Hundid söönud, lambad …

24.-26.04 luusis Pala-Lehtse-Pruunakõrve-Tõõrakõrve aladel ringi Põhja maakaitseringkonna suurõppus HUNT, kus maastikul oli ca 1500 Kaitseliitlast, käitseväelast, ajateenijat ja liitlast. Kõigi oma “roheliste” jõududega oli maastikul loomulikult ka Nõmme malevkond. Kui meie eelmises postituses saite lugeda Tankipurustajate vägitegudest, siis nüüd on aeg heita pilk Tagalarühma ja Staabikaitserühma telgitagustesse.

Tagalarühma toimetused

Nõmme malevkonna tagalarühm sai Hundil oma esimesed suurõppuse tuleristsed. Vaatamata alles alanud väljaõppele ja sellele, et värskeimad üksuse liikmed olid Hundi toimumise ajaks olnud Kaitseliidus juba tervelt 2 nädalat, saadi oma ülesannetega hästi hakkama – taaskord leidis kinnitust tõsiasi, et julge pealehakkamine on pool võitu.

Tagalarühma ülesanneteks olid õppusel tagada tagalaala ülespanek ja toimimine ning staabikaitse toetamine ka julgestuse tagamisel. Õppus algas meie jaoks juba neljapäeval oma masinate ja varustuse pakkimise ettevalmistustega ja ka reede õhtu ning laupäeva hommik kujunesid kiireteks ja töiseteks, mille jooksul kogu tagalaala sai üles pandud. Vaatamata sellele, et seda sai tehtud esimest korda, läks töö heas seltskonnas ja mõnusa kambavaimuga ladusalt.

Õppuse rutiini jooksul laupäeval osutusid staabi ja teiste üksuste hulgas oodatult populaarseteks remondigrupp ja “krokodillid”. Lisaks said autojuhid proovida varustusringil vastase soomukitest mööda hiilimist. Kuna oskused veel ei lubanud, siis seekord ei tegelenud tagalarühm oma pikast ja mitmekesisest ülesannete nimekirjast meditsiini ja toitlustamisega, aga nagu õppus näitas, on mõlemad ka äärmiselt olulised. Elu väliköögi kõrval on oluliselt meeldivam, kui sellest eemal – seekord Naiskodukaitsjate poolt valmistatud maitsev toit aitas üleval hoida nii moraali kui ka energiat. Meditsiini olulisust näitas aga kerge segadus, mis tekkis vahekohtunike poolt määratud haavata saanule abi andmisel.

Vihmane pühapäeva hommik algas osale rühmast varakult ja kiirelt koos teiste staabikompanii üksustega vasturünnakul osalemisega. Samal ajal sai kogu staap ja tagalaala ka kokku pakitud ja masinatele laaditud ning väsinud aga õnnelik tagalarühm kohtus õppuse lõpurivistusel.

Staabikaitserühma seiklused

Tööpäeva lõpp, kiirelt Plangusse, kogunemine, autod parklasse, registreerimine – arvestades kogunenud teotahtelist võitlejate massi siis aega kulus tiba paar tunnikest – ning siis veokitesse, suund Tapale, KV keskpolügoonile. Ülesanne kindlustada ala ning üles seada staabikaitse. Seekord, omades varasemaid õpetusi ja kogemusi, valmistusime paremini ette. Ala kindlustamiseks seadsime üles elektroonilised signaalmiinid – eesmärk vastast õigeaegselt avastada ja tõrjuda, parimal juhul hävitada.

Esimesel ööl oli ilm talviselt kare. Patrullides ja magades andis endast märku vapruse tudin ja hammaste klõbin, kuid tempokas toimetamises varustuse sisse seadmisel möödus öö tegusalt. Päev algas kena päikesepaistega, kauguses oli aga kuulda juba aktiivset võitlust ja liitlaste raskerelvastuse põrinat. Jätkasime oma toimetustega, jälgides maa-ala ning tagades läbipääsusüsteemi. Päeva teises pooles tõime turvaliselt “koju” kolonni, kellel lõppes õnnetult keset vaenulikku territooriumi kütus – teekond sihtpunktini oli tolmuselt valge ja hammastevahe krõbisev. Tagasi laagris, harjutasime lendavate objektide eest varjumist ja tegelesime ala maskeerimisega. Kõike seda ikka oodates, kunas see vastane endast märku annab. Põnevuse lisamiseks testis meie valmidust ja reageerimiskiirust emake loodus, aktiveerides lindude ja loomade abiga paigaldatud signaalmiine. Õhtu saabudes sai ootamine lõpu –  mööda metsaäärt hiilis meie suunas vastase luuregrupp. Eks ta üritas teha seda varjatult, kuid staabikaitse kotkasilma eest ei varju miskit. Pooletunnises võitluses kandis vastane suuri kaotusi ja oli sunnitud taganema.

Viimane päev algas varaselt ja märjalt, ilmataat polnud meie kohalolekust enam nii lahke ning kostitas meid järjepideva seenevihmaga. Kell 5 hommikul automaadi valangu saatel äratus, telkide kokku pakkimine ning veokitele – ülesanne sundida vastast hõivatud aladelt taanduma. Vaenulikule alale jõudes jalastusime kiirelt ja hargnesime metsa positsioonidele vastast ootama – kuna ootamine kippus venima, siis mõni võitleja püüdis ilmataadile meelepära valmistada, voolides puidust varajasi puravikke. Peale mõningast ootamist oli ilmne, et vastane on initsiatiivi edasi liikuda kaotanud ning on õige hetk ise olukorda dikteerima asuda. Esimesed Hummerid, mis edasiliikudes teepeal vastu sattusid pidid suures segaduses ja kerges paanikas kiirelt taganema – omalt poolt kostitasime võimsa pealetungi ja tulerahega kõikides lahingtorudest. Jõudsalt edenedes olime juba peaaegu järgmiseid Hummereid sõjatrofeeks saamas kui kõlas ENDEX.

Lõpurivistus, ilusad sõnad, relvad puhtaks ja õliseks, hundipassid pihku ning kogu oma mandiga suund kodu poole, kes siis kuuma vanni ja kes sauna kütma.