Tagalarühm õppis kontrollima inimesi ja autosid

Väljaõppe esimesel päeval, reede õhtul, selgitati tagalarühma võitlejatele, millisel puhul tohib valel ajal ja vales kohas kondavaid inimesi eemale ajada. Millistel juhtudel aga lausa „kokku pakkida“ ja ülemustele üle anda. Järgmisel päeval tuli kuuldud oskused kaasvõitlejate peal käiku lasta. Sai selgeks, et protseduur tagab terve naha endale ja vahel kogu rühmale.

Sellel õppusel pidas teoorialoengu kaitseväest tulnud instruktor. Mitukümmend kaitseväge ja erinevaid olukordi reguleerivat seadust tuli kärmelt selgeks saada nii palju kui see kolme tunniga võimalik. Kuigivõrd pole ikka küll. Mõistmise teeb eriti keeruliseks meie seaduseandjate kasin keeleoskus. Ühes tutvustamisele tulnud paragrahvidest leidus näiteks 41 (neljakümne ühe) sõna pikkune lause. Susi seda harutagu! Lektor oli aga tasemel ja enne kui nõrgemad võitlejad jõudnuks norinal unele jääda, algas kiire praktikaõpe. Sai selgeks, kuidas läbiotsimisel ise terveks jääda ning kustutada läbiotsitava kiustatus vastu punnimiseks. Prooviti läbiotsimist, käte fikseerimist ja juba fikseeritud isikute jalgele aitamist. Mõnikümmend minutit hiljem oli klassiruumi põrandal lõbus segadik võitlejatest ja kaablikinnistest ning kõige selle keskel püüdis instruktor lootusetult takerdunud õppureid köidikutest lahti harutada. Suurem praktiline õppus koos kontrollpunktide rajamisega jäi järgmist päeva ootama.

KLP – nii lihtne ja keerukas
Laupäev algas samuti klassiruumis. Kodusest malevkonnast saabunud instruktor sehkendas tahvlile kontrollpunkti skeemi ja seejärel tuli kaks sellist juba maastikule rajada. Tahvlile sehkendatud naeruväärselt lihtne joonis värskelt meeles, läks kontrollpunktide rajamine mürinal lahti. Üks võitleja ette, teine tahapoole ning seejärel sinna-tänna natuke miine riputada. Isegi lipsusõlm on keerulisem ühest KLPst! Kulus vast paarkümmend minutit ning valmis ta oligi. Katsetasime käigult improviseeritud sõiduki kontrollimist – kõik toimis justkui õlitatult. Seejärel saabus instruktor ja selgeks sai, et ülemäära „õlitatud“ see kupatus ei olnud hoopiski. Tagumine võitleja poleks saanud vajadusel tankitõrjerelvast tulistada, eesmine võinuks oma miinide plahvatuses õhku lennata ning „sõbralikud“ veokid ei mahtunuks manööverdama.

Võitlejad tegid vajalikud ümberkorraldused, samas kõndis kaitseväe instruktor taamal ja konsulteeris telefonitsi kolleegiga. Paistis, et ka pärast ümberkorraldusi pole tulemus päris see, mida oodatakse. Või on siiski? Tundmatud auto peatamine ja kontroll läks igatahes esiotsa kohmakalt. Tuli päris mitu korda proovida, enne kui asi jumet võttis. Ometi sai selgeks, et kuigi Korrektne Protseduur pole midagi enamat, kui rida üksteise otsa lükitud tegevusi, ei anna seda maasikate kõrrele lükkimisega võrrelda. Tegevuste õige järjekord on võluvormel!

Bikiinipiirkond peidab mõndagi
Õppepäeva lõppu planeeriti sõidukite peatamist ja inimeste kontrolli ilma KLP-ta. Seega jäi ära ühenduse pidamine korrapidajaga ja muu taoline. Peamine rõhk tuli panna korrektsele läbiotsimisele, olgu läbiotsitavaks sõidukid või inimesed. Viimaste läbiotsimisel tuli rööbiti jälgida kaasvõitleja ohutust ja läbiotsitavate „tasalülitamist“. Ega korraliku segaduse sünniks rohkemat vaja pole. Mõne minutiga paiknesid rekvireeritud relvad seal, kus nad poleks tohtinud olla ja kontrollitav autojuht jäi eraldamata teistest reisijatest. Selle kestel alanud keskustelu selgitamaks, kes kontrollib ja kes julgestab, ei jõudnud õigupoolest kusagile. Aga pole asju, mis on halvasti – on asjad, mis tahavad veel lihvimist. Lihviti. Hakkas juba minema!

Viimane harjutus mängiti läbi justkui oleks inimressurssi piiramatult. Viieliikmeline „kahtlane seltskond“ vuras kohale nagu punt tõupaberitega bemmi-klemme – tümakas maksimumil ja jutt säärane, mis kõige karvasemal prükkaril suu kinni paneb. Vähemalt sama suur seltskond hakkas neid autost välja urgitsema, veelgi rohkem võitlejaid tegeles nende läbiotsimisega. Juba kontrollitud võllaroogi valvas omakorda arvukalt võitlejaid.

Läbiotsimine sujus juba üsna osavalt, või vähemalt nii me arvasime. Ainult too koht, mille eel tuleb hoiatada „kontrollin kubeme-tuhara piirkonda“ põhjustas ebalust. No kuidas sa ajad kämbla kaasvõitleja hargivahesse! Protseduur kulges tipp-topp, paraku ei pannud me selle kõrval rõhku sisulisele tulemusele. Võib olla see bikiinipiirkonna-värk sundis kiirustama, et asja kaelast kord ära saaks. Küllap seetõttu suutsidki kontrollitavad läbi tuua kaks padrunisalve ja vähemalt kaks nuga.

Ometi sai õppusega selgeks palju knihve ja nõkse, millest varem aimugi ei olnud. Vaid läbitud praktika hulk jäi õppuse lõpul päris SP ja tagalarühma vahele.