Tänavuse küüditamisohvrite mälestuspäeva Pääsküla jaamas juhatas sisse linnaosa valitsuse esindaja Tiit Kruusalu. Mälestuspäevale sobiliku muusika eest hoolitses Tallinna politseiorkester ja Naiskodukaitse naiskoor. Rivis olid mõnikümmend võitlejat Nõmme malevkonnast, noorkotkad ja kodutütred.
Üsna sageli on 14.juuni hommik imeilus ja nii ka nüüd. Samal ajal kui orkester mängis „Ta lendab mesipuu poole“, askeldasid kümned päris mesilased innukalt orkestri kõrval roosipuhmas ja see andis kogu üritusele omamoodi sooja ning inimliku mõõtme.
Loone Ots naiskodukaitsest kõneles, et juutide vastu suunatud holokausti teatakse kogu planeedil. Isegi Jaapani kooliprogrammis on sellele pühendatud kohustuslik osa. Nõukogude riigi terrorit tsiviilelanike vastu ei teata aga hoopiski. Sellepärast oleme meie siin ja praegu need, kes peavad hoidma mälestust kustumast.
Ürituse lõpuosas tuli kõnet pidama väike, sinises jakis daam Krista-Viivika Kats, kes sündis Siberis just sel juunipäeval väljasaadetute peresse. Ta tuletas meelde, et täpsemalt saab end juuniküüditamise ohvrite lugudega tuttavaks teha hiljuti ilmunud raamatu „Sunnitud sünnimaa“ lugude kaudu. Raamat ei ole müügil, kuid on see eest saadaval raamatukogudes.
Mälestuspäeva lõpukõne, lühike palve ja õnnistussõnad tulid Rahu koguduse õpetajalt Marek Alveuselt.
On palju pealtnäha väikeseid ülesandeid, milleta asjad jäävad justkui poolikuks, kuid tänu naistele saavad needki tehtud. Sellepärast tuleb eraldi tänada Naiskodukaitse tublisid daame, sest nemad ehtisid mälestuspäeva hommikuks raudteejaamad valgete ja mustade lintidega ja nemad võtsid need ka hiljem maha. Üle Eesti said lindid 80 jaama.
