Kas olete kogenud tunnet, kui CV 90 teile pimedas ilma tuledeta (sest neil on termovaatlus) peaaegu otsa sõidab? Kuulete küll lähenevat lõginat, ta tuleb ja tuleb – 30 m, 20 m, 10m, aga midagi ei näe… Imeline ja natuke adrenaliini tõstev. Just nii võtsime vastu hommikut pühapäeval kl 5.30 – „vastane“ oli alas, kus olime käsu järgi juhtumisi ka meie ja vastast seal ei oleks tohtinud olla.
Meie võitlus Sirgalas oli seekord kõike muud kui tavapärane sel aastaajal. Pimedus, vihm, udu, lobjakas – need tegid vahelduva eduga elu raskeks kõigil; nii meil kui „vastastel“. Ütlen ausalt, et sellist ilma ei soovi ei endale ega ka vastasele – mõlemal on ühtmoodi sitt ja meile kasu sellest ei tõuse. Aga me vähemalt proovime sellest midagi võtta. Ja ongi kogu lugu. Pilte pole panna – parima mõtlesid välja „Rehepapi mängu“ autorid – see on vaenlase kaart, mida võita on lihtsam kui sellega võitlemisest eemalduda. Nii on ka Eesti ilmaga – pange ennast paremini riidesse, aga ärge virisege.
Tankipurustajatel on tihe nädal käimas (keegi Wintercampil haigeks ei jäänud) – paraadi proovid ja siis juba paraad ise. Teeme ära meile omase elegantsi ja kordumatu graatsiaga.
Tankipurustajatega liitumise huvi korral kirjuta raigo@adepte.ee.
Tankipurustajate ninamees
