Sel korral otsustasime laagris keskenduda põhiliselt ühele asjale- luurele. See on üks väga oluline punkt alati patrullvõistlustel ning tavaliselt jääb meil omal võimekust puudu, et seda korralikult õpetada. Sel korral tulid meile laagrisse appi Kalevi Jalaväepataljoni ajateenijad. Kaks nooremseersanti olid koos meiega laagri algusest peale ja täitsid mitmeid erinevaid rolle.
Laager ise algas 15km pikkuse orienteerumisega, mille vältel kohtusid noored pidevalt vastutegevusega. Kõige noorem osaleja oli 9 aastane ning kõige vanem kohe kohe 18 aastaseks saav noormees. Rännaku pidasid vastu kõik ja ühtse meeskonnana jõuti laagriplatsile.
Puhkuseks aega ei antud, sest üles oli vaja panna telgid, siis omale söök valmistada ja kokku leppida laagri rutiin. Ei mingit magamist! Valves olid kordamööda kõik ning igaüks sai magada vaid paari tunni kaupa.
Teise päeva veetsime suuresti Kalevi Jalaväepataljoni territooriumil. Kuna esimesest päevast oli selge, et poistel on vaja rohkem tekitada ühtse meeskonna tunnet, siis paarikilomeetrine rännak laagriplatsilt sõjaväeosasse muudeti meeskonnatöö harjutamiseks. Noored seoti omavahel nööridega kinni nii, et tavalisel moel liikumine ei tulnud kõne allagi. Kõik pidid arvestama teiste tempoga ja esimese saja meetri läbimine võttis ikka korralikult aega. Kohale jõudes oli selge, et teineteisega arvestamine oli selgeks saanud. Liiguti ühtse meeskonnana.
Pataljoni territooriumil saime põhjaliku ülevaate sõduri elust ning sellest milline on ühe tavalise ajateenija varustus. Mina isiklikult ei oleks uskunud, et ühte seljakotti võivad kõik need asjad ära mahtuda. Meile tutvustati erinevaid relvasid mis kaitseväes kasutusel on ning räägiti lugusid ajateenistusest.
Edasi liikusime õppeklassi kus algas teoreetiline osa luure õppest. Panime kirja 15 punkti alates ülema käsust luurele minna kuni selleni, et lõpuks võib uuesti laagri rutiiniga jätkata. Vaatasime ka üle luureraporti täitmise. Instruktorid lisasid igale poole palju isiklikke kogemusi ja näiteid mis aitas poistel kõike meelde jätta.
Enne laagri alale tagasi liikumist said noored tutvuda veel erinevate masinate ja suuremate relvadega. Tagasiteel ei raisatud aega niisama kõndimise peale vaid õpiti kasutama käemärke, mis on luures üliolulised. Loomulikult saatsime neile teele ka vastutegevuse, mida märgati kiirelt ning reageeriti täpselt nii nagu neid õpetati.
Tagasi laagris olles püüdsime jätta mulje, et veel mõned harjutused ja laager ongi läbi. Tegelikult olime oma suures elevuses poistele andnud piisavalt vihjeid, et nad ootasid, et midagi hakkab veel toimuma. Tegelikkuses ei osanud nad oodata, aga kõike seda mis meil neile välja mõeldud oli. Tõime Tallinnast südaööks kohale 6 kodutütart, kelle paigutasime kahte punkti. Ühed metsa sisse ja teised mere äärde avatud maastikuga ümbritsetud alale. Kell 1:30 öösel said noored ööhäire. Neid instrueeriti kiirelt, et meie aladele on toimunud sissetung ning me moodustame kaks meeskonda, kes luurele lähevad. Kuna laagris oli neli noorkotkast, kellel on juba võistluskogemus, said nemad raskema ülesande. Liikuda üsna lagedal alal ja nooremad, seni veel ilma ühegi kogemuseta noored said omale metsa peidetud punkti. Ajateenijad läksid noortega kaasa luureülesannet täitma. Mina koos oma abiga täitsime motoriseeritud vastutegevuse rolli.
Ühel hetkel seisime noorematest kotkastest autoga vaid kahe meetri kaugusel ega märganud neid. Ma ei oleks enne uskunud, et nad suudavad nii kaua vaikselt ja liikumatult olla kui seal öises metsas. Suuremad poisid olid meist umbes 5 meetri kaugusel ning me kammisime maastiku taskulampidega läbi. Pärast kuulsime kommentaariks, et olime neile lausa otsa vaadanud, aga märkamatuks jäid ka nemad. Võimalik, et siin mängis rolli minu kogenematu silm, aga ma kahtlen, poisid olid väga tublid. Instruktorid kiitsid neid hiljem korduvalt.
Nooremseersant Pesur märkis, et talle jäi klassis mulje, et poistele ei jää midagi meelde, aga metsas luurel olles jälgisid nad kõiki neile räägitud punkte täie tõsidusega ning midagi ei jäänud vahele. Kuna tegemist oli täiesti esmakordselt luures olnud noortega, siis soovitusi tulevikuks jagati neile hiljem lisaks, aga seda oli ajateenija silmist näha kui uhke ta noorte üle oli.
Nooremseersant Todi andis pikema tagasiside kogu laagri kohta. Ta märkis ära, et noorte isiklik motivatsioon oli kogu laagri vältel nii kõrge, et neid ei pidanud sundima millekski. Sellist asja juba täiskasvanutega ei pidavat juhtuma. Alati on keegi, kes nõuab rohkem motiveerimist. Tänu sellele oli ka nende töö lihtsam ning linnaloast ilmajäämine osutus hoopis väga lahedaks nädalavahetuseks metsas. Ta hindas kõrgelt seda, et vaatama sellele, et noored said vähe magada, olid pidevalt liikumises, ning kogu aeg toimus midagi ei virisenud ega kaevalnud keegi. Eriliselt tõi ta välja meie kõige nooremat laagris osalejat, vaid 9 aastast Rubenit, kes pidas temast suuremate ja vanemate poiste kõrval ülihästi vastu.
Noorte tagasiside laagrile oli poistiivne. Kõige rohkem häiriski neid ehk vähene uni ja pidevalt kimbutanud vastutegevus. Samas positiivset oli palju. Kiideti meie ajateenijatest instruktoreid, kes olid sõbralikud, toredad ja abivalmid. Nad olid alati kõigile meie küsimustele vastamas ja teinekord ka juba enne küsimuste saabumist selgitamas nii mõndagi.
Mina, laagri korraldajana, võin öelda, et laager ei täitnud mitte üksnes oma eesmärki, vaid ületas seda mitmekordselt. Ma olen tänulik Kalevi Jalaväepataljonile, et nad olid meiega nõus koostööd tegema ning see koostöö osutus niivõrd positiivseks.
Maria Järvis
Tallinna maleva Noorte Kotkaste Nõmme rühma pealik
