Siiliks valmistudes: 100% lahinguteenindust Keila külje all

Tagalarühmale sai esimest korda osaks õppus, millest oli eemaldatud kogu ülejäänud „müra“. Alles jäi puhas essents lahinguteeninduse drillidest, mis teoorias kostuvad nõnda lihtsalt, praktikas pakuvad aga rohkelt võimalusi eksimiseks.

Tagalarühma  kolme päeva mahutatud õppus keskendus esimest korda ainult tagalateeninduse korraldamisele. Esimesse päeva sai teooriat nii et selg märg. Järgmised päevad pakkusid juba lühemaid teooriakatkeid, aga kohe nende otsa lükiti praktiline harjutus, et äsja kuuldu tegelikkuses läbi proovida. Oli siis ülesandeks dokumentatsiooni täitmine või ladude sisse seadmine, ikka õnnestus siia-sinna vigu teha. Päris kindlasti sai selgemaks, kuidas kogu lahinguteeninduse-nimeline kupatus püsti panna, omade hüvanguks töös hoida ning vastasele tühjad pihud jätta.

ADR ja teised uued sõnad

Reede õhtul niheles tagalarühm õppeklassis ja püüdis end teooriast läbi närida.  Koormad! Diagonaalkinnitus ja vedrukinnitus. Pikitelg ja raskuskese. Lisaks ohtlike veoste klasse, ÜRO-tunnuskoode ja paljude teisi rohkem või vähem uinutavaid teemasid. Tõsi, rühma autojuhid said suve keskel kahe ja poole päeva pikkuse koolituse just sellel samal ohtlike kaupade teemal. Seejärel tuli nädalake iseseisvat õpet, et ADR-eksam läbi teha. Tehtigi. Nüüd avastasime esiteks, kui palju on õnnestunud unustada. Ja teiseks, et seda mahtu pole lihtsalt võimalik kolme tunniga selgeks saada. Õnneks on alati võtta väikesed spikrid, mis hoiatavad, et bensiini ei sobi ühte lattu panna tatrapudruga ja oksüdeeruvaid aineid püssirohuga.

Laod ja koormad

Laupäeva hommikul oli rühm juba Keila külje alla unustatud sõjaväebaasi varemetes. Õhtul kuuldu värskelt meeles, läks koormate moodustamine robinal lahti. Neile, kelle igapäevatöö nõuab vähemalt vahel autodele asjade laadimist, läks lihtsamalt. Meie seas on aga neidki, kes põrnitsesid koormarihma küljes tolknevat pingutit nagu notsu hõbelusikat – kuidas see sunnik rihma külge käib?, kuidas ta sealt lahti tuleb? Lõpuks sai kinni ja tuli lahti ka.

Päeva edenedes läks lõbusamaks. Rühmal oli kaasas virnade viisi erisorti kaste ja neist said nüüd laod. Kaitseväest appi tulnud instruktorid esitasid saatelehti ja said nende vastu kaupa, aga kogu protsess pidi lõpuks tooma õnnistatud tasakaalu lattu jäänud ja laost lahkunud kaupade vahel. Natuke pusimist, natuke nõutust, ning hakkas juba minema. Mõned otsused tuli käigult teha, sest instruktorid sokutasid saatelehtedesse nõudmisi, mida täht-tähelt täita ei saanud.

„Mis mõttes jäävad mul 15 meest söögita?“ uuris instruktor kohmetunud rühmalt. Ja selle otsa: “Kui teil pole neid portse, mis telliti, siis annate lihtsalt teist ratsiooni. Tühja kõhuga ei tohi võitlejaid jätta! Jäägu granaate puudu, aga võitlejatel peavad kõhud täis olema!“ Muidugi, iga võitleja teab, et tühi kõht laseb motivatsioonist ohtralt aadrit.

Kohe seejärel tuligi motivatsiooni tõstev lõuna rühma seni võõraks jäänud liikme – Hollandi päritolu välikatla kõrval. Tegelikult ei tohiks seda iludust välikatlaks narrida. Kroomterasest detaile siit-sealt vastu säramas, ülitäpselt sobituvad sõlmed ja töötasapinnad. Selle imeriista kõrvale sobivad sako ja kravatt, mitte killuvest ja kummikud. Makaroniroog maitses aga tegelikult täpselt samuti nagu ustavast Rootsi katlast tulnu.

Saabumine ja püsimine

Tugialale saabumine, sellal kui tugiala veel pole, nõuab korrektselt järjestatud tegevusi nagu presidendi vastuvõtt ja natuke rohkem. Pühapäeval asusimegi nende tegevuste juurde. Jagasime rühma põhikolonniks ja LEGiks ning läks lahti.

Põhikolonn konutas kilomeetri kaugusel metsateel ja ega instruktorid sedagi uurimata jätnud. Kas põhikolonni võitlejad julgestavad või peavad pikniku? Tagalarühm on distsiplineeritud üksus ning muidugi julgestas. LEG tuiskas sellal juba mööda tulevast tugiala, et jagada: siia köök, siia moonaladu ja nii edasi. Saabus põhikolonn ja tugiala sai justkui tugiala moodi. Aga ei, terased instruktorid leidsid vea siit, hooletuse teisalt ja kogu toimunu sai tahvli ees veelkord läbi võetud.

Uus saabumine! LEG paigutas ladusid ümber, julgestuspostid said teisale. Rajad, mis rühma- ja jaoülemad olid sulalumme tallanud paistsid justkui oleks õppusel vähemalt kompanii. Põhikolonn saabus ja seadis end ettenähtud kohtadesse. Kõik kulges ladusamalt, kui arvestamata jätta mõni harv äpardus.  Üks julgestuspost pidi end kuue-seitsme meetri kõrguse angaari laele seadma.  Angaari külgedel oli mõniteist sentimeetrit pudedat lund ja „julgestuspostil“ jalas tublid kummikud. Esimene katse angaari laele tõusta lõppes umbes kahe meetri kõrgusel. Teine katse sai edukam – see lõppes kolme meetri peal. Sealt algas libisemine ja uued põlvekaitsmed andsid sellele eriti lustliku hoo. Liug sai vägev, kuid post jäi seekord mehitamata. Tugiala sai siiski korrektselt paika ja pikema õppuse puhul võinuks sellest punktist alata põhirutiin – me olime õppuse ülesande täitnud ja vähemalt tubli „nelja“ vääriliselt.

Jäljed reetsid, et laupäeva ja pühapäeva vahel oli üksik kährikuisand käinud meie tugiala uudistamas. Pühapäeva hommikul kostus aga mõnikümmend sekundit rohevindi kevadlaulu – tähendab, et kevad on saabumas. Kevad – tähendab, et Siil on juba värava taga.

Toimetaja