Ukraina sõda on seni olnud Kaitseliidule parim „müügimees”. Vahepeal kulus sõja mõju kasinaks, et seejärel uuesti kosuda. Seetõttu oli nädalavahetusel Männikule kogunenud kursuslastest mitmelgi liitumise mõte küpsenud enam kui aasta, kuni liisk lõpuks langes. Kokku sai seekordseid SOK`l osalejaid natuke üle poolesaja, kellest umbes iga seitsmes on naine.
Juunikuu esimene nädalavahetus oli sedapuhku teine SOK`i õppus, kuid kursuslased nägid välja juba üsna sõjaväelaslikud. Õppuse vastutavat leitnanti oli suuremal osal ajast näha mitmes kohas korraga ja mitu puhku tuli tal veebli käest uurida, et kuidas üks või teine asi on korraldatud. Nii need asjad käivadki, ehk nagu USA armee kõnekäänd kinnitab: „Ohvitser otsustab, mida tuleb teha, kuid allohvitser teab, kuidas seda teha!”
Õppuse pidi lõpetama test number 1. See pole midagi enamat, kui lühike kontroll uurimaks kas relva kontrollib võitleja või ei tee ta seda mitte. Ja nii lihtne kui see pealtnäha paistab, oli pusimist omajagu. Ja ennäe, just need, kes liikusid kohmakamast kohmakalt, seejuures iseendaga valjuhäälset dialoogi pidades, said enamasti läbi esimesel katsel. Siit moraal: suhtle iseendaga – nii saad teada, mida ülepea teha soovid. Rutakamatel tuli jälle järjekorra lõppu asuda, et uuele katsele minna. Järjekord omakorda oli justkui aus läbilõige Eestimaa rahvast – oli nooremaid, kelle ajateenistusest vaid mõned aastad möödas ja oli neid, kes esimestele vanuselt isaks sobinuks. Siin võis näha kõhklevaid ilmeid ja hasartseid ilmeid, kuid ühtegi pettunut ei olnud näha. Motivatsioon oli mõnel lausa selline, et jaga teistelegi.
Hapra välimusega brünett daam kuulas innukalt instruktori juhiseid ja teatas seejärel rõõmsalt: „Ma võin küll veel teha. Nii palju kui vaja. Kasvõi õhtuni!”
„Kohutav…,” pööritas instruktor silmi.
Keskealine ja kindlasti kõige turjakam kursuslane mainis natuke nukralt: „Ma saan aru, et „rohelist” ei saa minust kunagi. Eks püüan siis kasulik olla nende asjadega, mida ma oskan. Ennekõike tahan aga Kaitseliidust aru saada!”
Veidi eemal luges veebel Kaitseliidu tarkusesõnu peale neile, kel test juba tehtud: „Üksteist tuleb aidata. Ei ole nii, et sind tõmmatakse auto kasti koos su kolaga ja siis sead ennast mõnusalt sisse. Sina pead järgmist aitama!” Küllap on see üks mitmest Kaitseliidu tähtsamast õppetunnist, et võitluskaaslast tuleb märgata ja kui vaja, siis appi karata. Neid tarkusi koguvad värsked võitlejad peatselt veelgi, selleks kulub ka aega, kuid lõpuks viibki see arusaamiseni – mis asi on ülepea Kaitseliit.
