Täpselt 36 aasta eest kogunesid 28 inimest Nõmme kultuurimajja, et taastada Kaitseliidu Nõmme malevkond. Otsus oli ühehäälne ja sama soojaga valiti ka kuueliikmeline juhatus. „Ühehäälne otsus“ ja „valiti juhatus“ – kõlab nagu üks hallilt igav bürokraatlik sündmus muistegi. Ometi oli sündmus kaugel igavast, sest hetk oli ärev. Kelle jaoks hirmutavalt, kelle jaoks lootusrikkalt, kuid Nõukogude Liit ragises igast õmblusest ja võimalikud paistsid kõik arengud. Vaid aasta varem oli too riik näidanud oma tegelikku palet ja tapnud Tbilisis 21 inimest. Riigilt oli tulnud selge sõnum: „Proovige vaid!“ Ja nüüd, Nõmme väikesest kultuurimajast, tuli vastus: „Me proovime!“
Raske on uskuda, et kõik Nõmme malevkonna taastamise juures olnud inimesed kujutasid tulevase malevkonna arengut täpselt ühte moodi. Kuid selles, et taastatud malevkond peab olema läbinisti sinimustvalge vereringega organisatsioon, olid nad ühel nõul. Kindlasti olid nad ühel nõul ka selles, et vormel „Eesti eest surmani!“ on päris lubadus ja päris vastutus. Nemad panid 36 aasta eest paika meie esimesed sammud. Meie asi on nüüd rajalt mitte hälbida, aga ka kohustus olla leidlik ja leida uusi võimalusi, olemaks just see Nõmme malevkond, mida teatakse kui tõhusat ja üht parimate seast.
