Sildiarhiiv: Põhjakonn 2015

Staabikaitsjad käisid Põhja Konna alistamas

Staabikaitsjad aitasid sügisesel Põhjakonna õppusel alistada vastast, tegutsedes seekord ründeüksusena.

DSC_0471

Nõmme malevkonna staabikaitserühm võttis 4.–6. septembril seekordsest Põhjakonna õppusest osa kergjalaväekompanii koosseisus. Hiljutistelt suvepäevadelt tulnud staabikaitserühma võitlejad olid väga motiveeritud ja said õppusel kätt proovida ründeüksusena, et saada vaheldust staabikaitse erialaülesannetele.

Esimesel ööl oli võitlejatele uneaega ette nähtud kaks ja pool tundi, kuid mehed, kes käisid ka patrullis ja täitsid ka muid ülesandeid, said magada umbes tunni. Sellele järgnes järgmisel päeval 12 kilomeetri pikkune lahingretk läbi soode ja võsa vähemalt 25 kilo kaaluvas lahingvarustuses.

Meie põhiülesanne oli ründava üksusena hõivata vastase kontrolli all olevad alad, kuid seda mitte frontaalrünnakuna. Plaan oli hiilida “kollastele” selja taha ning võtta nad kotti, tehes koostööd sõbralike jõududega.

Kui alale jõudsime, oli vastane end juba hästi kindlustanud ning valmis meid igal ajal vastu võtma. Ega meilgi muud üle ei jäänud, kui panna laager püsti, patrull välja ning hakata plaane pidama.

Varajastel tundidel liikus välja rattaluure, kes hakkas vastase positsioonide kohta infot koguma, et hiljem oleks meil teada, mis ja kes asub kus, ning võtta seda arvesse rünnakuplaani tegemisel. Veel enne teele asumist tuli laadida moon ja teha kiired drillid. Välja liikudes tundus, et on tulemas üks õige sõduriilm, kuid peagi ilmus pilve tagant välja päike, mis küll kauaks paistma ei jäänud. Sademeid tuli hooti ja nii vaheldus ilm terve esimese päeva. Rühma ootas ees üsna pikk rännak vastase tagalasse läbi metsa, võsa ja soo. Vastast kohtasime esimesel päeval küll alles õhtu poole, kuid rühm suutis rivist välja lüüa soomuki, hõivata hooned ning päeva lõpuks jõuda välja ka “kollaste” kaevikuliini algusesse – ja seda kõike nii märkamatult, et kaotusi üksus ei kandnud. See kõik tähendas, et teine päev tõotas tulla soodne.

See kõik aga muutus. Öösel võttis vastaste luureüksus ühe meie patrullidest kaasa ning hommikul kaevikus lahingut pidades olid kaotused tasapisi tulemas. Siiski suutis rühm piisavalt initsiatiivi hoida, et “kollaste” read muutusid päris hõredaks. Seda kõike senikaua, kuni saadeti meid eesrindele kaevikuid puhastama. Vastane osutas tugevat vastupanu ning võsast ilmus välja ka üks soomuk. Kuna kaotusi saime seal kiiresti ja palju, oli aeg taanduda, end kokku võtta ning vastased hävitada kaudtule abiga.

Allesjäänud rühma võitlejad võtsid teise sõbralike üksusega punti ning liikusid lõpp-punkti. Kokkuvõtteks sai Põhja Konn kavalust kasutades löödud – nagu ka muinasjutus – ning ala omade kontrolli alla võetud.

Tagala ja eesliini vahel ehk Nõmme Tagalarühm Põhjakonnal 2015

Olles suvel õppinud-harjutanud nii motoriseeritud rännakut kui ka jalaväedrille, sai juba peaaegu aastane Nõmme malevkonna tagalarühm Põhjakonnal neid teemasid ka kõvasti korrata ja harjutada.

Kuna staabikaitserühm oli meid seekord staabi- ja tagalaalale omapäi jätnud, oli graafik tihe ja vaheldusrikas. Ning et üksusel üksikutel vabamatel hetkedel igav ei hakkaks, viis tagalarühm läbi ka paar rünnakut vastaste positsioonidele. Kui esimeselt tagasitulijaid eriti polnud, siis teine osutus niivõrd edukaks, et teenis ära kiituse ka vastastelt ning oleks ENDEX-i edasilükkumisel võinud lõppeda ka vastase positsioonidel praktilise kiirväljaõppega teemal “kaevikute puhastamine”.

Ka tagalaalal oli tegevus seekord tihedam kui Hundil – sedakorda lausa nii tihe, et polnud mahti fotomaterjaligi hankida. Esimest korda sai proovitud koostööd väliköögiga (edukalt!) ning seekord veel laenule võetud meedikute abiga töötas aktiivselt ja põhjalikult ka sidumispunkt ning haavatute evakuatsioon. Arvestades meedikute töö põhjalikkust on edasisteks õppusteks tõenäoliselt 2 varianti – kas mänguliselt haavata tahavad saada kõik, või siis mitte keegi. Kanüüli panekut ja muid vajalikke protseduure harjutati igastahes hulgi.

Tagalarühma julgestuselement tegeles seekord lisaks üksuse enda julgestamisele ka staabi julgestuse ning kohaliku liikluse korraldamisega ning autojuhtidel olid käed-jalad tööd täis haavatute ja varustuse vedudega. Selle kõige juures aga naeratused näolt ei kadunud ning nii õppuse jooksul kui järel oli korduvalt kuulda kommentaare stiilis “selle toreda kambaga läheks iga kell uuesti metsa”. Nii teemegi!

Tankipurustajad Põhjakonnal 2015

Septembrikuu esimene nädalavahetus oli Tankipurustajatele taaskord tegus: osaleti õppusel Põhjakonn 2015 ründajate poolel. Kahuritele sedapuhku eriti “tööd” ei jagunud (need leidsid kasutust julgestusena); „Kustide“ tööks sai peamiselt vastase avatud kaevikute hekseldamine kildmoonaga.

Esimesel päeval kandis vilja vastaste põhjalik eeltöö ning nädalate jooksul rasketehnikaga loodud kaevikute liinid jäid vähemalt meie rindelõigus käeulatusest välja. Samas, pataljoni plaan ei näinudki ette nende äravõtmist meie poolt – meie kompanii ülesanne oli teha vastasele pettemanöövreid, varjamaks pataljoni tegelikku põhilöögisuunda (nagu hiljem selgus, olla see plaan ka korda läinud).

Ründamist ja selle käigus ellu jäämist sai harjutatud ning mitte just igapäevast jalaväe leiba (loe: jalgsi läbi soode ja metsade ning üle vee) sai maitstud küll ja veel. Tankipurustajad kuulusid päeva lõpus nende väheste hulka, kellele kiiver pähe jäi (kiiver võetakse peast, kui kohtunik on võitleja “surnuks” tunnistanud).

 

Teine päev algas varajastel hommikutundidel ja vähese uneaja üle sai „pisut“ isegi torisetud. Et sõda vajas sõdimist, said kõik ennast siiski kiiresti ärkvele ja masinatele. Tegevus algas rünnakujärjekorras ootamisega, sest enne Tankipurustajaid saadeti vastastele vastu rühmade kaupa jalaväge. Ootamise käigus avanes ühele meie Kusti paarile võimalus ära lasta üks lähedal siiberdanud vastase soomuk. Samas tegi pikk ootamine ka oma töö ning andis vastasele võimaluse ja ajavaru, et tellida lõpuks liikuma hakanud üksustele kaela kaudtuli, mis mõnevõrra ka ka Tankipurustajate ridu harvendas. Ründevõimekuse säilitasime tänu rühmaülema nõudmisele, et kõik võitlejad peavad tundma kõiki relvi, mistõttu ei jäänud kuulipilduja ega granaadiheitja kasutult seisma.

Ahelikku loomas

Ahelikku loomas

Esimene kaevik võetud

Esimene kaevik võetud

Kui teel liikunud üksus oli sattunud vastase varitsusele ja vajas abi, läks Tankipurustajate jagu Juhani juhtimisel tiibama. Ülesanne ei olnud kergete killast – rünnata tuli kõrgendikule kaevunud vastast. Pärast kiiret luuret leiti traattõketes läbipääsukohad ning rünnati. Esimesena kaevikuni jõudnud Peetri automaadivalang lõpetas vastase tuletegevuse ning esimene kaevik oligi käes. Kaeviku vallutamisel oli ka oma hind – üks langenu ja kaks haavatut, neist üks reaalse silmavigastusega (kiiret paranemist Robinile).

Olles kaeviku oma kontrolli alla saanud, julgestasime ja toetasime abiks saadetud rannakaitse võitlejaid, kes vallutasid järgnevad kaevikud. Vastane sai aga lisajõude ning meiepoolsete abijõudude puudumise tõttu tuli inimelude säästmiseks meil lõpuks eemalduda ja kaevikud taas maha jätta. Et lahingutegevus oli meie ridu taas hõredamaks muutnud, võis näha vaatepilti, kus kaevikust ronib välja Tankipurustaja, kellel on käes kuulipilduja ning seljas kaks Carl Gustavit – tegu oli meie “universaalsõdur” Sveniga.

Peale ENDEX-it tegi võitlejate meele lisaks saadud kogemustele rõõmsaks ka ülikiire “lõppmäng” – ei mingit formaalset molutamist.

Traditsioonilised ENDEX-i näoilmed

Traditsioonilised ENDEX-i näoilmed

Lõpetuseks mõtteainet: Kes tahab ainult actionit, see harjutab peamiselt surma saamist; kes pühendub enam läbimõeldud taktikale, saab harjutada ellujäämist.

Punane Admiral ja MG3

Punane Admiral ja MG3