“Osa võitlejaid polnud enne SOKi algust kunagi elus telgis maganud või lõkkel süüa teinud”
Kursust alustas 45 malevlast, kellest kaks kohe alguses loobusid ja veel 2 ei saanud erinevatel põhjustel lõpurännakul kohal olla, siis võib tõdeda, et kogu kursus on olnud väga aktiivse osavõtuga ning toonud malevasse 41 ägedat uut võitlejat.
Seekordne SOK on olnud väga eriline. Kogu õppiv koosseis oli pärit Nõmme malevkonna üksustest. Suurem osa instruktoritest tuli malevkonna seest ning eranditult kõik allüksused olid esindatud. Samuti andsid oma panuse Nõmme noored kotkad ja kodutütred.
SOK oli sel korral üles ehitatud enamjaolt vabatahtlike baasil- kursuse ülema abi ja suurem osa instruktoritest olid vabatahtlikud kaitseliitlased. Ehk sellest ka kursuse alguses hirm, et kuidas me hakkama saame.
Kuidas siis hakkama saadi? Eks igal kursuslasel ja instruktoril ole oma lugu rääkida ning kaasvõitlejatele hinnang anda, aga kõrge osalus ja lõpetanute protsent räägib enda eest.
Mitme nädalavahetuse pikkuse pingutuse võttis kokku lõpurännak, mille jooksul pandi proovile juba algusest peale kokku harjutanud jagude koostöövaim ja oskused. Lõpurännak polnud kindlasti kergete killast. Loodus raputas veel omalt poolt vürtsiks juurde korraliku jalaväelase ilma ning puhta sileda jääga kaetud teed. Ei olnud vahet, kas astud metsa alla läbimärga raskesse lumme või uisutad mööda metsavaheteed, ühtemoodi ebamugav oli kõik. Seda rohkem jääb raja läbinutele nende pingutus meelde ja on, mille üle uhke olla.
Laupäeva varahommikul koguneti nagu alati Plangus ning pärast kiiret varustusekontrolli võeti ette motoriseeritud rännak Männiku lasketiiru. Lõpuharjutuseks oli kursuseülema poolt harjutus kus võitlejatele anti kolm padrunit, mis laeti kolme salve ning pihta pidi saama kolmele sihtmärgile.
Etteruttavalt võin öelda, et kõik ülesanded lõpurännakul olid just üksikvõitleja sõdurioskuste kontrolliks mõeldud ja seetõttu polnud välja mõeldud keerukaid trikke, vaid keskenduti baasteadmsite kontrollimisele.
Edasi liiguti masinatega Võõbu alla, kus jagude kaupa jalastudes asuti päris rännakule. Rajale olid märgitud kontrollpunktid ning järgmise asukoht saadi teada olles sooritanud punktis etteantud ülesande. Motivatsiooni ja õiget sihti aitasid jagudel hoida malevkonna seest tulnud kogenud võitlejatest jaoülemad, kes kogu rännaku koos kursantidega kaasa tegid. Hiljem tagasisidet saades ütlesid võitlejad, et see oli nende jaoks väga oluline kuna jaoülemad kandsid täpselt sama varustust mis kursandid ning olid neile toeks raskedel hetkedel.
Esimeses punktis tuli teostada vaatlus ning ära tunda vastase tehnikat.
Teises punktis ootas kursante söögitegemine, mis oli täiesti teadlikult sisse planeeritud, et kõik jõuaksid ikka raja lõpuni käia.
Siderühm võttis asja tõsiselt ning korraldas lausa metsas oma õppuse. Kui juba välja minna, siis ei ole mõtet niisama tühja paugutada. Ikka võtta päevast viimast ning lisaks kursantide testimisele sai ka oma oskusi lihtvitud ning kinnistatud. Kursandid said kokku panna erinevaid sidevahendeid, edastada sõnumeid ja vahetada kanaleid.
Kolmandas punktis ootas kursante mõnusalt soojaks köetud telgis ees relvapusle. AK4, KSP ja R-20 olid juppideks lahti võetud ning kursandid pidid siis oma relva sealt kokku panema. Kui kolm jagu said ilusti kokku AK4-ja, siis ühel jaol õnnestus kokku saada hoopis RAHE (R-20). Ega see pimedas telgis, vaid punast valgust kasutades nii lihtne olegi.
Kõige viimaseks punktiks oli rajal meditsiiniülesanne, kus tuli lahingpaarilise verejooks žgutiga ning siis ka iseendale abi anda. Selles ülesandes lõi aktiivselt kaasa kannatanu rollis ka Nõmme malevkonna pealik Paul Ney.
Punktikohtunikud olid toetusmeeskonnale teinud selles punktis ka väikse üllatuse. Kiiremad said näpuvahele grillvorsti, aga lõkkel küpsetatud pannkook jõudis kõigi abiliste kõhtu.
Kursandid said viimasest punktist kaasa soojad soovitused ja õpetussõnad kodutütarde Tallinna ringkonna seniselt esindusvõistkonnalt Athena. Kogenud patrullvõistlustel osalejatena teadsid nad rääkida, et kõige raskem on 4-5 vahel öösel ja vahetult enne päikesetõusu, aga kui juba valgeks on läinud, siis on juba lihtne. Julgustavate sõnade saatel jagati välja järgmised koordinaadid ning vihjed, et küll Plangus pärast on mõnus jalgu puhata ja pikale rännakule tagasi vaadata.
Tegelikkuses ootas kursante vaid mõne kilomeetri kaugusel Paunkülas ees soe saun ja külm alkoholivaba jook koos sooja ja mõnusa voodiga. Hip hip hurraaa!!
Lõpurännakut ette valmistades olid korraldajatel mõned hirmud. Kas ikka tuleb kokku piisav meeskond või kuidas ajakava vastu peab. Täna võib tõdeda, et malevkonna sisene üleskutse tulevaste kamraadide väljaõppesse panustamiseks tõi kohale hulga abilisi ning kõigi kogemused kokku hoidsid ka ajakava täpselt paigas kogu rännaku lõpuni.
Suured tänud kõigile kes panustasid ja osalesid ning teretulemast uutele Nõmmekatele!
