Siil saabus, kestis ja lõppes enne kui tagalarühm õieti higiseks minna jõudis. Neli päeva hiljem tõdesid tähtsad onud-tädid ETV saates Foorum, et Siil demonstreerib meie kõrget kaitsetahet ja patriotismi. Tagalarühm demonstreeris igatahes äärmist paindlikkust, olles kord täitmas tagalarühmale pandud ülesandeid, kord tehes lihtsat laotööd ja asudes seejärel tavalise jalaväena positsioone kaitsma. Kuid patriotism? Muidugi ka seda.
Viimasel üheksal kuul said tagalarühma liikmetele saadetud õppuste kutsed sappa lahutamatu mantra rühmaülemalt: „Arvestades peatselt algava õppusega Siil, on meie rühma liikmete osalemine eriti oluline (tähtis, vajalik jne).“ Küllap see mõjus, sest õppustel osalevat rahvast on viimasel ajal rohkelt. Enamgi veel – 4. mai varahommikul saabus üks kaasvõitlejaist formeerimisele innust pakatades ja enam kui 38kraadisest palavikust õhetades. 
Teine aga täisvarustuses ning … küünarvarre kark astumisel toeks, sest äsja see põlveoperatsioon ju oli. Meedikud tõmbasid paraku mõlema võitleja Siilile rasvase meditsiiniteadusliku risti. Esimest korda juhtus ka väike ime – me olime kogu oma kolaga liikumiseks valmis ammu enne, kui saabus liikumiskäsk.
Pühapäeva hilisõhtul õppuselt naastes aga ei olnud tunnet nagu osalenuks me milleski hiigelsuures. Pigem õppus nagu iga teinegi – mõõdukalt väsimust, tsipakene tüdimust, aga ka teadmine, et sellega mida meilt oodati, saime tipp-topp hakkama. Kas võib see olla märk teatud sõdurioskuste tasemest, milleni tagalarühm on kolme aastaga jõudnud?
Ülisalajane ja igapäevane
Reede varases õhtus saime liikuma ja kohe tabas meid esimene ja ühtlasi viimane kaotus. Meie suurim ja kindlasti maailma kõige inetum auto, soomustatud kabiiniga MAN venis väga vaevaliselt. Laagri Maksimarketi juures tuli ta seisma jätta, kus ta uhkelt tossas ja möödasõitvates tsivilistides elavat huvi tekitas. Pärast väikest puhkust veeres ta meile määratud põhibaasini välja. Paistis, et tegemist oli mööduva tõrkega. Kuid ei – sealt edasi sai ta patuga pooleks ning pidurite kõrbehaisust saba lohisedes Plangu tänavale tagasi ning sedakorda ta sinna ka jäi.
Laupäeva valgenedes oli aga tagalarühm sellel samal troostitul Vene sõjaväest jäänud raketibaasi jäänustel, kus me paari kuu eest kõrvuni lumes sumpasime ja püüdsime sotti saada laoarvestusest ning paljust muust tapvalt igavast, millega tagalateenistus ometi peab askeldama.
Meie uhke köök oli püsti, masinad eeskujulikult maskeeritud ja osa rühmast valmistus jaotuspunkti rajamiseks. Väiksem grupp saadeti aga ülisalastatud paika ülisalajasele ülesandele. Sellest ei võigi enamat kirjutada, kui et keset ülesande täitmist hakkas Siil endast järsku väga valjult märku andma – relvad paukusid vast paarisaja meetri kaugusel. Vähem kui kümne minutiga lendas ülesannet täitva grupi kohale vaatluslennuk (mittesalajane), grupi juurde ilmus aga jahmunud leitnant (kes kohe kindlasti oli väga salajane) ning uuris: „Kas nad tahavad siia mängima tulla?! On nad segi läinud!?“ Kulus veel mõned minutid, seejärel Siil vakatas ja kolis häbelikult kaugemale.
Kaks tundi lahingut
Pühapäeva varavalges hakkas kostma mürinat. Seejärel tõusis tolmusaba ning selle seest ilmusid baasi neli soomukit. Ilmusid kohale, parkisid end metsaserva (ei maskeerimist ega miskit) ning tardusid paigale järgnevaks kümneks tunniks.
Nende soomusmasinate ilmumine veenis aga, et midagi peab vist juhtuma. Jaod harjutasid positsioonidele liikumist ja sealt teistele positsioonidele rullimist. Oksi ragises, kohalik rästikupopulatsioon ei teadnud, kuhu vingerdada, ja küllap saanuks me õhtuks kogu Kaitseliidu osavaimateks „rullijateks“, kui vastane poleks hakanud peale tükkima. Korraga oli ta kohal ja väga häälekalt. Lasud kostsid idast ning üha tihedamalt. Meie saime lahingust osa vaid niivõrd, kui lähimaist sidevahendeist kostis.
„Kas sa konfirmid, et rühmasuurune üksus liikus sinu eest läbi?“
„Just nii. Nad olid meil ees väga vähe aega.“
„Null kolm, mis on sinust paremal?“
„Sinu küngas on paremal. Ma jätan selle vabaks, siis saad meid sinna liigutada.“
Selles, mis meieni kostus, oli selge vahe aastataguse „Kevadtormiga“. Nüüdsed hääled olid rahulikud – ei ärevust, ei nõutust. Veel tund, millesse mahtus vaenlase katse otse lõunast baasi murda ja siis oli see läbi. Baas ikka meie käes ja kaotusi minimaalselt.
Neli metsaserva tardunud soomukit ärkasid ja lahkusid paksus tolmus teadmatu suunda. Miks nad siin olid ja mida tegid, jäigi saladuseks.
Meiegi kraam sai kokku. Ülisalajasel ülesandel olnud saabusid viimastena.
„Positsioonidele liikumine oli päris hea, päris hea. Ja jaotuspunkti töö tegime viis plussile!,“ kinnitas rühmaülem. Rutiinne tulemus, kuidas teisiti. Selleks me ju harjutamegi … täiesti võimalik, et patriotismist.
