üksusega koos kümneid nädalalõppe väljas veetma. Indikaator, mille järgi aru saada, et oled „omaks võetud“, on viis, kuidas vabatahtlikud ohvitseri kõnetavad. Kui pöördutakse auastmega, siis veel ei ole „omaks võetud“. Kui pöördutakse perekonnanimega, oled õnnestunud. Malevapealiku indikatsioon ongi- auastme asemel öeldakse „pealik“. Allohvitseride vastu kasutavad vabatahtlikud enam mitte „härra veebel“, vaid mingit lühendit ristinimest (a la Tammeorust saab Tammekas, Paesalust Paekas) või kasutusel on isegi trükimusta mittekannatav hellitav nimetus. Kui nii toimib, on tegevväelane omaks võetud.
Kolmandaks on vaja meeles pidada, et sellise „sõjasalga“ loomine võtab aega. See jääb teinekord müstikaks suurtes staapides SA-kooseisu arvestajatele. Kuidas saab olla nii: käsk on ju antud, formeerida üksus! Miks aasta pärast selle üksuse komplekteeritus mobilisatsiooni keskregistris ei ole juba 110%. Inimesi ju malevas on! Määrake ametikohale! Tuleb meeles pidada, et üksuse loomise protsess võtab KL-is aega aastaid. Esmalt on vaja leida sõjapealik, kes lipu kõrgele tõstab ja ütleb: mehed/naised, me teeme sellise uhke asja! Järgmise aastaga luuakse sotsiaalsete võrgustike abil üksuse tuumik. See tuumik värbab järgmise aasta jooksul liha luudele, kolmandal aastal alustatakse heal juhul väljaõpet. Mingist võimekusest saame rääkida alles nelja aasta pärast. Üksus valmis võibolla viie aasta pärast. Heaks näiteks on ühe maleva staabikaitserühm ja tagalarühm. Seal alustati sisuliselt nullist, nüüd on aga kahe aktiivse nooremohvitseri isikliku initsiatiivi najal loodud kaks toimivat allüksust. Protsess võttis aega umbes kolm aastat. Edasine sõltub sellest, kas „sõjapealik“ jaksab. Vähemalt kümmekonnast õppusest/õppepäevast/laskeharjutusest aastas tuleb noorel „sõjapealikul“ viis-kuus ise ette valmistada ja läbi viia. Ülejäänud on siis n-ö „kaetud laud“: kompanii ja pataljoni raamistiku väljaõppeüritused.
Neljandaks faktoriks KL-is on eespool mainitud Sõduri FM. Kui oled ennast häälestanud Sõdur FM lainele, siis tuleb kuulata ja mis ülioluline, saadud info ka konteksti panna. Informatsiooni liikumine toimub sageli võrgustikes… ja info liikumisel võrgustikes on tavapärane ka selle moondumine või kadumine. Ka subordinatsioonist on vabatahtlikel udune ettekujutis. Mida see tegevväelastele tähendab? Näiteks kõik riigikogu riigikaitsekomisjoni liikmed võivad saada oma esimesel suurel väliõppusel osalenud kaitseliitlase e-kirja. Kirjas kurdetakse selle üle, et maleva õppusel oli suur segadus. Kujutate ette, öisel ajal allüksuse paiknemine maastikul oli korralikult ette valmistamata… ja öisel ajal pilkases pimeduses telke üles pannes said kaitseliitlased magama alles kell pool neli öösel! Nii ei jõudnud piisavalt välja magada! Ning lahing pidi algame kell 08.00, aga algas alles 10.30! Jah, sõjaudu võib reguleeritud kontorieluga harjunud noorpoliitikule keeruline tunduda. Kuid Obi Van Kenobi kannatlikkus on abiks.
Viiendaks. 1917. aasta revolutsiooniliste aegade kajana (valitud tööliste ja soldatite nõukogud) on KL-is säilinud esindajate kogud. Allüksused valivad üldkoosolekul oma esindajad maleva esindajatekogusse ja maleva juhatusse. Maleva esindajatekogust valitud liikmed käivad kaks korda aastas koos ka KL-i üldkogul. Need valitud organid ei tegele sõjalise juhtimisega, vaid kõigega, mis puudutab maleva või KL-i omatulu kasutamist või autasustamist või malevale/organisatsioonile kuuluva vara haldamist või tseremooniaid. Maleva juhatuse moodustavad vanad kogenud kaitseliitlased- nende arvamust on mõistlik kuulda võtta. Heaks näiteks on kinnisvara haldamine. Siinkohal kipub kogenematul isikul segamini minema malevale kuuluv kinnisvara ja riigi kinnisvara. Raamatupidamise järgi on loomulikult kogu kinnisvara riigi oma, … kuid …maleva kinnisvara müügist või rendist saadavat raha saab kasutada vaid maleva juhatuse otsusega. Ja kollektiivse organi eitav otsus on eitav otsus, vaatamata juhtkonna väga-väga heale plaanile, millega vabatahtlikke teavitatakse „paradiisi“ saabumistest malevasse müügile järgnenud päeval.
Kuuendaks. Raha osas: hoolimata riigikontrolli ettekirjutustest – sularaha tehingud on „süsteemis“ keelatud – juhtub aegajalt ikka, et vanad veteranid on üksuse aastapäeval oma kümneeurosed ja taskus kõlisevad mündid üksuse laekurile andnud … no nemad vanainimestena ei usalda interneti pangandust. Ja seejärel on vaja tegeleda sularaha legaliseerimisega. Sissetulekud ja väljaminekud on korralikult kladesse kirja pandud ning sama allüksuse revisjonikomisjon ajab iga sendi kasutamise õiguspärasust piinliku täpsusega taga. Häda pealikule, kes ilma juhatuseta üksusele kuuluva raha osas mingeid otsuseid langetab. Omaette kategooria on ka võitlejad, kes teevad maleva heaks kulutusi ja paluvad seejärel näiteks fotoalbumi koostamise kulud kompenseerida … oh seda rõõmu maleva staabis vastava tegevusartikli leiutamisel.
Seitsmendaks. Tegevväelasena KL-is teenides tasub meeles pidada ka ajafaktorit. Reeglina on tegevväelase rotatsioon kolm-neli aastat. Selle aja jooksul „suurt looma“ naljalt ei murra. (Vaata eespool mainitud naftatankeri lõiku). Isegi kui tundub, et kõik, mida tegevväelane KL-i saabudes näeb, on täiesti valesti. Kuid algatada jõuab protsesse, mille tulemused on näha ja käegakatsutavad alles pärast ametikohalt lahkumist. Kuid samas annab see sageli ka võimaluse Arvo Korgi „Neljas musketäris“ kirjeldatud „reamees Klaaridele“. S,t, et käsu saamisel lüüakse kannad kokku ja öeldakse: „Just nii! Klaar mis klaar, ohvitseriärra!“, misjärel minnakse ja saboteeritakse saadud käsku kõigest hingest…S.t vana kogenud kaitseliitlane on näinud igasuguseid moehaigusi, mida suure hurraaga ette võetakse. Ta palub Jumalat/Toorut ja loodab oma üksuse ja „sõjapealiku“ peale … ning järjekordne rotatsioon toimubki ja nii möödub reeglina ajutine hullus midagi mõõta täpsete bürokraatlike reeglitega. Näiteks isamaalist kasvatust?
Kaheksandaks. Inimesed. Ma olen veendunud, kui „sõjapealik“ pasunat puhub, on mehed ja naised väljas. Olles ise nüüdseks kuus aastat KL-is tegevteenistuses olnud – see on juhtimiskoolitus, mida ei ole võimalik kuskilt mujalt saada. See on võimas tunne, kui õppusel on su selja taga 1000 kaitseliitlast. Selle meeskonna juhtimisel tuleb meeles pidada sotsiaalset dimensiooni. KV ohvitserid ja allohvitserid tegelevad noore, peale SBK-d kiirelt jooksvate ja tegutsevate meeste ja naistega. Need ei küsi, vaid täidavad käsu kiirelt ja arukalt, parimal õpetatud viisil. Ja mis veel hullem: kiirelt ja täpselt käsku täitma drillitud isikkooseis on ka hilisematel RÕK/LÕK tsüklis pea samasugune, elik alla 30-aastased. See tekitab tegevväelastes tunde, et meie reservvägi ongi selline alla 30-aastastest koosnev kiirelt maastikul põrkav ideaaljõud. Ma arvan, et tegelikult on KL-is see tõeline, tegelik reservvägi, läbilõige kogu ühiskonnast. Kõigist vanusegruppidest, eri rahvustest, eri erialadelt, erineva haridustaseme, erineva tervisliku seisundiga eestimaalastest. Rahvustest: ka vene keelt emakeelena kodus rääkivad on leidnud KL-i apoliitilise olemuse ja vajalikkuse turvalisuse tagamisel. Kaitseliitlane on seejuures sageli aktiivne päris mitmes dimensioonis. Ei ole mõtet organiseerida väljaõpet üldlaulu- ja tantsupeo ajaks või Guns`n`Rose kontserttuuri ajaks, maapiirkonnas põdrajahi ajaks. Kaitseliitlased on siis mujal.
KL-i liikmed on sageli ka multifunktsionaalsed: keegi ikka tunneb kedagi, kes saab toetada KL-i millegagi, mida ametlik käsuahel ei võimalda. Alates ülikooli laboris käepärastest vahenditest kokku keevitatud UAV-dest, riigieelarvest välja jäänud lasketiiru rekonstrueerimisega seonduvatest projekteerimistrikkidest, lõpetades Rootsis tsiviilregistris oleva kiirkaatri „kaaperdamisega“. „Pealik, meil on õppusel võimalik Combat Boat 90 saada, nad jõuavad Tallinna kuu aja pärast ja tahavad ainult süüa ja kütust!“ Mõtle siis, kuidas maaväeüksus mitu tonni laevakütust läbi raamatupidamissüsteemi saaks pressida.
KL-iga liituma ei sunnita. Kõik on tulnud vabatahtlikuna. Seni kuni ei ole kriisiolukorda ja üksust ei ole mobiliseeritud, on KL-i seaduse kohustusi sisuliselt kolm: järgida KL-i väärtusi, maksta liikmemaksu ja osaleda vähemalt 48 tundi aastas sõjalises väljaõppes. Kui neid kolme rikutakse (ehk kriminaalkaristus autoroolis võrdub KL-i väärtuste rikkumisega – ergo väljaheitmine), siis võitlejat saab KL-ist välja arvata. Kui KL-i liige hoolimata oma vanusest või tervislikust seisundist panustab üle 48 tunni, on ka see indikaator, millega saab hinnata allüksuse tegevust.
Ja üheksanda õpetussõnana: käskude andmine vabatahtlikele rahu ajal on eestvedamine, kaasa tõmbamine, positiivne turundus. „See on ainulaadselt äge õppus! Võitlejad, te saate võsa vahel ehtsaid tanke varitseda!“ Õpetussõnana: kui oled KL-i üksust narrinud ühe korra (ehk lubatud õppusel kõik ei saanud tulistada), siis narrib KL-i üksus sind järgmised kaks aastat. Selle õppisin ma selgeks lahingpioneeridega. Pioneerirühm (PIR) sai ühel õppusel käsu peale pioneertõkete (miinid, hispaania ratsud jms) rajamist põhilahingute suunal liikuda administratiivset CIMIC-u ülesannet täitma. Ülesande sisu oli maaomaniku palve täitmine, kes lubas kasutada eraomandis olevaid hooneid õppuse läbiviimiseks ühel tingimusel. Kaitseliit pidi sulgema käepäraste vahenditega üksikul soosaarel olevate kummitushoonete aknaavad. Pataljoniülemana üksusi siis inspekteerides leidsin kõne all olevale soosaarele jõudnuna täiesti demoraliseerunud PiR-i. Kaitseliitlased naelutasid aknaavasid ja pobisesid nina alla sajatusi. Pärimise peale „mis värk on?“ viskus frustratsiooni seier sajaga põhja. „Me oleme lahingpioneerid, mitte mingi ehitusfirma; ma ei tulnud õppusele mingit jama tegema!“ Selge: Obi Van Kenobi lüliti läks mentaalselt alla ja kannatliku veenmisega suutsin olukorra stabiliseerida. Tuli seletada: kui me aknaavasid ei sulge, õppust teha ei saa. Sulgete aknad: maaomanik lubab! Tuli ise võtta akudrell ja hakata tööle. Aknaavad suleti kiirkorras, kuid järgmisel õppusel aasta pärast oli kohal pool PiR-i ja alles kahe aasta pärast olid mehed/naised valmis jälle õppustel 100%liselt madistama. Õppetund: kui annad ülesande, mis on tavapärasest erinev, seleta ja tõmba üksus kaasa! Hiljem moodustas PiR juba pealiku tuletõrjemeeskonna. Kui oli vaja plaksust üksust, et ükskõik mida teha (näiteks Metsatölli video „See on see maa“ võtted) – siis see oli PiR. Usaldus pealiku ja üksuse vahel oli sündinud! Aga see võttis aega. Seega: kui tegevväelane tahab tõelist juhtimisalast väljakutset, on KL õige koht.
Kümnenda „õppetusena“. Lubadused. Neid on vaja jagada nii, et neid on võimalik täita lähitulevikus. Pigem olla aus ja mitte luuletada. Kui üksusele ette nähtud varustus saabub hankekavaga 2024. aastal, siis on vaja kaitseliitlastele maleva tasandil tagada praktiliselt toimiv lahendus. Seega laenatakse vajaminev varustus üksusele väljaõppeks ja tagastatakse omanikule hooldatuna pärast väljaõpet. Kerge öelda, raske teha, ja üksuse veeblid tavaliselt muutuvad selle protsessi käivitamisel peast natukese hallimaks. Kokkulepped üksuste tasandil on alati mõistlik fikseerida taas esitavas vormis. See võimaldab vältida esiteks hilisemat „rehepaplust“ igal tasandil ja teiseks hilisemaid arusaamatusi.
Lõppkokkuvõtteks. Kaitseliit on vääramatu jõud. Ma olen selles veendunud. See on müstiline organisatsioon, mille toimimisest saavad aru need, kes hingavad kaitseliiduga samas rütmis. Kaitseliit on tõesti igas Eesti otsas … ja kui riik viib läbi haldusreformi, kaovad raamatukogud, poed, postkontorid, apteegid ja pangaautomaadid … siis KL-i allüksus jääb alles! Ja seisab meie turvalisuse ja julgeoleku eest. Vankumatu truudusega oma senjöörile, Eesti Vabariigile.
