Virumaal peetud suurõppus Põhjakonn pakkus Kaitseliidu Nõmme malevkonna vabatahtlikele staabikaitsjatele kogemust nagu päris sõjas, võitlejad said jalaväelastena toetada ka Ameerika tanke. Õppus pakkus kõvasti tulevahetust ja jättis vähe aega uneks või söömiseks.
Tallinna maleva Nõmme malevkonna staabikaitsjate ülesanne oli julgestada ründava poole välistaapi. “Panime staabi püsti ja kontrollisime kes sisse ja kes välja pääseb, samuti julgestasime perimeetrit ning olime valmis reageerima võimalikele rünnetele,” selgitas õppusel staabikaitsjaid juhtinud Nõmme malevkonna pealiku abi Jürgen Sarmet. “Meie pidime kindlustama, et vastane staapi ära ei võtaks ning et salakõrv juhtimiskeskusele liiga lähedale ei pääseks.”
Kui ründavad üksused olid edasi liikunud, tuli staap rindejoonele lähemale kolida. Õppusel olid vahemaad just sellised nagu päris sõjas, üksused liikusid alal mõõtmetega 54 kilomeetrit korda 24 kilomeetrit, mistõttu pidi juhtimispunkti üksustele järele liikuma. “Juhtimispunkti liigutamine võttis oodatust oluliselt enam aega – see on reaalsus, mida väiksema mastaabiga õppusel ei saagi läbi mängida,” selgitas Sarmet.
“Luurasime juhtimispunktile uut asukohta ja siis oli päris palju üllatusi,” ütles Sarmet. “Leidsime sobiva koha ning siis avastasime, et vastase luure oli samuti avastanud, et see on sobiv koht. Põrkasime vastase luurega kokku.”
“Seal oli ainult üks tee, mis viis sohu, nii et välja pääsemiseks ei olnud muud võimalust, kui vastasest läbi murda,” selgitas Sarmet. “Hoidsime neid tulekontaktis ja surusime soost välja maantee suunas, kuni juhuslikult sõitis vastase seljatagant mööda meile sõbralike üksuste soomuk, kes nad kiirelt hävitas. Sõduriõnn oli seekord meie poolt.”
Kaitseliitlastele oli huvitav kogemus õppuse viimases faasis ka koostöö liitlastega Ameerika Ühendriikidest, kes olid õppusel esindatud Abramsi tankide ja Bradley soomusmasinatega.
Olime ameeriklaste soomusüksuse toetav jalavägi. “Tankid ja Bradleyd sõitsid mööda teed, kuni avastasid tõkke või miinivälja, seejärel minu jalavägi kammis läbi tihnikuid ja võsa tee ääres,” selgitas Sarmet. See oli vajalik selleks, et kindlaks teha, ega avastatud miinivälja lähedusse ei ole vastane varitsust püsti pannud. “Kui ala julgestatud, rajasid sõbrad pioneerid Ida-Üksikkompaniist miiniväljast läbipääsu ning protsess kordus algusest.”
“Üldiselt saime hästi hakkama ja õppisime tublisti,” ütles Sarmet. “Mida rohkem koostööd teeme, seda vähem on üllatusmomente. On palju väikesi asju, mida ei oska küsida, aga saavad selgeks füüsilises situatsioonis.”
Uuele võitlejale, kes on alles hiljuti esialgse väljaõppe läbinud ja osalenud väiksema mastaabiga õppustel, andis selline suurõppus Sarmeti sõnul pildi tegelikust lahingutegevusest: kaasatud on palju eri osapooli ja saab aru, mis tunne on tanki kõrval kaasa joosta või kuidas drooni eest varjuda.
Staabikaitserühm tahab Sarmeti sõnul kiita ja tänada tagalarühma toitlustusgruppi, kelle laupäeva õhtuks maastikule toimetatud makaroniroog pühapäeva lõuna ajal peale lahinguid, mil meil seda esimest korda aega süüa oli, justkui taeva kingitusena tundus. Toit, mis oli termostes 12 tundi isegi soojana püsinud, päästis kõigi motivatsiooni.
Nõmme malevkonnaga on oodatud liituma hakkajad inimesed, kes soovivad vabatahtlikult panustada riigikaitsesse. Rakendust leiavad malevkonnas lisaks staabikaitsjatele veel luurajad, tankitõrjujad, vastase tagalas tegutsemiseks valmis võitlusgrupi malevlased ja tagalarühma võitlejad. Erialast väljaõpet pakutakse rühmades kohapeal ning kui varasem kokkupuude militaarmaailmaga sootuks puudub, saab algteadmised kätte sõdurioskuste baaskursuselt Tallinna malevas.
Liitumisest saad lähemalt lugeda siin.
Ott Heinapuu,
Nõmme malevkonna teavitusjao pealik
Pildid: Kaitseliit ja erakogu
