Tagalarühma õppused on olnud üks otsatu varustusega askeldamine. Tänavusel Põhjakonnal vabanes rühm sellest kohustusest ja võitles koos staabikaitsega nagu jalavägi muiste. Väiksem grupp vaenlasi purustati ja kohtunikel jäi vaid käsi laiutada. Põrmustati suuremgi grupp, kuid selle puhul vaidlesid kohtunikud vastu. Aga meile jäi ikkagi teadmine, kuidas asjad tegelikult olid.
Ootamatult palava pühapäeva lõuna paiku marssisid külatänaval otsa lõppenud nägudega britid. Kohaliku hoidsid veel targu oma aedade varju. Staabikaitse ja tagalarühma võitlejad tammusid ümber veokite ja Rahvusringhääling tegi meie ainsa naisvõitlejaga teleklippi. Üks meie kuulipilduritest istus süngelt nagu petta saanud Vanapagan Unimogi kastis – oli ka põhjust, sest ta „langes“ vaenlaste kuulidest, kellele ta ometi otsa oli peale teinud.
ENDEX oli välja kuulutatud tunni eest. Viimased lasud kõlasid poole tunni eest ja selleks korraks oli Põhjakonn peetud. Vähemalt ühe vaieldamatu võidu sai kuulipildur siiski oma kontole märkida ja tagalarühm senisest rutiinist hoopis erineva õppuse.
Me jaguneme
Põhjakonna eelõhtul lahkus Plangu tänavalt hoopis väheldasem kolonn tavalisest. Keset ööd lõime laagri püsti õdusasse nõkku, kusagil Pandivere jalamil. Uue päeva koites läkitati meid Põlula kalakasvatusest mööda, kitsukese metsatee tõusule varitsust rajama. Meie ette jäi veel üks varitsus, tahapoole kolmas. Vaenlast oli oodata idast, aga võib-olla hoopis lõunast. Ega ka põhja saanud välistada. Tõsi, siis pidanuks brittidest „vaenlased“ ette võtma ennastohverdava teekonna läbi Kunda jõe ülemjooksu. Selles paigas on jõgi alles kitsuke, kuid sügavust kohati üle pea ja pööraselt kiire vooluga. Nii ehk naa jäi aga kõikjal ette metsamüür ja vaenlast saanuks me märgata alles mõnekümne meetri kauguselt.
Mitut seltsi miinid said paika, kuulipilduja leidis mõnusa pesa ning eelmise aasta kibeda kogemuse võrra targematena sokutasime oma auto paarisaja meetri kaugusele võssa. Ja küll me siis varitsesime! Möödus tund ja teine – mets püsis vaikne, vaid vihm krabises uinutavalt. Kolmas tund – vaikne mets, vihma krabin.
Idast kostus hooti vaenlase soomustehnika müra. See valjenes pisitasa, kostus juba umbes poole kilomeetri kauguselt ja hakkas kaugenema. Nii üha uuesti ja uuesti nagu üks päratu urisev pendel oleks metsa taga kiikunud. See „pendel“ oli meid juba üsna juhmiks kiigutanud, kui ootamatult kostus samast suunast kiiret tulistamist. Tulistamine lakkas mõnekümne sekundiga ja peatselt tuiskas meist mööda kogu esimene varitsus. Kõik terved ning viivitusülesanne täidetud. Järgmisena pidi tulema meie kord.
Me võitleme
Meie ülesanne oli vastast viivitada vähemalt 40 minutit. Vihma krabinal saatel taipasime, et ülesanne on ju juba kuhjaga täidetud. Viienda tunni algul kihutas üks nirk üle tee. See jäi ainsaks märkimisväärseks sündmuseks. Tegelikult jäi see üldse ainsaks sündmuseks järgneva kahe tunni kestel.
Seitsmendal tunnil kostus varitsusest lask, kohe liitus sellega terve laskude seeria, mida asus meeldival bassihäälel toetama meie kuulipilduja. Läbi suitsugranaatide vine silkasid võitlejad autole ja juba olimegi teel. Viis brittide võitlejat oli põrmu paisatud ja sellega meie ülesanne ka täidetud.
Liitume ja võitleme taas
Pool tundi hiljem kohtusime lõpuks omadega. Saime kuulda, et teised elasid üle vastikud hetked, mil vastase luure hiilis läbi kuusiku, pildus granaate ja tegi enne hukkumist vagaseks viis meie poole võitlejat. Öö saabudes oli skoor siiski meie kasuks.
Uuel hommikul jäime esiotsa reservi. Reservi järgi tekkis karjuv vajadus aga õige kähku. Juba enne kella kaheksat liikusime Ulvi ristmiku suunas. Jalastusime enne ristmiku ja võtsime kaitsepositsioonid mõlemale tee servale.
Peagi liikusime üle ristmiku ja nüüd, juba üsna katkematult kostuvate laskude saatel, võtsime positsiooni umbes 400 meetri kaugusel. Keegi kuulutas raadiosides: „Kes mulle kõige lähemal, tulgu appi. Meil on kohe kontakt! Siin läheb väga kiirelt.“
Aeg-ajalt vilksas omade rühmi laskude suunast tulemas ja teisi sinna minemas. Meie kuulipilduja jäi rohelusse uppunud majapidamise värava juurde. Laskude müra ligines.
Vasemalt ilmus pooljagu leedukaid, kes seadsid end täpselt meie kuulipilduja laskejoonele. „Ma ei tea täpselt. Paistab, et neid tuleb metsast. Ma ei tea kui palju,“ andis leedukate sidemees karvases inglise keeles edasi. Leedukate ja kuulipilduja vahele tekkis uudishimust pakatav poisiklutt. No muidugi, kus sa toas saad püsida, kui vähemalt häälte järgi võib arvata, et saunas peab lahingut tank ja kuuris rühm automaatureid.
„Esimene saab sulle appi tulla,“ kostus raadiost ennistisele abivajajale.
„Esimene püsib oma positsioonidel,“ sekkus autoriteetne hääl.
Leedukad kadusid sama vaikselt nagu tulid. Väraval uudishimutseva põngerjaga liitusid ema ja isa.
Kontakt
Lakkamatus laskude raginas liikusime uuesti ristmikule ja seadsime endid endisele positsioonile mõlemale teepervele. Nüüd kostus laske kõikjalt peale põhjasuuna. Päris keerukas oli taibata, mis ülepea toimub. Kuni teed palistava läbitungimatu lodu tagant kostsid äkki kolm kiiret lasku. Vahemaa ei saanud olla enamat 30-40 meetrist, kuid ega täpsemalt tea, sest lodust pole võimalik läbi näha. Samal hetkel vastasid laskude suunas meie kuulipildujad ning ühes nendega kõik teised torud.
Vasakpoolse kuulipilduri ette potsatas suitsugranaat. Ja siis ilmutas oma väge salapärane anomaalia – vahekohtunik tunnistas selle kildgranaadiks ja üks meie kuulipildujatest pidi vaikima. Kohe seejärel ka teine. Hasartne kõmmutamine kestis ometi veel minuti. Kohtunike otsus: vastase kaotused 20% ja meie omad 100%. See lihtsalt pidi olema üks salapärane vägi, mis muutis müürina seisva pajuvõsa peegelklaasiks, sest vastaste poolelt pidi ta läbi paistma. Kuidas muidu seletada nende hiilgavat tabavust. Meie poolelt püsis võsa aga tuima rohelise massina nagu peab. Järgneski veel üks arupidamine, mille tulemusel ärkas viiendik meie jõududest ellu.
Kui olime valmis uuesti alustama ja revanši järele minema, oli ristmik juba kollaste, see tähendab meie käes. Üksik vahekohtunik seisis keset ristmikku ja hõikas: „Endex!“. Muidugi me dubleerisime! Vaprate brittide mehed ja masinad hakkasid teele kogunema. Nii mõnigi tõstis meie möödudes pöidla – Põhjakonn oli selleks korraks lõppenud.
