15.-17. veebruaril osalesid Tankipurustajad Kaitseliidu Põhja Lahingugrupi esinduse koosseisus 1. jalaväebrigaadi õppusel Wintercamp (Talvelaager).
Enne õppust anti teada, et eeldatavasti ei ole Odadega õppusel midagi teha, sest keskpolügoonil ei ole odaviskeks piisavalt ruumi. Seetõttu varustasime end sedakorda Kustidega (TT-granaadiheitja Carl Gustav) ja… igaks juhuks ikkagi ka ühe Oda komplektiga (nagu edasi lugedes näete, osutus see otsus ainuõigeks). Välja sõites võtsime kaasa nii suusad kui (raskema varustuse vedamiseks) kelgud, et „sissi pannes“ varitsusi korralda, sest lootust ei antud ka masinate kasutamisele. Paraku selgus kohapeal enamatki – sealne võpsik ei kannatanud isegi suuskadel liikuda ning kõige kindlamaks (aga ka kõige aeglasemaks ja kõige kurnavamaks) liikumisviisiks oli „kand ja varvas“ kohati põlvekõrguses lumes.
Tallinna maleva väike Kampfgruppe sai tegelikult päris uhke – lisaks Tankipurustajatele kimp jalaväelasi (nii TT julgestuseks kui vajadusel ka iseseisvaks ülesandeks) koos MG-3-ga ja luurajad, mis oskuslikul kooskasutamisel on vastasele parajalt plahvatusohtlik segu. Arvestades meie vastutusala maastikku rühmitasime end varahommikuses karguses kaheks: enamik klassikalisse varitsusse koos julgestusega ja piisava tapmisalaga ning lisaks veel horisondile Odameeskond, et olla valmis ka võimalikeks tankideks või muudeks üllatusteks. Olgu öeldud, et suur osa meie vastutusalast ei sobinud varitsuseks (mis poleks just puhtalt enesetapjalik) ühelegi TT relvale, pigem täägivõitluse harrastajatele. Paraku pidi luureandmetel vastane tulema siiski soomusel.
Meile minu arust liigategevad mängureeglid, osalt puudulik info ja vastase hea tegevus viis laupäeval selleni, et meie varitsusse soomukeid ei tulnudki. Päeva esimeses pooles kammis vastane jalaväega meie vastutusala, hoides soomukid ohutus kauguses, ning meil polnud muud teha, kui nende eest eemalduda üritada (tuld me avada ei tohtinud). Pole siis eriline ime, et lumerikast maastikku ja tulekeeldu arvestades jäid mõned meist mitmel korral vastasele kätte.
Lisaks selgus uue asjaoluna, et vastase huvi piirdubki vaid alaga, mis meie ettevalmistatud varitsusest kaugemale põhjasuunda jäi. Seega veetsime päeva teise poole ise aktiivselt vastasega kontakti otsides (puhas jalaväe teema tegelikult), kuid turva oli neil selleks liiga hea, et oleksime neile märkimisväärset kahju saanud teha; rohkem ikka endale. Ja selline oma meeste raiskamine tekitab minus alati ääretut tuska.
Vastase hea töö kontekstis väärib eraldi esiletõstmist CV90 soomukijuhtide tegevus. Aktiivselt kasutati meie leidmiseks termokaamerat; üks soomuk sõitis korraks metsa varjust peaaegu varitsusse, kuid seda nii lühikeseks ajaks ja osavalt maastikku ära kasutades, et Kustid teda ei näinudki ja Oda ei jõudnud sihtmärgina lukustada.
Eeltoodu tõttu oli laupäeva lõpuks meel mõru, kuid lohutasin end mõttega, et tegelikult ju täitsime ülesande, sest vastane meist mööda ei saanud (olgem aga ausad – ei tahtnudki).
Laupäeva õhtul leppisime oma kompaniiülemaga (meiega kaasamängiv vahekohtunik) kokku, et pühapäeval teeme selle kõik võimalusel tasa. Ja see võimalus tuli…
Hommikul, kui olime sisse võtnud uued, enesetapjalikud varitsuspositsioonid, et vähemalt taguda nii palju vastast maa sisse kui võimalik (surm siin või Siberis), saime teada, et sel päeval on kõik muutunud ja vastane hakkab peale tulema hoopis vastassuunast – lõunast. Taas ümbermängimine ning võtsime uuesti sisse algse varitsuse, kuhu ta seekord lausa PIDI sisse sõitma enne, kui kaitsva metsa varju pääseb.
Ja ta sõitiski… Eelroaks lasi Oda alla vastase luurekopteri, mis liiga kaua meie lähedal ja madalal ühel kohal koperdama jäi – selline asjade areng tuli vist üllatusena isegi mängukeskusele. Seejärel üritati korduvalt liikuda soomusega kiiresti meie eest metsa varju, kuid küll paukusid Kustid, küll lendas kaugelt metsast kaarega Oda ning ühel hetkel läks hävitatud soomukite lugemine hävitusalal sassi – eeldan, et neid oli 4-5. Paaril korral loeti tabamuse saanud soomuk mängukeskuse poolt vaid liikumisvõimetuks ja siis üritas neis olnud vähene jalavägi meid läbi paksu lume rünnata; MG-3, Kusti kild ja jalaväe automaadituli lämmatasid selle ettevõtmise aga eos. Ja seda seni, kuni kõlas ENDEX. Meie kaotused null, vastasele oli see päev oluliselt kurvem.
Lõpp hea, kõik hea. Õppusejärgne vennastumine „vastasega“ võis alata.
Tankipurustajatega liitumise huvi korral kirjuta raigo@adepte.ee.
Tankipurustajate ninamees
