Sildiarhiiv: Staabikaitserühm

Nõmme malevkond ja Nõmme Laulu- ja Tantsupäev

Ajalooteavikud on märkinud esimese laulupäeva toimumiseks aja, mil Nõmme ei olnud veel linnastaatuses. 11. juulil 1926 toimunud esimesel laulupäeval osales 11 koori ja 2 orkestrit ning osalejaid kokku oli ligikaudu 600. Nõmme II laulupäev toimus 22. juunil 1930. Seekord võttis üritusest osa juba 28 koori. Nõmme III laulupäev aastal 1934 kujunes juba suurejoonelisemaks sündmuseks. See tähistas ühtlasi ka võidupäeva, kuna toimus 23. ja 24. juunil. Laulupäevast osavõtjaid oli üle 7000, laulukoorid esindasid nii Nõmmet kui teisi piirkondi. Laulupäeva aukülaline oli sõjavägede ülemjuhataja kindral Johan Laidoner, kes võttis vastu osalejate paraadi ning pidas avakõne.

Nõmmelaste kingitus Eesti Vabariik 100. aastapäeva tähistamiseks on idee taaselustada Nõmme laulu- ja tantsupäev ning sellesse panustas ka Kaitseliit – Tallinna maleva Nõmme malevkond ja Tallinna maleva orkester. Tallinna malev andis korraldajate käsutusse väliköögi katla, millest pakuti osalejatele suppi, kuumal päeval ülivajalikuks osutunud veetünni ning meditsiinitelgi, kus oli abi väiksemate hädade korral kättesaadav.

17ndal juunil 2018 osalesid Tallinna maleva Nõmme malevkonna liikmed Nõmme laulu- ja tantsupäeva kordamineku tagamises. Üritusel osales u 400 lauljat ja tantsijat ning publiku hulk ulatus ligi 1000ni.

Esimesed kaitseliitlased saabusid Nõmme Vabaduse parki Tähe kõlakoja juurde juba üritusele eelneval õhtul kell 21:00, mil pandi välja öine valvepatrull kõlakoja ümbrusse püsti pandud helitehnika ja varustuse valveks. Silma hoiti väärtuslikul kraamil peal kuni hommikuni, mil peokorraldajad alal uuesti tegutsema asusid. Kella 11 paiku saabus kaitseliidu teine vahetus, kelle ülesandeks rongkäigu ajal teede-tänavate tõkestamine ning hilisemalt ümbritsevatel tänavatel liikluskorraldus ja heakorra järelevalve. Peale kollased vestid kirjaga KAITSELIIT laialijagamist liiguti kärmel sammul Tähe tänava poole, kust pidi algama kooride ja tantsurühmade rongkäik kõlakoja poole.

 

Nõmme tenniseväljakute juures oli kogunenud juba ligi 400 rahvariietes inimest sinimustvalgete lippude, vimplitega ja koolide plakatitega. Kohal olid laste-, nais- ja segakoorid ning Nõmme rahvatantsurühmad. Rongkäigu ette asusid Tallinna maleva orkestri trummimehed. Nõmme malevkonna võitlejad olid asunud positsioonidele rongkäiguga külgnevate tänavate otstel, et tagada autode eemale suunamine ja rongkäigu turvaline läbipääs. Nõmme tänavatel olid autojuhid rahulikud ja rongkäik lasti hea meelega läbi. Kaitseliitlaseidki pildistati ja oli lootus, et nii mõneski noores lauljas, tantsijas või pealtvaatajas tärkab huvi Kaitseliidu tegemiste ja Nõmme malevkonna vastu nähes, et kaitseliitlased panustavad aktiivselt kogukonna turvalisuse ja ürituste kordamineku huvides.

Rongkäigu möödudes kogunesid kaitseliitlased rongkäigu sappa ning liikusid edasi Tähe kõlakoja juurde. Kõlakoja juures tehti ka grupipilt, et osalejaid oleks võimalik ikka asitõenditele tuginedes tubliduses süüdistada. Pärast grupipilti oli korraldajate eestvedamisel aeg tähistada ürituse algust vabariigi hümniga, mille ajaks võeti valvelseisang ja lauldi ka kaasa, nagu on kohane igale kaitseliitlasele.

Pärast hümni liiguti ltn Sarmeti juhatusel parki ümbritsevatele teeotstele, et tagada teenindussõidukite juurdepääs, suunata valesti parkinud sõidukid sobivatele kohtadele ja tagada ka näiteks vaba juurdepääs tuletõrjehüdrandile.

Kokkuvõttes möödus üritus rahulikult ja tuleb tänada osalenud kaitseliitlasi, kes olenemata kuumast ilmast olid kohale tulnud ning abis laulu- ja tantsupäeva korraldajatele.

Lpn Lemme Berkis
S9 PMKR CIMIC

Okkad rõngas ümber staabi ehk staabikaitsjatega SIILil 2018

Staabikaitsjate praktilised ettevalmistused Siiliks algasid juba päevi enne kutsele märgitud kuupäeva. Oli tore tõdeda, et tublid võitlejad olid valmis käed aktiivselt külge panema ka ettevalmistustöödele, et üksuse väljasõit “vile peale” oleks õigel hetkel sujuv ja kiire. Tehti majutusvarustuse hooldust, kämovõrkude parandamist, masinate eelkämotamist ja masinate koormamist. Kui kõik valmis, said võitlejad minna õiget Siili formeerimispäeva ootama.

Siiliks formeerimine algas huvitavalt – häirekogunemine toimus väljaspool tavapärast rutiini uues kohas ja uuel ajal – meeskond koos ja piirkond julgestatud, liiguti edasi juba oma varustuse järele ja formaalselt “nime kirja panema”. Formeerimine edenes ülikiirelt ja organiseeritult ning peatselt ootaski üksus juba viimaseid ettevalmistusi ja õppealale liikumist.

Meie jaoks SIIL midagi erakordset endaga kaasa ei toonud – nagu ikka sai staabikaitserühm praktiseerida oma oskusi staabi julgeoleku tagamisel. Loodi kontroll-läbilaskepunktid õppuse territooriumile, püsitati staabialad, rajati tõkestus ja julgestusmiiniväljad, teostati kiirreageerimisüksuse ülesandeid ja palju muud meile tavapärast – seda lihtsalt võrratult suurema pildi väikeste okkaliste osakestena. Eeltoodud ülesandeid täideti kogu õppuse vältel, et tagada pidev staabi ja õppuse territooriumi julgeolek, olles samas pidevas lahinguvalmiduses juhuks, kui vastase ettevalmistusüksused peaks kusagilt tagalasse imbuma.

 

Viimasel päeval varahommikust alates pikalt oodatud vaenlane saabus alles enne keskpäeva, kuid tuli ja üritas võita. Lasud kostsid alguses kaugelt ja liikusid järjest lähemale. Lahing staabini aga ei jõudnud, kuid  see näitabki lahinguüksuste tublit tegutsemist eesrindel.

Kuna minu jaoks oli tegu esimese erialaspetsiifilise õppusega, siis oli kõik väga huvitav ja andis olulise kogemuse juurde ning arusaama kuidas eri üksused oma ülesandeid täidavad, mismoodi toimub vajalik kommunikatsioon ja lahingutegevuseks ettevalmistumine.  Õppus möödus väga kiirelt ning viimase päeva lõpuks oli võitlejate silmis näha nii kerget väsimust kuid samas ka rahulolu, et oma ülesanded said edukalt täidetud ja võib valmis olla järgmisteks õppusteks kindlustundega, teades mida staabikaitselt oodatakse. Lisaks muidugi rahuolu “okkaks” olemisest ja teadmine, et Eestit kattev siili kasukas on tihe ja vastupidav.

E.M.

“Vihane mäger” ja staabikaitsjad

Samal ajal kui Tankipurustajad möllasid metsades jalaväena pidid staabikaitsjad ise hakkama saama õppusel “Vihane mäger” pealetungivate briti soomukitega. Sel korral jäime kokkuvõttes teiseks, kuid jätsime endast maha kõvasti soomustükke ning võtsime kaasa hulga kogemusi tulevikus soomusvõimega paremini hakkama saada.

Tuleb läbi, kuramus…

Soomuk ja tema tõrjuja – kuna tegemist on siiski ainult õppusega, siis leppisid vaenupooled peale lahingut ikkagi viisakalt ära.

 

EV100 pidustused jätkuvad – nõmmekad jälle paraadil, seekord lastega

Peale proua Presidendi tervitamist Vabaduse väljakul, jätkasid Kaitseliidu Tallinna maleva Nõmme malevkonna ning Naiskodukaitse Tallinna ringkonna tublid mehed ja naised Eesti 100. sünnipäevapidu juba traditsiooniliselt Kadaka lasteaias. Seda ikka meie laste ja meie tuleviku isamaalise kasvatamise nimel.

Pidupäeva puhul heisati lipp, lauldi hümni ja süüdati peotuli. Eestit ja kohaletulnuid tervitasid lasteaia direktor Marianne Liiv, viimast aastat lasteaias käiv Kennerth Noni, Kaitseliidu Tallinna maleva Nõmme malevkonna  staabikaitserühma rühmavanem rühmaülema ülesannetes Martin Karmin ja  Naiskodukaitse Tallinna ringkonna esinaine Berit Cavegn. Marianne Liiv andis Nõmme malevkonnale üle tänukirja pikaajalise sisuka koostöö eest laste isamaalisel kasvatamisel.

Rivistusele järgnes peoliste paraad. Kokkuvõtvat videot vaata allpool.

Staabikaitseühm tegi sisekaitseüksuste elu põrguks – Põhjatäht 2017

01.-02. detsember toimus Põhja-Tallinnas Kaitseliidu õppus Põhjatäht. Staabikaitserühma ülesandeks oli sel korral kehastuda koos Luurajate ja Tagalarühma võitlejatega rahulolematuteks tsiviilisikuteks, kes on viimaste aastate Euroopa äärealade sündmuste stiilis organiseeritud ja toetatud vastase eriteenistuste poolt. Eesmärgiks oli provotseerida kaitseliidu sisekaitseüksusi kasutama ülemäärast jõudu ja ideaalis ka tulirelvi tsiviilisikute suunal. Seda selleks, et luua Eesti Vabariigi relvajõudude tegevuse kohta negatiivset meediakuvandit ja eskaleerida olukorda, luues ettekäändeid väliseks sõjaliseks sekkumiseks.

1. etapp. Ala A. Stsenaarimi kohaselt oli sõjaeelne eskaleerumise faas. Veel kehtis rahuaeg ning meie pidime provotseerima ja segama ala patrulliva üksuse tööd ning suutma tuvastada nende üksuse ülema. Eriteenistuste snaiper pidi sooritama lähedalasuvast korrusmajast koordineeritud lasu ja kõrvaldama ülema.

Alale jõudes panime silmad välja ja tegime kooskõlastused. Ei läinud kaua aega kui meie tegevusalasse jõudis kaitseliidu patrulliv umbes rühmasuurune üksus. Esimene kontakt “tervisesportlastega” osutus aga üsna intensiivseks ning kaks agaramat meie omadest olid üsna kiirelt kokku pakitud ja vaatlesid sammalt lähivaates.

 

Tõmbasime natuke tagasi ja andsime patrullile aega end pisut koguda. Kuid esimene kontakt oli oma provokatiivse töö juba teinud, meestel oli adrekas üleval ja närvid pingul. Mõnda aega hiljem proovisime uuesti kontakti otsida ning see meil ka õnnestus – patrulliv üksus pressis meeleavaldajaid järjekindlalt ranna poole ning nende taha jäi kokkupakitud “tervisesportlaste” rida.

Siinkohal on välja tuua mitu õppemomenti, mis õpetuseks nii meid „väänanud“ üksusele, kui meelespidamiseks meile endile sarnanses situatsioonis:

  • TULEB säilitada külma närvi ja mitte alluda provokatsioonidele. Igat üleliigset jõu kasutamist võidakse tõlgendada valesti;
  • Üksuse juhid peaksid püüdma jääda märkamatuks, muidu on nad vastase snaipritele kerge saak;
  • Meeleavaldajate organisaatorid tuleb esmajärjekorras lokaliseerida ja neutraliseerida;
  • Tsiviilkontaktide lahendamine ainult sõjalise varustusega on keeruline – kilbid, nuiad, sidumis- ja muud erivahendid on Kaitseliidul olemas ja neid tuleb vajadusel kasutada.

Kogu selle etapi kõige tähtsam moraal on see, et üksiksõdurist ja tema otsustest võib sõltuda kahe riigi vahelise relvakonflikti algus. Vastane üritabki provotseerida kedagi tegema viga ja tuld avama. Kui see juhtub, siis see pannakse automaatselt suure kella külge ja pärast ei huvita kedagi, et see tsivilist üritas relva haarata. Fakt on see, et nende inimesi on tapetud – ettekääne olemas.

2. etapp. Ala B. Ülesandeks taaskord patrullide segamine. Kuna esimene üritus läks ka ajaliselt veidi lappesse, siis siin võtsime siin asja veidi rahulikumalt. Loopisime patrulle veepommidega, üritasime tähelepanu hajutada ja segada verbaalselt ning nendega selfisid teha ja liiklust takistada.

  • Moraal – linnaruumis liigub igast tolkamed ringi ja kõigile ei saagi kaussi keeta. Mõned tüübid võivadki olla teel Sassi sünnipäevalt järgmisele peole ja ilguvad niisama. Tuleb olla paindlik.

 

3. etapp. Ala C. Meie ning eriteenistuste eesmärk oli eskaleerida olukord relvakonfliktini. Objekti X juurde kogunenud seltskonna pihta, keda kaitseliit ohjama tuli, avati välisriigi maskeerunud eriteenistuste enda poolt tuli ning tekitati tsiviilkaotusi. Eesmärgiks lavastada Kaitseliit süüdi. Kaitseliidu üksus oli seekord aga juba oma vigadest juba oluliselt õppinud ja ei tegelenud niipalju üksikisikute ohjamise, kui üldise olukorra reguleerimisega. Välisriikide eriteenistuste poolt tekitatud tsiviilohvreid aga kahjuks siiski ära hoida ei õnnestunud.

 

4. etapp. Ala D. Suures stsenaariumis toimus nüüd 48H ajahüpe edasi, mille jooksul oli konflikt arenenud avalikuks relvastatud vastasseisuks. Meie pakkisime end autodele ja kobisime Kopli liinidele. Kehastusime vastase ebaseaduslikuks relvarühmituseks, keda kaitseliitlased siis pidid neutraliseerima.

Mehitasime varem välja luuratud positsioonid. Kasutada oli ka motoriseeritud tsiviilriietes patrull koos drooniga ning raadiojaamade scanner. Meie poolel oli ka kaks BTRi. Edasistesse detailidesse laskumata käis kassi-hiire mäng ja käest-kätte võitlus hoonete pärast kuni ENDEX signaal pimeduse saabudes peo lõpetas. Mis aga meile peamine – olime täitnud oma eesmärgi anda Kaitseliidu üksustele tegevust ja harjutusvõimalusi kuni pimedani.

Ka viimasest etapist mõned olulised tähelepanekud:

  • Tuleb kasutada kõiki käepäraseid vahendeid, et endale konkurentsieelis saavutada. Sidescannerid-lokaatorid, droonid jms. Vahet ei ole, kas ametlikult väljastatud, „tutvuste kaudu sebitud“ või ise ehitatud;
  • Õppuste käigus tuleb neid eeliseid õppida kasutama, ent nendega ei tohi mugavaks minna ja ära harjuda (st mis saab siis kui droon, lokaator, raadiojaam, gps ei tööta);
  •  TT-torud pole ainult nende plekk-konservide laskmiseks, nendega saab ka positsioone hävitada/puhastada;
  • Side on keerulises lahingus väga oluline ning võib määrata võrdsete jõudude puhul lõpptulemuse.

Kokkuvõttes oli raju pidu ja teenisime mitmelt poolt positiivset tagasisidet. Meie tegevust kiideti nii kompanii ülema, “Karu-Villu” kui ka korraldava elemendi poolt. Isegi vastane tõdes, et oli sattunud väljakutsuva ja tõetruu oponendi otsa. Seda ikka positiivses võtmes, sest andis Kaitseliidu üksustele võimaluse harjutada, teha omad järeldused ning paremaks saada. Mõlemad pooled, Eesti eest!

Kui soovid astuda Staabikaitserühma ridadesse ning samuti osaleda sarnastel põnevatel õppustel, siis võta meiega julgesti ühendust staabikaitse@malevkond.ee

M.K.

Fotod Kaitseliidu Tallinna malev ja portaal Delfi.

 

Põhjakonn tõi sel aastal vaheldust

Tagalarühma õppused on olnud üks otsatu varustusega askeldamine. Tänavusel Põhjakonnal vabanes rühm sellest kohustusest ja võitles koos staabikaitsega nagu jalavägi muiste. Väiksem grupp vaenlasi purustati ja kohtunikel jäi vaid käsi laiutada. Põrmustati suuremgi grupp, kuid selle puhul vaidlesid kohtunikud vastu. Aga meile jäi ikkagi teadmine, kuidas asjad tegelikult olid.

Ootamatult palava pühapäeva lõuna paiku marssisid külatänaval otsa lõppenud nägudega britid. Kohaliku hoidsid veel targu oma aedade varju. Staabikaitse ja tagalarühma võitlejad tammusid ümber veokite ja Rahvusringhääling tegi meie ainsa naisvõitlejaga teleklippi. Üks meie kuulipilduritest istus süngelt nagu petta saanud Vanapagan Unimogi kastis – oli ka põhjust, sest ta „langes“ vaenlaste kuulidest, kellele ta ometi otsa oli peale teinud.

ENDEX oli välja kuulutatud tunni eest. Viimased lasud kõlasid poole tunni eest ja selleks korraks oli Põhjakonn peetud. Vähemalt ühe vaieldamatu võidu sai kuulipildur siiski oma kontole märkida ja tagalarühm senisest rutiinist hoopis erineva õppuse.

Me jaguneme

Põhjakonna eelõhtul lahkus Plangu tänavalt hoopis väheldasem kolonn tavalisest. Keset ööd lõime laagri püsti õdusasse nõkku, kusagil Pandivere jalamil. Uue päeva koites läkitati meid Põlula kalakasvatusest mööda, kitsukese metsatee tõusule varitsust rajama. Meie ette jäi veel üks varitsus, tahapoole kolmas. Vaenlast oli oodata idast, aga võib-olla hoopis lõunast. Ega ka põhja saanud välistada. Tõsi, siis pidanuks brittidest „vaenlased“ ette võtma ennastohverdava teekonna läbi Kunda jõe ülemjooksu. Selles paigas on jõgi alles kitsuke, kuid sügavust kohati üle pea ja pööraselt kiire vooluga. Nii ehk naa jäi aga kõikjal ette metsamüür ja vaenlast saanuks me märgata alles mõnekümne meetri kauguselt.

Mitut seltsi miinid said paika, kuulipilduja leidis mõnusa pesa ning eelmise aasta kibeda kogemuse võrra targematena sokutasime oma auto paarisaja meetri kaugusele võssa. Ja küll me siis varitsesime! Möödus tund ja teine – mets püsis vaikne, vaid vihm krabises uinutavalt. Kolmas tund – vaikne mets, vihma krabin.

Idast kostus hooti vaenlase soomustehnika müra. See valjenes pisitasa, kostus juba umbes poole kilomeetri kauguselt ja hakkas kaugenema. Nii üha uuesti ja uuesti nagu üks päratu urisev pendel oleks metsa taga kiikunud. See „pendel“ oli meid juba üsna juhmiks kiigutanud, kui ootamatult kostus samast suunast kiiret tulistamist. Tulistamine lakkas mõnekümne sekundiga ja peatselt tuiskas meist mööda kogu esimene varitsus. Kõik terved ning viivitusülesanne täidetud. Järgmisena pidi tulema meie kord. Jätka lugemist

Maastikusõit on kindel võit

Maastikusõiduk Mercedes Benz GD on staabikaitserühma tubli abiline nii maastikuluurel kui julgestusülesannetel. Seetõttu peab iga võitleja olema kursis nii selle sõiduki tehniliste omadustega, maastikuläbivuse kui õigete käsitsemisvõtetega. Just sellega möödunud kolmapäeva õhtul kodubaasi lähimaastikul tutvust tehtigi. Veidi teooriat, tubli annus adrenaliini ja meeste kõrvuni ulatuvad naeratused ning õppeppäeva võiski kordaläinuks lugeda.

   

 

 

Lumine ettevalmistus Kevadtormiks

Samal ajal kui teised StTaKo allüksused päikselisel Pakri poolsaarel peesitasid võttis Staabikaitserühm talvisest väljaõppest veel viimast ning harjutas omi drille lumesajuses ja lörtsises Soodlas. Seda ikka selleks, et Kevadtormil oma ülesannete kõrgusel olla. Kõigeks tuleb valmis olla, ka selleks kui maikuus lumi on maas.

Staabikaitse ja Tagalarühm käsitlesid lahingkannatanuid

Haavatu tekkimine on võitleva üksuse jaoks üks kõige keerulisemaid olukordi. Samas on see reaalses lahingutegevuses ka üks kõige tõenäolisemaid stsenaariume. Seetõttu on lahingkannatanutega tegelemise harjutamine üks väga oluline osa väljaõppest. Just sellega Staabikaitserühma ning Tagalarühma võitlejad oma möödunud nädalavahetuse sisustasidki.

Täname siinjuures laskursanitaride kursuse korraldajaid, instruktoreid ning kursante, kes meie väljaõppe oma tegemistesse lahkelt integreerima nõustusid.