Tagalaüksuse metamorfoos rühmast kompaniiks tõi kaasa isikkoosseisu plahvatusliku kasvu. Ülemustele võinuks sellest sündida paras peavalu, ometi püsis kogu kupatus kuidagimoodi koos. Varasemast pikemalt kestnud HUNT lasi tegevustesse tekkida ka teatud rütmi ja piinlikult „karvaseid“ kohti ei tekkinudki – HUNT22 sai üsna sile.
Varasematele õppustele kogunes tagalaüksuse poolt osalejaid parasjagu, et neid “kahe kala ja viie leivaga” ära toita, kuid Hundi alguse neljapäeva varahommikul rahvast üha lisandus ja lõppu polnud näha – rühmast oli saanud kompanii. Relvaruumist naasnud võitlejate näod olid aga naerul, sest uusi relvi oli oodatud pikisilmi ja nüüd lõpuks olid nad kohal – kerged, mugavad ja 21. sajandile kohase välimusega. Kõigi tuju tõstis ka hiljem tõeks osutunud kuulujutt, justkui tuleks kaasa meie high tech väliköök, mille komandöriks on seekord pesuehtne restorani peakokk.
Staažikamate liikmete jaoks oli lisandunud palju uusi nägusid, mitmete uute võitlejate jaoks oli see ülepea esimene suurõppus pärast SOKi ning tõtt öelda oli esiotsa segane, kes on millise rühma ülem, vanem või abi. Seega võinuks järgnevatelt päevadelt oodata nii lihtsaid arusaamatusi kui ka piinlike prohmakaid. Neli päeva hiljem võis kinnitada, et kõik kulges ka seekord kunagise tagalarühma tasemel ehk hästi ja ladusalt.
Niiskevõitu algus
Esimese päeva kava algas uute relvade sisse laskmisega. See käis kord tihedama, kord hõredama vihma saatel, nii et juba paar tundi hiljem tilkus kõik see mees. Ometi ei rikkunud see üldist rahulolu, sest uued relvad olid just nii head nagu oodati ja natuke enamgi veel. Tihenevas hämaruses läks kolonn lõpuks liikvele oma esimese paiknemisala poole ja sügavas pimeduses oldi kohal. Seekord tähendas „oldi kohal“ tõsist pingutust LEGi jaoks, sest ka saabuvate masinate arv oli rohkem kui kahekordistunud.
Päeva valgenedes selgus, et ümberringi on kidur männik, kuhu justkui maa alt ilmusid neli seenelist. Kuna õppuse alguses hoiatati seeneliste ja teiste kahtlaste tegelaste eest, siis anti neile uus kurss ja esiotsa jäigi see ainsaks sündmuseks keset vihmamärga päeva. Retk jaotuspunkti kujunes aga seikluslikumaks, sest jõudes teist korda täpselt samale ristmikule, sai seda tõlgendada vaid: nüüd oleme veidi eksinud. Tele- ja raadiodiktorid teavad, et ühele komistusele järgneb kohe ka teine. Nii ka läks ja jaotuspunktist lahkudes suutsime teist korda eksida. Need kaks väikest apsu jäid ka selle õppuse viimasteks.
Tihedalt droonihäiret
Tagalakompanii teine paiknemisala oli sõdurisõbralikum ja liikuda sai ilma pideva ohuta endale männioks silma joosta. Arvatavasti olid selle paiga leidnud juba varasematel õppuste osalejad. Kes teab, võib olla isegi Lembitu muinasaegne malev, sest ühe jämeda haava tüvesse oli sügavale sisse kasvanud moondamisvõrgu nööri jäänus.
Uued koormad läksid uude jaotuspunkti ning mahajäänute päeva elavdasid järjestikused droonihäired, kuniks sai selgeks, et siinsamas metsarinde taga lustivad omad droonioperaatorid. Ja kui öösse tõi elevust saabunud „vang“ (koos ühe „surnuga“), siis pärastlõunasse omakorda teade, et saabunud on Riho Ühtegi ise. Kuid just need metsatagused droonitaltsutajad osutusid nii põnevateks, et brigaadikindral tagalakompanii juurde ei jõudnudki.
Ajalugu kipub väikeste variatsioonidega korduma ja nii nüüdki, sest sel hetkel kui kõigil mõlkus juba meeles sõna ENDEX, hakkas kostuma tihedat tulistamist. Nii oli juba olnud Põhjakonnal ja eelmistel Huntidel. Tänavu vaenlane aga nähtavale ei ilmunud, tulistamine vaibus ja ENDEX kõlas.
HUNT sai selleks korraks läbi – pikem eelmistest, kuid sile ja ladus nagu ikka.
