Reedel 14. juunil möödus 78 aastat juuniküüditamisest, mille käigus deporteeriti üle 10 000 inimese, kellest umbes 6000 ei saanud enam kunagi Eestisse tagasi pöörduda, sest kaotasid küüditamisel oma elu, kas hukkamiste või ebainimlike tingimuste tõttu. Küüditatute seas oli ka kaitseliitlasi, kelle süüks oli lihtsalt vaba Eesti Vabariigi Kaitseliitu kuulumine.
14. juuni öösel 1941. aastal kella 1-2 paiku alustasid küüditamist läbiviivad rühmad tegevust samaaegselt üle Eesti. Õhtul magama läinud pered aeti üles ning neile loeti ette määrus, mille alusel nad kuulutati kas arreteerituks või kodumaalt välja saadetuks. Mingit kohtuotsust selleks polnud. Korterid ja hooned otsiti läbi. Kaasa lubati võtta kuni 100 kg asju. Paar tundi pärast küüditamise algust saabusid esimesed autod raudteejaamades haruteedel ootavate vagunite juurde. Kokku oli operatsiooni läbiviimiseks varutud 490 vagunit. Need seisid Tallinnas Koplis ja Pääskülas ning Haapsalus, Keilas, Tamsalus, Narvas, Petseris, Valgas, Tartus ja Jõgeval.
Pääsküla raudteejaamas toimus igaastane mälestusüritus kus võtsid osa Nõmme elanikud, linnaosa valitsuse esindajad ning Nõmme malevkonna liikmed.
