Intervjuu Nõmme Malevkonna pealik Paul Neyga.
Möödunud aasta vabariigi aastapäeva varahommik algas sündmustega, mille vari saadab meid endiselt, ning sõda meie naabruses pani enamust Eesti kodanikke meie riigikaitsele värkse pilguga vaatama ja väga paljud neist ka endalt küsima, mida saan mina oma kodumaa kaitseks ära teha. Kaitseliidul on neile küsimustele vastused olemas ja see tõi meie ridadesse väga palju uusi liikmeid, ka Nõmme malevkond kasvas pea kolmandiku võrra suuremaks.
See liikmete arvu kasv oli lausa plahvatuslik, ning loomulikult seda terves Tallinna malevas, selle tõttu oli sõdurioskuste kursusele soovijaid juba Nõmme malevkonnas rohkem, kui terves Tallinna malevas tegevväelaste poolt läbiviidavatel kursustel kohti. Olukord pani malevkonnad probleemile lahendust otsima, esimesena Toompea ja siis Nõmme alustasid oma SOK-dega, kus korraldusmeeskondadest suurema osa moodustasid juba vabatahtlikud.
Mida oma SOK korraldamine andis ja tähendas Nõmme malevkonnale?
Esiteks teadmise, et meie malevkond on parim, umbes 80 Nõmme vabatahlikut võtsid rohkemal või vähemal määral osa kursuste korraldamisest. Siin jääb üle veelkord tänada kõiki osalisi, sest seda kõike tehti lisaks juba planeeritud tegevustele ja sõjalisele väljaõppele, ning eriti tänada peresid toetuse eest, sest Kaitseliidule pühendati poole aasta jooksul palju lisa õhtuid ja nädalavahetusi.
Teiseks teadmise, et meil on nii palju malevkonna liikmed, kes suudavad olla tasemel instruktorid ja head koolitajad.
Kolmandaks tõstis malevkonna sisemist sidet ja ühtekuuluvustunnet, mille mõju võitlusmoraalile ei saa kuidagi alahinnata.
Nõmme SOK-8 kursandid olid Nõmme malevkonna komplekteeritavate Maakaitsepataljoni allüksuste võitlejad, see sundis ka koolitajaid pingutama ja mitte allahindlusi tegema, sest kõik koolitusel tehtud vead või tegemata jätmised tuleks hiljem allüksustes ise ka ära parandada.
Kuidas mõjutas Nõmme SOK uusi malevkonna liikmeid?
Kindlasti lihtsustas see uute liikmete integreerumist malevkonda, sest kursuste käigus tutvuti paljude vabatahtlike pealikega, ning relvavendadega oma allüksustest, ning siirdudes nüüd oma rühmadesse on juba palju tuttavaid ees ootamas.
Mida tähendas Nõmme SOK-8 mulle, kui malevkonnapealikule?
Esiteks kinnitas mu veendumust, et Nõmme malevkond on lihtsalt parim, ning koosneb parimaist võitlejaist ja kamraadidest.
Teiseks oli korraldusmeeskonnas kui kursantide osas mitmeid võitlejaid, kes näitasid ülesse sõjalise juhile vajalikke omadusi, ehk meil on kindlasti tulemas pealekasv ka uute vabatahlike pealike osas.
Andnud ka oma väikese panuse korraldusmeeskonnas, siis emotsionaalseim mälestus on kahtlemata viimases kontrollpunktis “kannatanu” rollist, kus vaatama pikale väsitavale päevale ja öötundidele, said kursandid “haavatutele” abi andmisega hästi hakkama.
Kokkuvõttes on Nõmme oma SOK-8 sündmus, mis on raiutud kindlalt Nõmme malevkonna ajalooraamatusse, ühendas malevkonda ja edendas relvavendlust.
Fotod: R. Rikkonen ja M. Rillo
