Nõmme kotkad ja tütred veetsid läinud nädalavahetuse sportlikult ning harivalt, pannes end proovile Pirita seikluspargis ja uudistades Tuhala nõiakaevu ning Siniallikaid.
Tallinna maleva Noorte kotkaste ja Kodutütarde Nõmme rühm käis laupäeval, 14.septembril, oma aega veetmas Pirita seikluspargis. Osavõtjaid oli palju ning meie õnneks oli ka ilm päikesepaisteline ning soe. Päev algas aktiivsete meeskonnamängudega rannas, millega kõik lapsed enne seiklusrada oma lihased soojaks said. Peale seda suundusime puude otsa. Rajad olid üsna keerukad ning üsna palju jõudu vajavad. Mõned ronisid rohkem, mõned vähem, kuid kõik läbisid rajad väga edukalt. Õhtupooliku lõpetas väike orienteerumisrada, kus noored said jälle oma oskusi kaardilugemises proovile panna. Kõik tegid raja ilusti läbi ning olid endaga väga rahul. Kokkuvõteks olid päeva lõpuks emotsioonid väga head ning tagasiside päevale samuti väga positiivne.
Juba pühapäeva jahedavõitu hommikul kogunesid kümmekond noort Hiiule, kust algas sõit Tuhala karstialale. Nagu alati, ei läinud ka sel korral kõik tõrgeteta, nimelt kaks osalejat olid otsustanud Männiku poole minna. Informatsiooni möödarääkivus sai kiirelt likvideeritud ja kollane mikrobuss koos ülejäänud ekskursioonilistega läks kaht rändurit otsima. Tosin minutit hiljem olid kõik bussis ja sõit võis alata. Kella üheksaks jõudsime Tuhalasse, kus ootas meid giid. Kaevu keemise ajaks kohale ei jõutud, kuid vaatamist oli ikkagi palju.
Üheteiskümnendat põlve seal elanud giid näitas energiasambaid ja karstialale jäävaid auke, millele lisandus augu sünnilugu. Kahetunnise ekskursiooni järel olid kõigil kõhud tühjad ning suunduti Orus asuva BO:KA pubi poole, kus sai muljeid vahetada ja maitsvat praadi süüa. Kirsiks tordil toodi magustoit – isevalmistatud plaadikook moosiga. Peale söömaaega sai leiba luusse lasta pubi kõrval asuval kiigel pikutades, mille tegi eriti mõnusaks septembri keskpaiga kohta eriti soe päike.
Nüüd tuli uuesti bussi koguneda, et jätkata päevaga. Bussis anti teada, et Varsja KGB punkrisse minna ei saa, sest giid ei saa meid vastu võtta, seega pakuti välja Siniallikale minna. Kiire demokraatia ning ühehäälne otsus – Siniallikale. Kohale jõudes sai selgeks, miks just selline nimi. Kristallselge ning veidi sinaka varjundiga vesi, mis teadjate sõnutsi tuleneb savikihtidest, mida allikas läbib pinnale “voolates”. Veekogu meenutab pigem mullivanni kui tiigikest, sest vesi jõuab maapinnale mullidena. Selline keemine hoiab aastaringselt ca kahe meetri sügavuse allikajärve jäävabana, kuid vee temperatuur ei tõuse naljalt üle kümne kraadi.
Loomulikult kasutasid noored võimalust nägu nii endal kui ka teistel karge veega märjaks teha. Peale seda kiired pildid endast ja Siniallikast ning võis bussi poole tagasi siirduda. Ja juba oligi kell on kaks saamas ning õige aeg Tallinnasse tagasi sõita. Bussis jõudis nii mõnigi ka silma looja lasta kuid kõigi noorte hääles oli tunda rahulolu ja heameelt.
Kohtumiseni juba järgmistel üritustel!
