Me teame, et oleme vastase jaoks peamine saakloom lahinguväljal, aga meie püüdmine ei ole lihtne. Siinkohal on paslik meenutada lõiku Eduard Bornhöhe raamatust „Tasuja“:
„“Kas kuuled, vanamees,“ ütles Oodo uuesti, „sinu poega praetakse seal elusalt. Teeb see sulle rõõmu?“
Jälle ei vastanud Tambet midagi, aga seekord libises koguni kerge naeratus üle ta näo. See naeratus ütles: „Oleks mu Jaanus veel põlevas majas, ei see laseks ennast kui põrsast praadida. See põrsakene võtaks panni vartpidi ja ehiks kokkade päid“.“
Iga tankitõrjuja teab, et lahinguväljal on just tema otsituim ja jahituim, kuid tihtipeale on tal loota vaid oma võimetele ja oskustele. Tankitõrjuja ei ole aga kunagi liialt ülbe ega ennast täis ning otsib hea meelega võimalusi, kuidas teiste relvaliikide toel enda elu natukegi kergemaks teha ning seeläbi oma tegevusega ka teiste (v.a. vastane) elu kergendada; meil on palju sõpru. Juba varasematel õppustel oleme saanud kinnitust Tankipurustajate hea koosöö kohta täpsuslaskurite/snaipritega ja kaudtuleüksustega. Nüüd läbisid 2 Tankipurustajate juhtkonnaliiget ka tulejuhi erialakursuse ning nad on ametlikult võimelised kasutama tuletellimise töömeetodeid ning püsitoiminguid reaalses lahingtegevuses ja on võimelised neid teadmisi oma üksuse sees ka edasi andma. See omakorda tähendab seda, et kui TT-le ei ole juurde anda kvalifitseeritud tulejuhti, siis suudavad TT võitlejad tulejuhi ülesanded ise täita ning tellida õigeaegse ja tabava kaudtule nii MP-lt kui STV-lt. Oleme seda varemgi korduvalt edukalt katsetanud, aga nüüd lisandunud oskusteave annab veelgi enam kindlust.
