Kui palju üks jalaväekompanii sööb ja laskemoona kasutab?
Kuidas saada kütusepunktis masin tangitud minuti asemel sekunditega?
Millised vahendid on väliremondi meeskonnal kasutada, et rikki läinud masin töökorda saada enne kui see lahingutele jalgu jääb?
Mis tunne on päriselt sõita koormatäie suurekaliibrilise laskemoonaga?
Kõik need küsimused, ja mitmed teisedki, said vastuse nädalavahetusel toimunud tagalakompanii õppusel. Kui suve alguses käis väike Nõmme malevkonna delegatsioon külas Tartu maleva samalaadsel õppusel, siis sel korral olid rollid vahetunud. Tartlased panustasid õppusesse nii instruktori kui ka osalejatega. Loodetavasti jätkub KL tagalakompaniide koostöö ka edaspidi.
Seekordne õppus algas reedel põhjaliku teoorialoenguga ning selles õpitut-meeldetuletatut said osalised esimesel korral proovile panna planeerimisharjutusena, kui tagalakompaniini jõudsid jalaväekompaniide varustustellimused. Reede õhtu jätkus seejärel esimeste teemadega erialagruppides – sissejuhatuse oma ülesannetesse said nii kütuse- ja remondimeeskonnad kui ka transpordiüksus.
Reedesed teemad läksid laupäeval ka praktiliselt käiku. Kui kütus ja remont tegelesid päeva esimeses pooles veel oma vahenditega lähemalt tutvumisega, siis transport pidi juba hommikul minema kõrgemast üksusest varustust tooma, mida päeva teises pooles jaotuspunktis edasi jagada. Sellega seotud tegevused tahavad veel kindlasti lihvimist, aga peagi oli materjal käes, ülevaade olemas ning saadi hakata valmistuma pärastlõunaseks jaotuspunktiks. Päeva teine pool möödus kõigile gruppidele Tallinnast väljas. Maastikul asusid nii kütuse- kui jaotuspunkt ning mõlemast käisid läbi ka varustamist vajavad üksused. Samal ajal toetas remont kolonnide liikumist.
Pühapäeval aga ootas tagalakompaniid tegevus, mida tihti teha ei saa. Seoses järgmisel päeval alanud miinipilduja patarei õppekogunemisega sai teostada reaalset suuremas koguses laskemoonavedu. Väljaõppeks mõeldud kerged ja tühjadest pakenditest koosnevad alused asendusid õigetega, sobivusklasside kontrollimine muutus mängulisest reaalseks ning masinate koormamine natuke ettevaatlikumaks. Kõik läks sujuvalt ja tagalakompanii sai oma panuse õppekogunemise edukusse antud. Nii, nagu ühele korralikule tagalaüksusele kohane.
