Tagalarühma võitlustee ja hukk Põhjakonnal

Tagalarühm alustas tänavust Põhjakonna ladusalt, tegutses vilunult ja „hukkus“ asjaolude õnnetu kokkusattumuse tõttu. Õnnetu kokkusattumus sisaldas peamiselt vastase luure laitmatut tegutsemist ja selle sama vastase juhtkonna intelligentset plaani.

Lehkab, möirgab ja künklikul pinnal liigub kareldes – see ongi Põhja Konn

Tänavuse Põhjakonna eelõhtul sujusid tagalarühma toimetused justkui õlitatult. Harjumuspäraselt suured koormad olid masinatel üks-kaks-kolm. Relvad said pihku tüütu ootamiseta ning korraga olid ka kõigi võitlejate vererõhud mõõdetud ja ohutustehnika tarkused ette loetud. Meeldivalt vara, päris valgevarul, alustas kolonn pikka teekonda Peipsi põhjaranniku ja Pandivere kõrgustiku vahele. Muidugi, pärale jõudis rühm alles sügavas öös ja selle eest kandsid juba hoolt armsad Unimogid. Need pentsikud riistapuud mõeldi välja täpselt 70 aasta eest ja peamiselt selleks, et talumehel oleks üks asi, millele laadida tünnitäis putukamürki ja see porgandipõllule vedada. Päris kindlasti ei olnud ammuste konstruktorite lähteülesandeks luua sõiduk pikkade vahemaade läbimiseks, pakkudes üksiti maksimaalset mugavust juhile ja reisijatele.

Uue päeva esimestel tundidel oldi lõpuks tontpimedas männimetsas. Ja siin võis näha kui suur vahe on tagalarühmal nüüd – aastal 2016, võrreldes selle sama rühmaga 2015. aasta alul. Toona, 18 kuu eest, jõuti samuti pärale keset ööd. Sellel järgnenud kaks tundi täideti peamiselt üksteise otsa koperdamise, asjade kaotamise, valede asjade leidmise ning taipamisega, kuidas võib end tunda lammas, kes on sattunud maletšempionaadile. Läks hästi, et keegi end telginööridega ära ei kägistanud.

Nüüd sai kraam maha ja ettenähtud paika nagu võluväel, patrullid liikusid tintpimedas öös vaikselt ja eksimatult justkui küttivate huntide paarid ning ülejäänud meisterdasid endile samblasse pesa, kuhu rahulolevalt unele seati.

Hommikune meeleolu oli ärev, sest teated vastase luurest ja varitsustest olid saabunud. Esimesed koormad varustusega ja korraliku julgestusega saadeti teele ning ülesande nad täitsid. Valvepostid laagrisse pääsudel põhjustasid sügavat meelehärmi aga kümnetele ümbruskonna elanikele. Laupäev oli ju just alanud ning lopsakas seenehooaeg oma kõrgpunkti jõudnud. Mõnekümne minutiliste intervallidega vuras haavavõsase teekäänaku tagant lagedale järjekordne seeneliste auto, mis sõitjate nördimuseks peatati ning tagasi suunati. Sugenes üha selgem veendumus, et tagalarühm oli end mõnusalt sisse seadnud kogu Ida-Virumaa legendaarseimas seenemetsas.

Peipsi läänekallas pakkus tagalarühmale ülimõnusa peatuskoha

Tihedalt tegevust jätkus lõunani. Seejärel paiknes rühm nobedalt teisale, sedapuhku piirivalvekordoni territooriumile Peipsi maalilisel kaldal. Siin läks elu veidi rahulikumaks ja võis puhata just nii palju, kui igavlevad meedikud seda lubasid. Nimelt kasutasid naksakad meedikuist kodutütred iga hetke, et ametioskusi lihvida. Rühmavanem sai ehk minutiks-kaheks pikali heita, kui ta ootamatult sisse piirati, kanderaamile suruti ja mingite eriti pahaendeliste diagnoosidega varustatult minema kanti. Öö kujunes aga selliseks, millest iga õppusel viibiv kaitseliitlane unistab, kuid kordagi ei koge – vähemalt selles elus. Tuul paisus vähehaaval nooreks tormiks, aga vihma tuli vaid moe pärast. Külje all peaaegu kuiv rannaliiv, soe kagutorm järvel mühamas ning kogu see idüll koiduni rikkumata ootamatutest häiretest – tagalarühm meenutab seda ööd veel kaua.

Uus hommik, uus asukoht ja ENDEX pidanuks saabuma umbes kolme tunni pärast. Rühm seadis end sisse kitsukese tee servades, keset teise taimerindeta männikut. See tähendab mustikalagendikku, milles kõrgub hõredalt mände. Nähtavus on metsa kohta hea. Üks autodest vajub pinnasesse ning selle välja urgitsemisele kulub tund. Andmed vastase kohta on natuke segased aga ärevad. ENDEXini jääb umbes poolteist tundi. Saabunud andmeid vaadates sugeneb korraks veendumus, et vastane võib saabuda kagust, seega sealt kust tagalarühmgi männikusse sõitis. Kiire ja lühike luureretk lõppeb rahustava teadmisega, et vastast seal ei ole.

ENDEXini jääb ehk 50 minutit, kui saabub teade, et vastane on hoopis otse põhjas ehk varem arvatule peaaegu vastassuunas lagedapoolse kruusapõndaku taga. Sinnani on umbes 300 meetrit. Kaks lahingpaari sööstavad asja uurima. Binoklist on need kaks paari hästi jälgitavad ning korraga ilmub binokli vaatevälja ja omadest paremal, veel mundris kujusid. Nad saabuvad kirdest ja nende küljes ei tilpne ühtki kollast linti. Küll on näha aga sinist ehk vahekohtuniku värvi – põrgut küll, nad on siiski ründamas! Rühmaülem annab ainuõige käsklusse: „Vastu, vastu! Kiiremini, kiiremini!“ Rühm tormab põndaku suunas. Kiire pilk annab veendumuse, et kogu jutt lahingpaari omavahelisest koostööst-liikumisest on siiski motoorsesse mällu sööbinud – me liigume organiseeritult ja juba tulistame. Vähemalt pool jagu vastaseid satub risttulle, sest neile antakse kahe lahingpaari poolt tuld läänest ja ülejäänud torud tulistavad neid lõunast. Kas ka vahekohtunikud seda märkavad, jääb teadmata. Järgmistel sekunditel saavad autojuhid käsu masinad käivitada ja kolonn moodustada, sest meil on vaja päästa oma varustus koos kalli tankurautoga. Autojuhid lippavad üle mustikamätaste tagasi. Autodeni jõutakse nobedalt, aga seejärel tuleb ju auto sisse minna! Unimogi-nimelisse kuuti sisenev autojuht on umbes samavõrra ohtlik nagu kolmanda aasta maipõrnikatõuk, sest sinna pääseb vaid vingerdades ja relvata. Ning kohe saabub teadmine, et üks vajalik käsklus jäi rünnaku alul andmata. Nimelt: „Kaks paari seljatagust katma!“ Just sel hetkel, mil autojuhid on end relvitult kabiini pressimas, saabuvad kagust uued vastased. Sedapuhku mitte pool jagu vaid vähemalt kaks. Isegi Elisabeth II ei suudaks oma saabumist perfektsemalt ajastada! Autojuhtidele ei jää vähimatki võimalust. Need jeekimid on oma edus nii kindlad, et ei mingit liikumist „katan-söösta.“ Vähemalt nii palju on neil viisakust, et keegi ei vilista John Lennoni surematut viisi „Let it be“. Mõnekümne sekundi pärast hakkab tööle ka vastaste kuulipilduja. Veel mõnikümmend sekundit ja tagalarühm on selleks pühapäevaks kutu. ENDEX saabub kümmekond minutit hiljem.

Tagasisõit algab piki Peipsi läänekallast, mida palistavad igerikud putkad. Pakutakse värsket kala ja soolakala ja suitsukala. Ühe putka ees vehib tervituseks lehvitada umbes kuue-seitsme aastane jõngermann. Hele tukk, väga suured kõrvad ja silmis pöörane vaimustus kogu selle diislivinguse ja müriseva kolonni pärast. Nii tervitatakse ainult võitjaid. Noh, jah … ei saa tulevase võitleja pühapäeva rikkuda, tuleb vastu lehvitada. Lehvitame – nagu võitjad!

Toimetaja