Kevadpäike on sulatanud viimased lumeräitsakad Männiku metsaaluselt ning toonud pruuni- ja roheliselaigulist jumet ka staabikaitsjate nägudesse ning rahutut värinat lihastesse – paras aeg on luuredrillideks.
Jaokursuse järjekordne moodul ei olnud niivõrd paugurikas kui viimati harjutatud rünnakud, kuid see eest mõnusalt närvekõditav. Patrulliõpe algas klassitundidest ning “kuivadest” drillidest nagu teadmiste ja oskuste omandamisel kord ja kohus, kuid juba õhtupäikese saabudes suundusid värsked luurajad viimaste maailma uudiste valguses üsnagi realistliku operatsioonikäsu saatel reaalsele ülesandele – Harju nooremallohvitseride kursuse kaitseliinid vajasid väljapeilimist ning eeljulgestuspostid kimbutamist.
Ülesanne täidetud suunduti tagasi baasi relvastust ja varustust hooldama ning viimased võitlejad sammusid endiselt kergelt rohetava näonahaga kodupoole juba sügavatel öötundidel, endal hinges aga ergas rahulolutunne.
