Ainsa naiskonnana rajale minna oli veidi hirmutav, samas rõõmustas kindel teadmine, et naiste arvestuses saavutame võidu. Alles maikuus olime võitnud Naiskodukaitse koormusmatka ja sellest tekkis idee end enamgi proovile panna. Kuivõrd Admiral Pitka luureretke taoline 4-pävane võistlus oli meie jaoks esmakordne, siis põhieesmärk oli läbida rada, lugeda ülesanded „looduslikeks takistusteks“ ning lõpetada retk tervete ja rõõmsatena. See ülesanne sai 100% täidetud.
Olime stardijärjekorras 12. võistkonnana. Võistkonda kuulusid Airika Troost, Maret Valner, Tairi Välinurm ja Katriin Ivanov.
Rada oli põnev ja pingutust nõudev, samas mitte midagi ületamatut. Jõudsime õigeaegselt punktidesse, saime puhata ja tegime ülesandeid püüdlikult vastavalt oma võimetele. Meisterlikult meil neid muidugi sooritada ei õnnestunud. Relvakompotis kokku panna tulnud relvi nägime me esmakordselt, veoki lükkamiseks jäi puudu toorest jõust. Samas miiniväli õnnestus läbida puhtalt, uppuja päästmine ja öine laskmine läksid samuti hästi. Ka luureülesande eest saime teistega võrreldes arvestatava tulemuse. Õppida on veel palju, kuid küll me oma katelde ja kulpide kõrvalt ka need asjad selgeks jõuame teha järgmiseks korraks.
Ilmastikuolud olid meie jaoks suurepärased. Päevane soojus kuivatas öösel märjaks saanud sokid seljakoti küljes kuivaks. Öösel oli samuti soe ja telkmantlid andsid suurepärast vihmavarju nii meile kui varustusele. Saapad olid meil kõigil sisse käimata, mistõttu ville tekkis ja paranes retke ajal jooksvalt, tulime siiski valuga kenasti toime ja kõik meditsiinilist sekkumist nõudvad olukorrad lahendas meie naiskonna väljaõppinud meedik Katriin.
Nimetamist väärt on ka see, et võistlusel oli väga sõbralik õhkkond nii kohtunike kui mitmete teiste võistkondade poolt, mis andis suurt tuge ja hoidis moraali kõrge.
Igal juhul on meie eesmärk jätkata naiskonnaga regulaarset treenimist ja kaasata sinna veelgi naiskodukaitsjaid, et taolistest retkedest osa võtta ja miks mitte neid ka võita.
