„Nii, ja nüüd öelge, kas keegi sai oma auto võimekuse kohta ka midagi uut teada!“, uuris instruktor lumisel välul. „Jaa, muidugi, eks natuke ikka,“ kostus vasakult ja paremalt. Talvine päev hakkas õhtusse jõudma, kõik autod olid kenasti hangedest üles korjatud ning seljataha jäi üks lustlikumaid õppusi, mis tagalarühma autojuhtidele iial osaks saanud.
Päev oli alanud viie tunni eest ja esimeseks tööks sai autode lumest välja rookimine. Seejärel tuli meenutada, kuidas küll see või teine mudel käivitub või kus asub õlimõõtevarras ja kus massilüliti. Õppused päris iganädalased sündmused pole ja nii on kohtumine mõne masinaga nagu kohtumine ammuse tuttavaga, kelle nägu on meeles, aga nimest pole enam aimugi. Veidi lihtsam oli neil juhtidel, kes õppustel alati just ühte ja sama autot juhivad. Mõned teised aga liiguvad justkui kirikukalendri pühad, sattudes kord ühe, kord teise auto rooli, ja nii need asjad ununevad.
Kella kümne paiku saime lõpuks kõigile autodele „tule torusse“ ning kolmveerand tundi hiljem saabus vägevalt mürisev ja diislitossune kolonn harjutusväljale. ATVdel ja lumesaanidel lõbutsevad tsivilistid kolisid leplikult kaugemale – kõik nad mõistsid, et pole kuigi tervislik jääda ühele joonele tonne kaaluva militaarveokiga. Ning seejärel läkski lahti!
Sel moel, lumme uppuval maastikul vaid autode katsetamine, oli tagalarühmale esmakordne kogemus. Autode võimekus mööda peaaegu püstloodset nõlva tippu ukerdada paistis lausa uskumatu. Seejärel sama järsust nõlvast alla nii et „koon lund nuusutamas“ ning samal ajal end 180 kraadi pöörates – nii saime esmakordselt pildi rühma veokite tegelikust suutlikkusest.
Pärast esimesi õnnestunult ületatud künkaid kuulutas instruktor välja „vabakava“ ja peatselt muutusid juhidki enesekindlamaks. Vastleitud oskuste loomuliku jätkuna hakkas nii üks kui teine ka lumme kinni jääma. Päeva lõpuks olime rohkelt lund kühveldanud, sikutanud autosid nii jäiga kui pehme ühendusega ja paigaldanud esmakordselt lumekette. See viimane, mis seriaalis „Jääraja rekkavennad“ paistab lihtne nagu lipsusõlm, on tegelikkuses tükk pusimist. Mitme mehe jõul olid lõpuks ka ketid ratastel. Kõige otsa saime hakkama enneolematu tembuga, sest suutsime lumme kinni sõita ka seni pidurdamatuks peetud Unimogi.
Et sellest ja paljust muustki ise osa saada, pole esimese sammuna vaja teha muud, kui liituda Nõmme malevkonna ja tagalarühmaga. Rühma tegemistest saab täpsemalt lugeda siit ning meiega saab ühendust aadressil tagala[ät]malevkond.ee.
