https://www.kaitseliit.ee/et/kl-ulema-kone-voidupuha-paraadil-kuressaares
Austatud Eesti Vabariigi president, riigikogu esimees, ministrid, kaitseväe juhataja, kaasvõitlejad, saarlased, Eesti rahvas!
Me tähistame täna Võidupüha 103. aastapäeva ajal, mil Euroopas kestab juba 119-t päeva täiemõõtmeline sõda. 24. veebruari hommikul, kui Kaitseväe üksused marssisid vabariigi aastapäeva paraadil, varjutas meie pidupäeva meeleolu teadmine, et samal hommikul ründasid Vene väed oma naaberriiki Ukrainat. Tol päeval jõudis enamuseni meist teadmine, et põhimõtteliselt oleks võinud rünnaku sihtmärgiks olla mistahes teine Venemaaga piirnev riik, sealhulgas näiteks Eesti. Jah, me oleme teinud õigeid otsuseid ning NATO liikmelisus annab meile julgeolekugarantiisid, kuid hulluse vastu ei aita ükski garantii.
Olgem ausad – ega keegi, kes vähegi on kursis Ukraina rahvusliku ning sõjalise võimekuse arengutega, ei arvanud seda, et Venemaa otsustab jätkata 2014. aastal alustatut vallutussõjaga Ukrainas. Ometigi see juhtus ja kuigi Vene väed on kandnud enneolematuid kaotusi ning pole kuigi kaugele edasi jõudnud, ei ole iha võõra maa järele Venemaa juhtide peadest kuhugi kadunud. Esimesed kiired ja ambitsioonikad vallutusplaanid on küll läbi kukkunud, kuid need on tänaseks asendunud totaalse hävitamise ja ümberasustamise kampaaniaga. Me näeme iga päev uudistest neid õudusi, mis pikale veniv sõda endaga kaasa toob. Seda ju tegelikult mõlemale sõdivale poolele. See tähendab, et me peame mõistma, et oma ambitsioonide saavutamiseks ei hooli Venemaa kaotustest – ei tsiviilohvritest rünnatavas riigis ega ka langenutest oma vägedes.
Kuigi ennast kaitsval rahval on alati moraalne eelis, kannab tema erinevalt ründajast suuri kahjusid elanikkonna, majanduse ja taristu osas. Need kaotused, mis selles sõjas on osaks saanud Ukraina rahvale, tekitavad siin-seal kõhklusi, kas ukrainlaste patriotism ja vastupanutahe on ikka õigustatud, kas sõja jätkamine ikka tasub ära neid koledusi ning tagajärgi, mis see endaga kaasa toob. Sellist mõtteviisi kultiveerivad ka Vene infooperatsioonid, kus süüdisatakse Ukrainat oma elanike surmades ja linnade hävimises, sest „alla andes oleksid need kaotused ju olematud.“ Telekanalites ning uudiste väljaannetes reklaamitakse võtteid sellest, kuidas okupeeritud linnades on normaalne elu taastunud ja inimesed on rahul. Kahjuks on selle mürgi mõju ulatunud meienigi ning siin-seal on hakanud kostuma arvamusi, et sõja korral me nagunii end kaitsta ei suuda ja peaksime vältima seda, mis toimub Ukrainas. No ja kuidas siis, tahaks neilt küsida.
Head inimesed, Winston Churchill on öelnud: „Küsite, mille nimel võitleme? Kui anname alla, siis saate teada.“ Aga me ju me teame, mis siis juhtub. Üheksa päeva eest süütasime Eesti eri nurkades mälestustuled neile kümnetele tuhandetele, kes 1940-ndatel siit ära küüditati, tapeti ja hävitati mentaalselt, et välja juurida Eesti rahva iha iseseisvuse järele. Täna me näeme, et ajad ei ole muutunud, sest Ukraina okupeeritud aladel viib Venemaa denatsifitseerimise sildi all läbi küüditamisi ja tapmisi täpselt samal moel, nagu sovietiseerimise käigus toona siin. Siis me kaotasime kümne aasta jooksul viiendiku oma väikesest rahvast tapetuna, vangilaagrites või teadmata kadunutena. Kas tõesti sellist lahendust peavad need kaitsevõimesse mitte uskuvad skeptikud silmas?
Ma usun, et valdav enamus teist on minuga nõus, et me peame olema valmis halvimaks. Kuid Eesti Vabariigi patrioodina ja sõjaväelasena tahan ma rõhutada ka seda, et kõige selle juures ei tohi me langeda paanikasse ja kaevata ennast sõja ootuses kulmudeni kaevikutesse. Me peame elama edasi eestlastele omasel rahulikul ja jonnakal moel normaalset elu. Me peame leidma selle tasakaalu, mis tagaks tõsiselt võetava riigikaitse, kuid ka riigi õitsengu ning rahva heaolu. Sest rahul olev rahvas on kaitsetahtega rahvas ning kaitsetahtega rahvas on omakorda nii tugev, et teda ei ole võimalik võita.
Taaskord tuletan meelde Põhiseaduse 54-ndas paragrahvis öeldut – igal kodanikul on kohus kaitsta oma riiki ja igal kodanikul on õigus vabal tahtel seda teha omaalgatuslikult, kui muid vahendeid ei leidu. Me kipume mõnikord unustama, milline on vabast tahtest sündinud algatuse jõud. Meenutagem kasvõi sündmusi, mis algasid 1980-ndate lõpul laululavale kogunemistest ja lõppesid Eesti taasiseseisvumisega 1991. aastal.
Üheks väärikaks vaba tahte väljenduse vormiks on Kaitseliit – riigikaitse organisatsioon, kuhu kuuluvad need kodanikud, kes on oma valiku teinud ning otsustanud olla valmis puhuks, kui Eesti on ohus. Nemad teavad, et isamaa saab olla vaid üks ja meie maa vabadust tuleb hoida ja kaitsta. Need on inimesed, kes ei pea paljuks pühenduda 48 tundi aastas oskuste ja teadmiste omandamiseks, mida neil läheb vaja, et ise ellu jääda ja hakkama saada; et aidata teisi mistahes kriisis; aga ka et võidelda sõja korral vaenlase vastu. Selliseid inimesi on täna Kaitseliidus üle 27 tuhande, kuid ütlen ausalt – neid võiks olla märksa rohkem. Me oleme valmis siis, kui võimalikult paljud meist teavad, kus on nende koht ja millised nende ülesanded, kui me peaksime rünnaku alla jääma.
Täna ma võin muidugi uhkusega öelda, et Kaitseliiduga ja Naiskodukaitsega on viimastel kuudel liitunud juba üle 3 tuhande vabatahtliku, kes innukalt läbivad meie koolitusi ning kursusi. Nad on oma otsusega rahul, loen seda aeg-ajalt nende postitustest sotsiaalmeedias või intervjuudes, kus nad kiidavad instruktorite professionaalsust ja toredaid kamraade, kellega koos väljaõpet läbitakse. Selline ongi vaba tahte jõud – tulla, osaleda, saada paremaks ja olla olemas, kui kodumaa meid vajab, kõik koos ühtse rahvana.
Head kaasmaalased! Ühtsustunde ja kestva vabaduse märgina süütame siin täna muinastulest ja mälestustulest jälle võidutule, mille viivad üle Eesti laiali sedapuhku kodutütred ja nende vabatahtlikud juhid, kes tähistasid selle aasta kevadel oma organisatsiooni 90. sünnipäeva. Jõudku see tuli ka Eesti kõige kaugeimaisse paikadesse ja süüdakem temast jaanituled, mille ümber koguneda ja rõõmu tunda. Rõõmu suvest, kodust, kaaslastest ja vabadusest.
Ma tervitan teid Võidupühal ning soovin head Jaani.
Eesti eest!
