Septembrikuu esimene nädalavahetus oli Tankipurustajatele taaskord tegus: osaleti õppusel Põhjakonn 2015 ründajate poolel. Kahuritele sedapuhku eriti “tööd” ei jagunud (need leidsid kasutust julgestusena); „Kustide“ tööks sai peamiselt vastase avatud kaevikute hekseldamine kildmoonaga.
Esimesel päeval kandis vilja vastaste põhjalik eeltöö ning nädalate jooksul rasketehnikaga loodud kaevikute liinid jäid vähemalt meie rindelõigus käeulatusest välja. Samas, pataljoni plaan ei näinudki ette nende äravõtmist meie poolt – meie kompanii ülesanne oli teha vastasele pettemanöövreid, varjamaks pataljoni tegelikku põhilöögisuunda (nagu hiljem selgus, olla see plaan ka korda läinud).
Ründamist ja selle käigus ellu jäämist sai harjutatud ning mitte just igapäevast jalaväe leiba (loe: jalgsi läbi soode ja metsade ning üle vee) sai maitstud küll ja veel. Tankipurustajad kuulusid päeva lõpus nende väheste hulka, kellele kiiver pähe jäi (kiiver võetakse peast, kui kohtunik on võitleja “surnuks” tunnistanud).
Teine päev algas varajastel hommikutundidel ja vähese uneaja üle sai „pisut“ isegi torisetud. Et sõda vajas sõdimist, said kõik ennast siiski kiiresti ärkvele ja masinatele. Tegevus algas rünnakujärjekorras ootamisega, sest enne Tankipurustajaid saadeti vastastele vastu rühmade kaupa jalaväge. Ootamise käigus avanes ühele meie Kusti paarile võimalus ära lasta üks lähedal siiberdanud vastase soomuk. Samas tegi pikk ootamine ka oma töö ning andis vastasele võimaluse ja ajavaru, et tellida lõpuks liikuma hakanud üksustele kaela kaudtuli, mis mõnevõrra ka ka Tankipurustajate ridu harvendas. Ründevõimekuse säilitasime tänu rühmaülema nõudmisele, et kõik võitlejad peavad tundma kõiki relvi, mistõttu ei jäänud kuulipilduja ega granaadiheitja kasutult seisma.
Kui teel liikunud üksus oli sattunud vastase varitsusele ja vajas abi, läks Tankipurustajate jagu Juhani juhtimisel tiibama. Ülesanne ei olnud kergete killast – rünnata tuli kõrgendikule kaevunud vastast. Pärast kiiret luuret leiti traattõketes läbipääsukohad ning rünnati. Esimesena kaevikuni jõudnud Peetri automaadivalang lõpetas vastase tuletegevuse ning esimene kaevik oligi käes. Kaeviku vallutamisel oli ka oma hind – üks langenu ja kaks haavatut, neist üks reaalse silmavigastusega (kiiret paranemist Robinile).
Olles kaeviku oma kontrolli alla saanud, julgestasime ja toetasime abiks saadetud rannakaitse võitlejaid, kes vallutasid järgnevad kaevikud. Vastane sai aga lisajõude ning meiepoolsete abijõudude puudumise tõttu tuli inimelude säästmiseks meil lõpuks eemalduda ja kaevikud taas maha jätta. Et lahingutegevus oli meie ridu taas hõredamaks muutnud, võis näha vaatepilti, kus kaevikust ronib välja Tankipurustaja, kellel on käes kuulipilduja ning seljas kaks Carl Gustavit – tegu oli meie “universaalsõdur” Sveniga.
Peale ENDEX-it tegi võitlejate meele lisaks saadud kogemustele rõõmsaks ka ülikiire “lõppmäng” – ei mingit formaalset molutamist.
Lõpetuseks mõtteainet: Kes tahab ainult actionit, see harjutab peamiselt surma saamist; kes pühendub enam läbimõeldud taktikale, saab harjutada ellujäämist.
