105 aastat tagasi sõlmiti Eesti ja Venemaa vahel rahuleping. Kuigi Eesti poolt olid lepingu „arhitektideks“ Jaan Poska, Ants Piip, Mait Püüman ja Julius Seljamaa, siis nende varju jäi hulk väikseimaid ametnikke, kelle tööta poleks lepingut saanud sõlmida.
Ja lõppude lõpuks olid just tuhanded Johannesed ja Johannad oma vere ja vaprusega loonud olukorra, kus Venemaa ei saanud enam teisiti, kui nõustuda rahu sõlmimisega.
Ega see libedalt läinud, ehki ajalooõpikutest võib jääda mulje justkui teadnuks iga Eesti sõdur ja komandör, mida teha ja millal teha. Oli valearvestusi ja oli, nii piinlik kui see ka kostub, desertööre. Teisalt oli see väga inimlik ja konarlik rada, mis rahuni viis, ometi oli visadus suurem väsimusest ja kohusetunne suurem kõhklusest.
Osava kõne ja libeda jutuga rääkisid meie riigi juhid inglastelt relvi välja. Lausa rohkelt relvi. Mis neil tegelikult kaotada oli? Vaid inglaste lugupidamine! Aga võita? Eestimaa iseseisvus! Ja sajad gümnaasiumpoisid läksid rindele, küll romantikaihast, küll patriotismist. Neil oli kaotada lausa elu, kuid mõeldi pigem sellele, mida võita. Võita oli päris iseenda riik ja au olla selle riigi rajate seas. See või olla lausa pööraselt vaimustav.
Ega me praegugi tea, kui segaselt too teine lepingupool Tartu Rahust aru saab. Ja selleks tuleb meil valmis olla nii täna kui homme.
Ometi on rahu praegu Eestimaa peal ja Loojal hea meel inimestest.
Meie Nõmme linna(osa) väike kirik on Rahu nimesse pühitsetud just tolle ammuse lepingu meenutuseks ja auks. Nõnda viidi ka nüüd seal läbi Rahulepingule pühendatu teenistus. Lippkondadega osalesid Nõmme malevkond, Nõmme Kodutütred ja Noorkotkad, Naiskodukaitse, Nõmme heakorraselts. Austust tuli avaldama ka Püha Johannese kool.
