3. detsembri hommik algas 7.30 kogunemisega Plangus. Minu jaoks oli see esimene õppus ja polnud õrna aimugi, mida oodata ja kuidas olla.
Kõik saadeti oma rühmade juurde, jagati laiali toidupakid ja rühm tehti jagudeks ning seejärel lahingpaarideks. Näod olid võõrad ja eriti juttu tegema ka ei läinud. Peale mõningast ootamist algas sõit Männikule, kus tuli üles panna staap, maskeerida autod ning tagada perimeetri julgeolekut. Külma peletamiseks keetsid tublid kamraadid väliköögimeeskonnast sooja teed. Pidevalt anti käske panna midagi üles või hoopis maha võtta. Selline tegevus andis ikka korralikult sooja ja samal ajal sai suhelda oma jaoga.
Peaaegu pool päeva oldi ühes kohas, siis tehti hüpe ja pandi staap üles mujale. Jällegi sai kogu staap ilusti üles rajatud ja postil istuda. Ilm oli päris krõbe ja külm ronis kiiresti naha vahele. Vahepeal oli juba ka päevavalgus otsa saanud. Istusime lahingpaarilisega postil kuskil poolteist- või kaks tundi. Pimedas ümbrust jälgida oli päris keeruline, aga hakkama sain. Hämmastavalt kiiresti läks aeg postil olles. Varustuse saabudes rajasime veel julgestuseks teele miinivälja ning patrullisime sissesõidu teel ning selle ümbruses. Kaugelt tulesid nähes võttis ikka ärevaks küll, et kas on ikka meie oma või vastane. Peas hakkasid keerlema igasugu mõtteid. Kuid siis saabus vahetus ja õhtusöögi aeg – üllatavalt oli ööpimeduse varjus valminud mõnus kartulipuder ning mustikakissell. Kui oli söödud, pandi öised patrullid paika ja telkidesse ära. Ka öösel ei andnud külm järgi. Sai harjutada miinuskraadidega kütmata telgis magamist – keegi ei olnud huvitatud väheseid unetunde ahjuvalve peale raiskama. Siinkohal on hea ära mainida, et termokile talvistes tingimustes on hädavajalik ese. Meist paarsada meetrit eemal ööbis SBK laager ja öösel pani ikka võpatama, kui mõni punane tuluke metsa all ringi liikus ning seejärel kadus.
4. detsembri varahommik. Õues oli pime ja uni veel poolik. Telk puhtaks ja kokku ning auto peale. Sõrmed olid jääkülmad ja valmis kohe purunema. Üritasin veel unest viimast võtta ja lasin kastis silma kinni. See omakorda aitas unustada külma, mis igast võimalikust kohast sisse tungis. Sõitsime lennujaama lähistele. Seal anti kogu ülesanne kätte ja selgitati olukorda. Hakkasime liikuma ja otsisime head positsiooni, kus vastast oodata. Hommikust saati oli uudishimu tappev. Koguaeg oli soov teada, mis nüüd saab ja millal kõik peale hakkab. Ei läinudki kaua, kui raadiosse tuli teade, et nähti soomukeid Keilast Tallinna poole liikumas. Paigutasime end veidi ümber ja ootasime vastast nüüd veidi eemal ja paremas kohas. Kuna meie jao seltskond oli super ja väga hea huumorisoonega, siis ootamine polnud mingi katsumus. Ootama ei pidanud kaua, kui kõlasid esimesed lasud ja oli näha omade liikumist vastuvõtupositsioonilt meie poole. Nemad rääkisid, kust vastane tuleb ja hakkasime liikuma. Üks hetk läks lahti tõeline lahing. Vastased olid päris lähedal, aga meie ei lasknud neil lähemale tulla. Adrenaliin oli sajaga laes, aga kõik toimis imeliselt. Lõpuks jõudsime lennujaama perimeetrile. Valli taga oli hea ennast varjata ja seal panime uue plaani kokku. Liikusime veidi edasi ja hakkas peale uus tulevahetus. Koostöö oli super. Raadiost oli kuulda, kuidas koguaeg olukorrast ülevaateid tehti ja uusi ideid, kuidas vastast rünnata, välja mõeldi. Kõik mehed tegid head tööd ja pidevalt suheldi ning vahetati infot omavahel. Hea vaatepilt oli.
Lõpuks kõlas „ENDEX“ ja kõik oli läbi. Tekkis tunne, et need päevad seal õppusel läksid nagu paar tundi. Korra rivistati meid üles ja seejärel hakkas iga rühm oma koosseisuga tagasi autode poole liikuma. Magamatus andis tunda ja silmad vajusid ka tagasiteel kinni. Planku jõudes võtsime kotid autodelt ja läksime relvaruumi relvi puhastama. Meeles on ikka need kõige paremad hetked ja külm ilm ning magamatus on nagu mälust kustutatud. Esimene õppus ja väga palju uusi kogemusi.
M.E.T
