Oli 18-nda juuni hommik. Kogu Staabikaitserühm (mõningate tugevdustega teistest allüksustest) pandi maha Keila külje all metsa ääres, läbi mille pidime linnale lähenema vastavalt varem paika pandud rünnakuplaanile. Võitlejate varustusse kuulusid kuulivestid, rakmed, relvad, erialarelvad, laskemoon ja toidumoon. Kokku rõhus iga mehe õlgadele 30-40 kg raskust, mis tuli sõltumata maastikust ja oludest kaasas kanda või ka jooksusammul endaga koos võitluspositsioonile toimetada.
Liikusime pikalt läbi metsa. Kogu protsessi juurest ei puudunud pidevad põlvele laskumised veendumaks, et me vastase varitsusse sisse ei kõnni. Ühelt poolt oli see hea võimalus puhata, teiselt poolt pidi varustuse koorma all pidevalt head asendit otsima, et jalad ära ei sureks. Metsast väljumise kulminatsiooniks osutus veekraavi ületamine, mis lõpuks sai teoks kopratammi ära kasutades. Kobras ilmselgelt oli sel päeval meie ridades.
Järsku oli kuulda kuulipilduja tuld paarisaja meetri kaugusel. Lisandusid üksikvõitlejate tihedad lasud ning korraga laulis kaks kuulipildujat samal ajal. Jaoülema raadiojaama kaudu oli kuulda, et üks meie üksustest oli vastasega kontakti sattunud. Meile tuli käsk kogu jaoga liikuda ahelikus peale. Lähenesime nii etapiviisiliselt linnale ja hoonetele. Lõpuks jõudsime kaitsekraavide ala lähedusse, kus vastane oli oma positsioonid kindlustanud. Kuulda oli rühmaülema ergutamist ja käsklusi „liigume-liigume-liigume“. Raadiojaamade kaudu tulid pidevalt raportid olukorra kohta ja uued käsklused igale jaole. Me saime käsu paremalt poolt vastasele läheneda. Kuna tulevahetus lahingualal oli pidev, siis oli võimatu aru saada, kuhu vastase lasud liiguvad. Nii järsku tabaski meid vahekohtuniku otsus, et terve meie jagu oli haavata saanud. Üksused, kellel läks selles õppuse episoodis paremini, jätkasid vastasele peal surumist ning uute alade ära võtmist.
Nagu õppusel ikka saime peale sanitari juures käimist mõne aja möödudes võluväel taas terveks ning jätkasime konflikti kolde poole liikumist. Suure tööstushoone juures avaldas vastane tugevalt vastupanu. Meie kuulipiduja käsutati sobivale positsioonile ja anti käsk hoone kõrval olev metsatukk tulega üle külvata ja vastasest puhastada. Liikusime hoonele lähemale. Näha oli mitmeid eri üksusi, mis kindla juhtimise all eri suundadest hoonesse peitunud vastasele survet avaldasid. Pidev kuulipilduja tuli vaheldus jaoülemate käsklustega.
Õppus lõppes vastase kapituleerumisega juba enne Endexit. Suurem osa ajast oli meid õnnistatud vihma ja tuulega, mis pidevas aktsioonis meelest läksid, aga pikema peatuse puhul meelde tuletasid kui oluline on õige riietuse valik ja pikema õppuse puhul kuivade niiskuskindlalt pakitud varuriiete ja saabaste olemasolu.
Marko
