Killuvestid, üllatus separatistide laagris, agressiivsed vangivalvurid, sillaehitustiim ning alajahtumise kontrollpunkt ehk maailma parim naiskond Järvamaad vallutamas

18.-20. mail toimus Järvamaal järjekordne Naiskodukaitse koormusmatk. Tallinna ringkonda esindas üks võistkond koosseisus Jette K., Pille P., Bärbel S. ja Berit C, kellest lausa kolm on Naiskodukaitse Nõmme jaoskonna tublid liikmed.

Kuna enne koormusmatka olid kõigil kiired ajad, siis ei õnnestunud enne võistlust meeskonnatööd testida ning esimest korda saime kõik kokku reede õhtul teel Simisalu poole. Küll aga suhtlesime aktiivselt interneti vahendusel varustuse ja kogemuse teemal. Saime teada, et me kõik oleme n-ö natukene vanad kalad – Bärbel ja Berit osalesid NKK koormusmatkal juba siis, kui see oli veel Eel-Ernaga ühine võistlus ning Jette ja Pille on viimastel aastatel osalemas käinud.

Juba arutelude käigus selgus, et vajasime lisaks kohustuslikule varustusele rajal ka killuveste, kuna keegi meist ei olnud suu peale kukkunud. Kuna rada oli pikk ja punkte palju, siis edasi kirjeldan meeldejäävamaid juppe võistlusest.

Siit saate hea ülevaate, mida võib siis tegelikult ühe õige naise kotist leida. Foto: Raivo Tammeorg

Pärast registreerumist pidime täitma esimese ülesande. Võistkonnad sooritasid pakuvisked, võistkonna liikmete tulemuste summa määras ära rajale pääsemise valiku järjekorra. Meie saime kokku 17,23 m, mis oli 23 cm parem kui järgmine tulemus. Võistkonna kapten Jette valis meile järjekorranumbri 2. Rajale lasti meid öösel, kui oli juba täitsa pime. Esimeses punktis pidime ületama jõe silla all rippuvatest rehvidest koosneval „seiklusraja“. Kiire voolu vaatamisest võis täitsa merehaigeks jääda ja esimene meist sai juba seal korraks värskendavasse vette kastetud.

Teises punktis näitasid linnapreilid oma oskust hobuse rakendamisel. Esmalt vaatasime ära ülesannet tutvustava video, arutasime omavahel tegevuste järjekorda ning asusime päris elus hobuse kallale. Sedelgavöö, loog, aisad, rakmed, rihmad, mis paremalt, mis ülevalt jne. Juba selles punktis selgus, et suudame väga rahulikult ja selge peaga koostööd teha, ja ka hobuse rahulik meeleolu aitas kaasa.

Teel kolmandasse punkti imestasime, miks kõik teised vastutulevad võistkonnad kasutavad prožektoreid, eriti kuna võistlusjuhendis oli märgitud märkamatu liikumine maastikul. Korraks isegi arvasime, et meile tuleb vastu auto ning astusime teelt kõrvale. Pärast kolmandat ja neljandat punkti – vastavalt Aasta naiskodukaitsjate järjestamine ning nööri sulatamine lõkkega – algas pikk, pikk, pikk, pikk värskendav jalutuskäik soos. Liikudes talvega paigast liikunud laudteel said paar meeskonnaliiget ka veidike “mudaravi”. Õnneks oli sooõhk mõnus ning pidev liikumine hoidis ka naha sooja.

1. punkt. Foto: Raivo Tammeorg

Lõpuks jõudsime järgmisse punkti. Esmalt saime veidi kanuudega aerutada ning seejärel algas takistusjooks. Võrgu alt “käputasime” mäeveerult üles, roomasime läbi rehvide, kõndisime trossil ja viskasime granaati. Seejärel pidime lendama üle kõrge seina. Selleks tegime üksteisele “pätti” ning saime ükshaaval ikka üles. Viimasena hüppas Jette. Olime Bärbeliga üleval ning haarasime “lend-Jette” kätest, Pille nägi teiselt poolt vaid Jette saabast tulemas… Ja olimegi üle, kõigil mõned sinikad juures. Veel naiskonna klassikaline suusatamine ühe paari lauajuppidega ning tehtud see punkt oligi.

Erinevaid tõrkeid tekitavatest relvadest täpsuslaskmise sooritamisele järgnes luureülesanne. Ka vastutegevus oli planeeritud just sellesse aega. Uurisime kaarti ning etteöeldud sektorit, kust võiks separatiste leida. Valisime kanakoibasid järades endale loogilisemana tunduva ala ning liikusime sinnapoole. See jupp soode ja kuivenduskraavide vahel oli algus meie süvaõppele kraavide ületamiseks purrete valmistamises. Erinevaid liikumisviise kasutades sattusime järsku separatistide laagri kõrvale. Luuret tehes sattusime peaaegu nende jaotelki! Oleks veidi rohkem õnne olnud ja oleksid perimeetri valvajad natukene teise marsruudi valinud, oleksime pääsenud. Loobusime eludest, aga saime see-eest teada väärt kraami – laagri asukoha, suuruse, inimeste arvu, tehnika ning relvastusvõimekuse –, mida oma luureraportis esitada.

Vahepeal oli ka vabatahtlik orienteerumise ülesanne. Otsustasime saata kergvarustusega Bärbeli ja Pille punkte läbi jooksma, seni tassisime Jettega varustuse kokkulepitud kohtumispunkti. Kaardi peal nägi kõik ilus välja, tegelikult aga pidime topeltvarustusega liikuma üle kopratammi, mahakukkunud puude ja soise pinnase. Kohtumispaigas kukkusime maha. Ka teised liitusid peatselt. Seejärel saime tunnikese tukkuda, kuni tuli jälle aeg edasi liikuda.

Foto: Bärbel Salumäe

Pärast mitmeid kilomeetreid, järjekordseid purdeid, muda, kontrollpunkte ning peaaegu vastutegevusele vahelejäämist liikusime punkti Kautlas, kus esmalt andsime Pille juhendamisel kannatanutele esmaabi ning seejärel süütasime Erna mälestusmärgi ees küünlad. Süütamiseks oli kasutada erinevad vahendid tikkudest kuni patareideni. Ilma arutamiseta haarasin tampooni ning Bärbel samaaegselt tulepulga. Sekunditega oli tuli üleval ning neli küünalt korraga süüdatud.

Möödusid järgmised kilomeetrid ja jõudsime vanglateenistuse punkti, mis osutus vast kõike meeldejäävamaks. Meid lasti aja peale jooksurajale. Jõudsime lagendikule, kus nägime teelt väljasõitnud vanglateenistuse bussi ning kahte vangi, kes olid jooksus. Jällegi oli meie meeskonnatöö suurepärane: ilma aega raiskamata käsutasime vangid tagasi bussi, andsime abi bussijuhile ning kutsusime välja politsei. Kuulduste järgi oli ka vanglateenistuse juht kohapeal olnud ning kommenteerinud meie sooritust kui väga head ja kiiret olukorra lahendust. Hiljem öeldi, et olime olnud väga agressiivsed ning vaesed näitlejad päris “viisakaks” ehmatanud.

Lisaks rehvivahetuse ja lõputu “motivatsioonisirge” läbimisele olime üks kolmest võistkonnast, kes pidid ööpimeduses jõe ületama. Valida oli kolme variandi vahel: jalutades üle silla ja kaotades 24 punkti, minnes üle trossi ja kaotades 6 punkti või minna läbi jõe ja säilitada punktid. Pärast suuremat arutlust pimeduse ja punkti ohtlikkuse üle valisid meist kolm trossi ning üks võistkonnaliige jalutas viisakalt üle silla. Hommikul kuulsime, et järgmisel naiskonnal juhtus seal õnnetus ning vool oleks peaaegu ühe jõe läbija kaasa viinud. Kohtunikud otsustasid selle kontrollpunkti vahele jätta.

Küünalde süütamine. Foto: Kristjan Prii

Pärast sideülesannet oli meil umbes neli tundi n-ö puhkeaega. Otsustasime magada kohe, kuna teada on, et hommikuse päikesetõusu ajal on kõige jahedam. Leidsime sobiva koha mustikamätaste peal, kogusime kuuseoksi alla ning sättisime end, seljad koos, termokilede alla magama. Aga oh seda üllatust!: pärast mõnda uneminutit ärkasime värisedes ning tõdesime, et soojas maikuuöös öökülma veel leidub. Need tunnid veetsime kannatades ja väherdes. Ka pärast mõnekilomeetrist orienteerumist ei saanud me sooja naha vahele. Hiljem nimetasime selle aja “meeskondlikuks alajahtumise ning käepäraste vahenditega sellega toimetulemise kontrollpunktiks”.

Veel viimased kontrollpunktid (vahepeal kuulsime, et võistlejatele köetakse sauna) ning algas lõpujooks. Kohati tundus, et asi läks päris segaseks. Lõpujooks algas, aga siis tuli vahele NKK esinaise hommikutervitus, seejärel lõpujooks jätkus. Kuid kas tõesti? Põõsa tagant kuulsime õnnetut appikarjet. Pidime uppuja kaldale tõmbama. Ja jätkasime uuesti lõpujooksu. Energiat oli piisavalt, et viimased sammud joostes teha. Varustuse kontroll ja oligi läbi.

Finiš! Foto: Raivo Tammeorg

Jooksime sauna. Sauna kütjad aga olid vist ka öökülmast kuulnud ning kütnud sauna nii kuumaks, et lavale keegi ei jõudnudki, leiliruumis sai olla vaid loetud sekundid. Selle aja peale oli hommikupäike juba jõudnud päeva soojendada ning kuni lõpurivistuseni saime aasal uneleda ning möödunud päevi arutleda. Leidsime näiteks, et kuna kõik kohtunikud ei osanud esimestele võistkondadele juhiseid väga täpselt anda, oleksid ülesande kirjeldused pidanud olema koos hindamiskriteeriumitega paberkandjal.

Lõpetuseks, nagu ikka, ei saa jätta tänamata Maret Valnerit, kes meile varustuse ja toidukraami kokku ajas ning meie esindajaid Raivo Tammeorgu ja Reimo Reitsnikut, kes vaatamata rasketele katsumustele meie esindamist siiski ei katkestanud ning meid kogu võistluse vältel julgustasid ja meile finišijoone taha jäätised organiseerisid. Toredaks üllatuseks oli ka spordigrupi juht Kärt Praks meile Tallinna ringkonna uued sportsärgid tänutäheks saatnud. Tagasiteel mainisime kõik mitmeid kordi, kui üllatav oli, et nullettevalmistusega naiskond rajal kordagi ei kakelnud ja et kuidas kõigil võistkonnaliikmetel olid omad tugevused, millega üksteist täiendasime. Jette, Bärbel ja Pille – teiega koos kasvõi Pitkale!

B.C.

Foto: Kristjan Prii