Novembri viimasel nädalavahetusel (30NOV-01DETS) korraldas Põhja Kompanii sisekaitsekompanii endiste Murru ja Rummu vangla aladel suurima linnalahingu õppuse, mida viimastel aastatel Kaitseliidus nähtud. Umbes 150 osalejaga õppusel andsid mõlemal pool “rindejoont” olulise panuse ka nõmmekad.
Siniste kompaniile olid tugevduseks antud Nõmme sisekaitsejagu ning tuletoetusrühm koos oma Tartu kolleegidega. Punaste poolel tegid omade elu aga “huvitavaks” Nõmme malevkonnast pärit luurerühm ning võitlusgrupp, kelle eesmärk oli paigaldada alale IED-sid, korraldada varitsusi ning kokkuvõttes nurjata Siniste õhutõrjekompleksi ümberpaigutumine vangla alale (mis neil kahjuks lõpuks ka ühe avastamata jäänud lõhkekeha näol õnnestus).
Kuna linnalahingu teema oli paljudele uus, siis alustati õppust instruktorite poolt läbiviidud tundidega hoonetele lähenemisest, ümber hoonete ja hoonete sees liikumisest ning tubade puhastamisest. Kahjuks jäi aga õppeperiood suhteliselt lühikeseks, sest vastane oli liikvel ning vastutusala tuli oma kontrolli alla võtta. Esimene päev ning öö möödusidki ala kontrollimise ning ringipatrullimise tähe alla, aeg-ajalt alale luurepatrulle sooritava vastasega kontakti sattudes. Suurem lahing algas aga teise päeva hommikul, kui asuti süstemaatiliselt vastast alalt välja suruma, puhastades ükshaaval kõik ettejäävad majad (kuhu vastane oli siiski suutnud öösel tugipunkte rajada). Olukord oli vägagi realistlik, kuna ala oli täis prügi ja takistusi, hoonetel olid trepid alla lastud, mistõttu tuli hoonetesse pääsemiseks reaalselt endaga redeleid kaasas tassida, vastane oli prügi alla paigaldanud lõksmiine jne.
Omaette põneva dimensiooni lisas linnalahingu õppusele ka sisekaitsekompaniile allutatud tuletoetusrühm, mille kahe tankitõrjekahuri ning kahe Carl-Gustavi kasutamine kindlustatud punktide hävitamisel oli uudne kogemus juhtivkoosseisule ning julgustav õlalepatsutus reakoosseisule.
Kokkuvõtteks võib lugeda õppuse väga hästi õnnestunuks ning kogemuse kõigile meeldejäävaks. Olenemata lühidaks jäänud väljaõppetsüklist suutis kompanii saavutada hea edasitungirütmi ning koostöövõime, üksikvõitleja tasemel oli areng ning kohanemine linnamaastikuga lausa märkimisväärne. Taaskord tõestas ennast fakt, et vabatahtlike motiveeritus teeb imesid!
