Viie aasta eest vuras Nõmme malevkonna ahjusoe tagalarühm oma esimesele suurõppusele HUNT. Mõni oli toona puust relvadega, enamusel seljas vanamoelise laiguga vorm ning üsna mitmel polnud õrna aimugi, mis ees ootamas. Sai külmetatud, higistatud ja peldikuid kaevatud. Keerukaim ülesanne oli toona autode maskeerimine. Nüüd, suvesoojal reede õhtul, vuras rühm jälle kord Lääne-Virumaa poole. Ees ootas meie viies HUNT – väiksem mõõtudelt, aga norivam oskuste poolelt.
Et väiksematest erialarühmadest täiemõõduline jalaväerühm kokku saada, liitusime seekord kompaniikaaslastega Ida kompaniist. Tagalarühma võitlejad mahtusid kenasti kahte veokisse ja kogu me varustuse võinuks paigutada daami ridiküli. Isegi telke polnud. Õppuse kavas oligi vaid kaks punkti: varitsus ja kolmnurklaagri rajamine. Paraku tulid mõlemad punktid läbi võtta nii põhjalikult nagu kavatseks me lähiaastatel pühendudagi vaid vaenlasele varitsusest kaela kukkumisele, et seejärel järjekordne kolmnurklaager püsti panna, kus haavu lakkuda ja skalpe lugeda.
Pühapäeva õhtupoolikul läksime laiali üsna kindla teadmisega, et iga kingsepp jäägu oma liistude juurde ja tagalarühma „liistud“ on teiste varustamine, olgu varitsuse korraldamine ja kolmnurklaagri rajamine kui põnevad tahes.
Lühendatud vahed
Laupäev algas ebainimlikult varase äratusega, kuid tõi rõõmustava üllatuse, kuna instruktoriks oli määratud sama allohvitser, kes oli mitme rühmakaaslase SBK läbiviija. Teema omandamist määrab instruktori isik ja seda päris suurel määral. Niisiis, nähes, kes kahel järgneval päeval on pandud tarkust jagama, olime juba ette vastuvõtlikult häälestatud. Võib-olla seetõttu ei läinud me hilisem praktiline harjutus lootusetult rukkisse ning mõni harjutuse element tuli päris hästi välja.
Teooriaga päev algas ja iga natukese aja takka pikiti sellesse veidi praktikat: „Nii, teeme nüüd selle läbi, aga lühendatud vahedega.“ Tegime siis ja lühendatud vahedega, aga pigem varem kui hiljem võrsus sellest ikka väiksemat sorti segadus. Proovisime uuesti – justkui hakkas juba klappima. Päev vajus märkamatult õhtusse ja see tähendas õpitu rakendamist „elusuuruses“ – ei mingeid lühendatud vahesid enam.
Samblasse kasvanud küngastel kõrguva metsa taga oli tee ja sellel pidavat liikuma vastane, sedapuhku heade liitlaste brittide kehastatuna. Viimane kontrollpunkt sai paika, selle ette „värav“, põhijõud võtsid oma kohad sisse ja nende kõrvale tiibamist takistavad grupid – pealtnäha jäi vastasele vaid üks suund ja see viis otsejoones manalasse. Nad tulidki roomikute kolinal ja diislitossu lehvides. Agu Sihvkana kõike ausalt kirja pannes jäi siiski natuke segaseks, kas me suurejooneline varitsus vastasele ka põrmustava hoobi andis või olime hoopis need, kes ise vastu nina said. Meie eemaldumine oli igatahes mõnevõrra konarlik. Järsupoolsed künkad andsid sellesse oma osa ja tundmatul maastikul ei saanud ka päris kindel olla, kas „värav“ jääb otse kella 12 suunas või pigem kella kolme kanti.
Imepärane stand-to
Noores öös liikusime oma laagripaika rajama. Varitsuseks valmistudes olime korra juba kõige oma varustusega sel maastikul higistanud, aga nüüd tuli jõuda veelgi kaugemale. Õnneks oli mets ainult madala alustaimestikuga ja vähemalt ei pidanud seljakottide all nõtkudes endale matšeetega teed raiuma. Keset ööd sai laager valmis nagu kord ja kohus. Tõsi, enamik meist olid seda varasematel õppustel teinud. Kella kahe paiku saime silma kinni, kell 5 hommikul tuli ärgata, et oodata ja kuulata – see ongi stand-to. Päikesetõus ja loojang pidavat rünnakuks olema kõige sobivamad hetked, selgitati meile eelmisel päeval.
„Kas tead, et see on indiaanlaste pärast nii?“, sosistab rühmakaaslane.
„?“
„Neil ei olnud kella. Koidik ja loojang olid kogu päevas seetõttu ainsad kõigile arusaadavad momendid, mida sai täpselt määrata. Et kõik kokku koguda, et rünnakut alustada.“
Korraga saabub arusaam: indiaanipealik Istuv Sõnn smugeldas, röövis ja varastas valgetelt kümneid kui mitte sadu püsse ja rohkelt laskemoona, aga ta ei hankinud oma väejuhtidele isegi kõige odavamaid taskukelli. Tema seadis oma rünnakud päikese tõusu või loojangu järgi. Ameeriklased nägid selles mustrit, aga ei taibanud endalt küsida selle põhjust. Ning nüüd, 130 aastat pärast legendaarse punanaha surma, konutab hoopis teisel mandril rühm võitlejaid nina samblas ja teeb ogaralt varasel kellaajal stand-to‘d. Kas võib see olla indiaanlaste suure juhi kättemaks kõigile kahvanägudele, mis nüüdseks küünitab läbi kolme aastasaja? Siin me igatahes olime ja vähemalt sääsed paistsid sellega rahul olevat.
Seejärel korjasime kokku oma kola, et liikuda järgmist varitsust rajama. Kella kaheksa paiku sai see paika. Kosunud enesekindluse või mõne teise põhjuse süül jäi eemaldumise täpne kord sedapuhku määramata. Ja õige pea nägime selle tulemust. Enne seda saabus aga järjekordne vastase kolonn. Meie miinid töötasid ning vastane reageeris silmapilkselt. Kõik torud olid hetkega meile suunatud ja nende jalastunud julgestus tormas nagu parv tigedaid herilasi meie poole. Paar-paar eemaldumine algas ja oli kõike muud kui ladus. Paaride liikumisvektorid ristusid, puudus arusaam, millised paarid katavad ja millised liiguvad, rühmaülem püüdis häälkäsklustega toimuvasse organiseeritust tuua, aga ainus, millele üksus lõpuks reageeris oli: „VKPsse ralli, ralli!“ Ähkides jõudsimegi kohale ja millegipärast meenusid read Vene kirjandusklassikast: „Kõik segi oli Oblomovi majas.“ Seejärel jõudis kohale teadmine, et paljutki võib veel arendada, aga see jäägu edaspidiseks – HUNT2020 on läbi saanud.
Lõpurivistusel oli tehnikat märksa napimalt kui viie aasta eest, ameeriklaste asemel britid ja pidulikud sõnavõtud meeldivalt lühikesed. Lõpupilt sai loodetavasti uhke, sest meid seati briti võitlejatega vaheldumisi viirgudesse, taustale lasti roosat tossu ja kõik püüdsid võimalikult militaarsed välja näha.
„SBK lõpetab vast 30 kuni 40 protsenti neist, kes alustavad,“ kõneles meie instruktor.
Siin me siis olime, roosa tossu taustal ja brittide kõrval ning kuitahes „karvaselt“ me HUNT puhuti ka välja kukkus, oleme ikkagi see 30 protsenti, kes saab hakkama!
