Staabikaitsjad aitasid sügisesel Põhjakonna õppusel alistada vastast, tegutsedes seekord ründeüksusena.
Nõmme malevkonna staabikaitserühm võttis 4.–6. septembril seekordsest Põhjakonna õppusest osa kergjalaväekompanii koosseisus. Hiljutistelt suvepäevadelt tulnud staabikaitserühma võitlejad olid väga motiveeritud ja said õppusel kätt proovida ründeüksusena, et saada vaheldust staabikaitse erialaülesannetele.
Esimesel ööl oli võitlejatele uneaega ette nähtud kaks ja pool tundi, kuid mehed, kes käisid ka patrullis ja täitsid ka muid ülesandeid, said magada umbes tunni. Sellele järgnes järgmisel päeval 12 kilomeetri pikkune lahingretk läbi soode ja võsa vähemalt 25 kilo kaaluvas lahingvarustuses.
Meie põhiülesanne oli ründava üksusena hõivata vastase kontrolli all olevad alad, kuid seda mitte frontaalrünnakuna. Plaan oli hiilida “kollastele” selja taha ning võtta nad kotti, tehes koostööd sõbralike jõududega.
Kui alale jõudsime, oli vastane end juba hästi kindlustanud ning valmis meid igal ajal vastu võtma. Ega meilgi muud üle ei jäänud, kui panna laager püsti, patrull välja ning hakata plaane pidama.
Varajastel tundidel liikus välja rattaluure, kes hakkas vastase positsioonide kohta infot koguma, et hiljem oleks meil teada, mis ja kes asub kus, ning võtta seda arvesse rünnakuplaani tegemisel. Veel enne teele asumist tuli laadida moon ja teha kiired drillid. Välja liikudes tundus, et on tulemas üks õige sõduriilm, kuid peagi ilmus pilve tagant välja päike, mis küll kauaks paistma ei jäänud. Sademeid tuli hooti ja nii vaheldus ilm terve esimese päeva. Rühma ootas ees üsna pikk rännak vastase tagalasse läbi metsa, võsa ja soo. Vastast kohtasime esimesel päeval küll alles õhtu poole, kuid rühm suutis rivist välja lüüa soomuki, hõivata hooned ning päeva lõpuks jõuda välja ka “kollaste” kaevikuliini algusesse – ja seda kõike nii märkamatult, et kaotusi üksus ei kandnud. See kõik tähendas, et teine päev tõotas tulla soodne.
See kõik aga muutus. Öösel võttis vastaste luureüksus ühe meie patrullidest kaasa ning hommikul kaevikus lahingut pidades olid kaotused tasapisi tulemas. Siiski suutis rühm piisavalt initsiatiivi hoida, et “kollaste” read muutusid päris hõredaks. Seda kõike senikaua, kuni saadeti meid eesrindele kaevikuid puhastama. Vastane osutas tugevat vastupanu ning võsast ilmus välja ka üks soomuk. Kuna kaotusi saime seal kiiresti ja palju, oli aeg taanduda, end kokku võtta ning vastased hävitada kaudtule abiga.
Allesjäänud rühma võitlejad võtsid teise sõbralike üksusega punti ning liikusid lõpp-punkti. Kokkuvõtteks sai Põhja Konn kavalust kasutades löödud – nagu ka muinasjutus – ning ala omade kontrolli alla võetud.
