Reede õhtul said õppeklassi tuled pimedaks tükk aega pärast kella 23, sest järgmiseks päevaks kavandatud õppus vajas tavalisest palju pikemat lahti seletamist. Teooriaõhtu põhiline sõnum kinnitas, et ka väikesel üksusel tuleb nüüd varasemast märksa enam iseseisvalt mõtlema hakata.
Tagalakompanii reedene õhtupoolik möödus päris uute nippide omandamisega, millel seniste tavadrillidega üldse mingit pistmist pole. Postkastid ja nende töö korraldamine, turvamaja ja turvamaja protseduurid, peidik ning andmete edastamine oludes, kus kõne alla tulevad vaid kirjatuvid, leppesignaalid ja internet. See kõik osutus uueks. Laupäev tõi seda uut juurdegi – tagalakompaniid on seni nähtud küll vihmas ja lumes aga mitte dressides ja totras nokatsis. Sai seegi ära nähtud. Õppuse lõppedes oli nurinaks põhjust küll, sest kõik ei laabunud lepase reega, aga seda ei saanudki veel oodata. Kõige uudsema kogemuse andis aga vajadus (ja luba) iseseisvalt ning väikese meeskonnana mõelda asjade üle, mis seni olid alati kellegi kõrgema otsusena lahingkäsku valatud.
Teeme kemmergust postkontori
Reede õhtupooliku keskpaigaks oli kiire kapakuga läbi võetud põhivõtted ebaharilikes oludes, kus täitmist vajavad ülesanded ei sisalda enamat, kui käsku vastast pidurdada ja siduda üsna umbkaudselt määratud territooriumil. Niisiis varitsus, selleks vajalik eeltöö ning eeltöö laabumiseks vajalikud oskused.
Kõigepealt sai praktikas proovitud salastatud postkastide kaudu sidet organiseerida. Kohe selgus, et kõik see mees on vähemalt Ristiisa I vaadanud. Üksteisega konsulteerimata paigutati postkastid kemmergu loputuskastide taha ehk siis sinna, kuhu Michael Corneole kunagi oma püstoli peitis. Mõned minutid hiljem võis arvata, et mingi kuri taud on õppusel osalejaid tabanud, sest pool õppureist rüsis korraga kemmergusse – side töötas!
Palju jama “lilledega”
Laupäeva hommik oli juba seetõttu teistmoodi, et meeskondade lahkumine pidi küll ajakava järgima, kuid küsimusele eeltöö ja planeerimise osas kostis kompaniiülem kuivalt: “Ise otsustage.”
Päeva ülesandeks oli vastane varitsusse püüda. Selle õnnestumiseks tuli ühel meeskonnal seada sisse turvamaja, teisel hankida miinid ja laskemoon ehk selle päeva salakeeles lilled ja kolmandal korraldada varustuspunkt, kus “lilled” üle anda. Asjale pidanuks joone alla saama, nagu juba öeldud, ühise eduka varitsusega.
Varustuspunkt sai välja luuratud nagu kord ja kohus ning “lilled” kenasti paika pandud, kuid jamad algavad inimese peast ning nii ka seekord. Mingil hetkel taibati, et varustuspunkti asemel oli sisse seatud peidik. Tuule kiirusel tagasi, varjatult lähenemine, uus side, kuid aega oli kaotatud ligi pool tundi. Sealt läkski asi logisema, sest vastuvõtjail polnud omakorda aimugi, kuhu nad saabuma peavad. Nii kaotasime veel pool tundi, mille lõppedes saabus vastane nuuskima. Varustuspuntki ta ei märganud, ometi loeti see nüüd kompromiteerituks ning mõlemad meeskonnad andsid jalgadele valu. Mingi õnneliku (kuid ette planeerimata) loogika tõttu jõudsid “lilled” lõpuks ikkagi adressaadini.
Varitsus
Varitsuseks otsitud metsaalune oli tipp-topp, aga tee sinnani ei olnud. Lilleveokiks valitud kaubikule osutus see läbimatuks. Jälle üks tarkus, mis õpetab küsima, kas kaks pealtnäha korralikku ülesande elementi, näiteks varitsuseks valitud koht ja varustuse veoks vajalik vahend, on ka kuidagi ühendatavad? Õnneks osutus igaks juhuks kaasa võetud Dusterile ropult rööpasse sõidetu metsatee jõukohaseks ja “lilled” said paika. Ja vaenlane tuli. Ja varitsus tegi, mida pidi ja saatis vastase sinna kus ta koht – õppus oli lõppenud.
Selle õppuse lõpuks on paslik meenutada üht maailmakuulsat Soome mentaliteediuurijat, kes väitis, et inimeseks olemise peamine kohus on kohustus mõelda. Tagalakompanii laiend oleks siinkohal: “Hajutatud lahingutegevuse edu alus on oskus iseseisvalt mõelda.”
