„Life is a box of chocolate – /—/“, ütles Forrest Gump. Ega`s sõdiminegi pole erand. Kuigi liikusime reede õhtul Viru pataljoni õppusele meile omaselt soomusvastaselt raskerelvastatuna, tabas meid kohapeal üllatus – pidime edenema jalaväeüksusena ühel rünnaku kõrvalsuunal ja puhastama selle vastasest, kes umbes 15 km pikkusel teekonnal hulgaliselt varitsusi oli kavandanud.
Tankipurustajad said ülesandeks liikuda oma rünnakusuunal sama kaugele ja võimalikult samas tempos nagu tegi seda põhisuunal terve mehhaniseeritud kompanii. Pean tunnistama, et esialgu mõtlesin sellist käsku saades, et tegemist on omapärase pärastkesköise huumoriga – meie üksuse suurus jäi niigi alla meie vastas varitsusi korraldavale vastasele (ometi peaks raamatute järgi ründajal olema mitmekordne ülekaal), meie suur (ja pehme!) masinapark tähendas aga ka seda, et pea iga kolmas koosseisust oli rünnaku ajal sunnitud tegelema vaid masinate järeletõmbamisega. Seega saime endale täiesti uudse ülesande, nii taktikalises kui ka logistilises mõttes. Mis parata – tuli tegutseda.
Loomulikult andsime endale aru, et mehhaniseeritud kompaniiga sama tempot me hoida ei suuda. Oma ainsateks tugevusteks hindasime vastase tuvastamisvõimekuse (termokaamerad) ja kaudtuletoetuse (seda anti tõesti hästi, kiiresti ja efektiivselt). Ja tõepoolest, mõnda aega see õnnestuski – avastatud varitsusele kaudtuli ja vastane hävitati või tõmbus tagasi ning saime taas edasi liikuda. Hullemaks läks asi siis, kui teele tekkisid miiniväljad (meil puudus pioneerivõimekus, aga masinad oli vaja edasi saada) ja kui varitsuses oleva üksuse suurus hakkas kasvama ning selle ründamiseks oli vaja suuremat ressurssi.
Õnneks mõisteti meie muret ka kõrgemal pool ning viimaks saabus ka meile täiendavat jalaväe ja soomustuge, millega koos läks edenemine hoopis jõudsamalt, kuigi mitte libedalt. Vastaspooled olid võrdväärsed ja rasket madistamist jagus kõigile kuni pühapäevani pärastlõunani, mil meie omalt poolt kiivrit kergitasime ja ütlesime, et lähme nüüd „tagalasse reorgile“.
Aga see selleks. Et siinkirjutaja on siiski ennekõike Tankipurustaja (ma jätkuvalt ei nõustu kellegagi, kes ütleb, et ka tankitõrjuja on ennekõike jalaväelane – ei ole!), siis paar märkust just TT vallast:
- Keskpolügoonil on vähe alasid, kus Odaga üldse midagi teha saab. 95% meie rünnakukoridorist oli kinnine maastik, kus isegi termokaamera osutus kasutuks, sest vahemaad vastasega olid minimaalsed. Seega meie peamine võimekus jäi sedakorda kasutamata.
- Juhtus, et nägime vastase soomust enda ees vähem kui 100 m kaugusel, aga Oda jaoks oli ta tabamatu. Me ainult oigasime, et meil pole peale Odade kaasas MITTE ÜHTEGI muud TT vahendit, sest neid meil enam lihtsalt ei ole. Te ei kujuta ette, milline oli kogenud Kustimees Sveni nägu, kui ta vaatas, kuidas vastase soomuk karistamatult tema vaateväljas siiberdab – ta oleks valmis olnud vaat et hammastega soomust närima. Tahan oma tuletoetusjagu tagasi!
Eraldi soovin ära märkida, et Viru pataljoni juhtkonna kõrge hinnangu teenis välja Tankipurustajate sidemees, kelle korrektsed ettekanded andsid LAK-le kestvalt täpse arusaama sellest, mis meie rünnakukoridoris toimus. Pole ka imestada – sidemehed on meil head nagunii, kuid korrektsed ettekanded said võimalikuks ka seetõttu, et saime Viru pataljonist sedakorda sidepidamiseks Harrise jaama, mistõttu saime teistega kontakti tavapärasest oluliselt paremini.
Vat sellised lood sedakorda.
Tankipurustajatega liitumise huvi korral kirjuta raigo@adepte.ee.
Tankipurustajate ninamees
