Mäletame terrorit, et elada rahus!

Eesti rahval on palju tähtpäevi mille üle uhked olla. Ent on ka tähtpäevi, milles peitub kurbus, mil tuleb minna mõtetes ajas tagasi ning meenutada kogetud terrorit. Üks neist on ka Leinapäev 14. juunil, mil mälestatakse juuniküüditamist, aastal 1941. Nagu igal aastal, toimus ka sel aastal tänasel päeval Pääsküla rongijaama juures 1941. aasta massiküüditamise mälestusüritus Kaitseliidu Nõmme malevkonna auvahtkonna saatel.

14. juuni öösel 1941. aastal kella 1-2 paiku alustasid küüditamist läbiviivad rühmad tegevust samaaegselt üle Eesti. Õhtul magama läinud pered aeti üles ning neile loeti ette määrus, mille alusel nad kuulutati kas arreteerituks või kodumaalt välja saadetuks. Mingit kohtuotsust selleks polnud. Korterid ja hooned otsiti läbi. Kaasa lubati võtta kuni 100 kg asju. Paar tundi pärast küüditamise algust saabusid esimesed autod raudteejaamades haruteedel ootavate vagunite juurde. Kokku oli operatsiooni läbiviimiseks varutud 490 vagunit. Need seisid Tallinnas Koplis ja Pääskülas ning Haapsalus, Keilas, Tamsalus, Narvas, Petseris, Valgas, Tartus ja Jõgeval.

Tähega A (arreteeritud) tähistatud vagunitesse paigutati täiskasvanud mehed, tähega B vagunitesse naised ja lapsed. Sel hetkel nägi enamik naisi oma mehi ja enamik lapsi oma isa viimast korda. Arreteerimisele või küüditamisele kuulunud inimeste tagaotsimine jätkus 16. juuni hommikuni…

Küüditamine (deporteerimine, deportatsioon) on inimeste vägivaldne ümberpaigutamine. Küüditamine on inimsusevastane kuritegu. Juuniküüditamine oli 1941. aasta juunis Nõukogude Liidu võimude poolt toime pandud tegu, mille käigus deporteeriti okupeeritud Eesti aladelt üle 65 000 inimese.

Tuletame meelde, et küüditatute seas oli suur hulk kaitseliitlasi, kelle süüks oli lihtsalt vaba Eesti Vabariigi Kaitseliitu kuulumine.

Ärgem unustagem väga rasket päeva Eesti rahva ajaloos ja ärgem unustagem oma relvavendi. Et see enam kunagi ei korduks!

 

Jürgen Sarmet