Peaaegu tavaline teisipäev. Raudteejaam Pääskülas. Ilm on päikesepaisteline. Rongid sõidavad. Kesklinna ja Keilasse. Riisiperre ja Paldiskisse. Inimesed sisenevad ja väljuvad. Vedurijuht annab vilet. Inimesed jäävad seisma, et rong läbi lasta ja jätkavad seejärel omavalitud teekonda.
75. aastat tagasi avanes siin hoopis teistsugune pilt. Jaamas seisis vedur haakes loomavaguni. Vagunitesse aeti terveid perekondi… vanureid ja lapsi, emasid ja isasid… kokku 500 inimest. Perroon kaigub venekeelsetest käsksõnadest ja eestikeelsetest otsi- ja ahastussõnadest. Inimeste meeleolu on võimatu kirjeldada. Millest keegi mõtleb, meie täna ei tea. Kohutav inimsusevastane kuritegu on sooritatud.
Juba 25. aastat on Nõmme malevkond seisnud lippudega 14. juunil Pääsküla raudteejaama kõrval mälestusmärgi ees. Nii ka täna… ühes rivis, ühesuguste kotkalippudega, mitu erinevat põlvkonda. Mäletamine ja ühine eesmärk aitab meil jääda.
Me ei karda. Me ei ole unustanud. Me teeme kõik endast oleneva, et sellised sündmused enam ei korduks. Organisatsioonina oleme avatud kõikidele, kes tahavad võimalust ja tuge, et teha ka ise midagi endast olenevat, et sellised kuriteod ei saaks enam kunagi tõsiasjaks.
