14. juunil 1941. hävis tuhandete Eesti inimeste tulevik. Neist väga paljude viimane sünnipäevapidu jäi viimseks sünnipäevapeoks. Süüdistada selles Stalinlikku režiimi või Nõukogude okupatsioonivõimu on harjumuspärane, kuid ei ava kogu tõde.
Kurja pärisnimi on Venemaa! Tal on tänaseni täpselt see nägu, millega meie rahvas teab teda viimased 500 aastat: ebainimlikult jõhker ja klammerdunud oma messianistlikku ideesse „Vene maailmast“, millega ta õigustab kõiki oma kuritegusid.
Kaitseliit ei ole õnneks poliitiline organisatsioon ja see vabastab meid liigsest poliitilisest korrektsusest. Meie võime välja öelda kurja nime ja peame olema valmis teda tagasi lööma. Õnnestub see vaid siis, kui suudame võita oma seesmise vaenlase – hirmu. Sellel hetkel mil tabame end korrale kutsumast: „Ei ole vaja Venemaad provotseerida,“ on me isiklik hirm leidnud prao, kust sisse vingerdada, salvamaks meie otsuseid ja valikuid. Venemaa saab iseenda provotseerimisega suurepäraselt hakkama, ega vaja meie abi. Parema puudusel kuulutab Venemaa ka Lauliku lasteaia Emadepäeva kontserdi „russofoobseks bakhanaaliks“ nii et vurruotski ei liigu. Seega ja ennekõike tuleb meie isiklikud hirmud hävitada või vähemalt kütkes hoida. Isiklik kaitsetahe peab aga leegitsema!
Siis saame tulla 14. juunil Pääsküla küüditamisohvrite mälestusmärgi juurde mitte ainult nina norus pisaraid pühkima, vaid ka selleks, et üksteisele kinnitada: „Tuli peab põlema ja ussi tuleb tappa!“
